Hiljutine, 2025. aastal ajakirjas Animals avaldatud uuring uuris ratsmesurvet, mida avaldavad trenselsuulistega ja kangsuulistega valjad koolisõiduhobustele sammus, traavis ja galopis. Uuringu eesmärk oli pakkuda kvantitatiivseid andmeid, mis on olulised hobuste heaolu seisukohalt ratsaspordis.
Üksteist kogenud koolisõiduhobust varustati nii trensel- kui kangsuulistega valjastega ja hobustega ratsutasid nende tavapärased ratsanikud. Mõõtmaks hobustele osaks saavat survet kasutati spetsiaalseid survematte kapsli (nina- ja alalõuapiirkonnas) ning kuklarihma all (kuklapiirkonnas). Survematid aitasid mõõta survejõude ja surve jaotumist. Tõmbejõusensorid paigutati ratsmete ja suuliste vahele, et mõõta ratsmetugevust. Kapsleid pingutati järjepidevalt kahe sõrme laiuse võrra, kasutades standardiseeritud mõõdikut. Hobustel kasutati rootsi kapsliga valjastust nii trensel- kui kangvaljastusega ning valjaste sobivust kontrollis väljaõppinud valjaste sobitaja.
Peamised tulemused
Uuring näitas järjepidevalt suuremaid jõude ja survet kuklapiirkonnas kangsuulistega valjaste puhul kõigis kolmes allüüris. Selle põhjuseks oli kangsuulistega valjaste suurem kaal võrreldes trenselsuulistega valjastega (ligikaudu 0,86 kg raskemad). Teadlased soovitavad surve leevendamiseks kasutada kergemaid valjaid ning laia ja pehmendusega kuklarihma.
Vastupidiselt ootustele ei olnud kapsli surve kangsuulistega valjastega alati suurem. Tegelikult täheldati trenselsuulistega valjaste puhul kõrgemat keskmist kapslisurvet sammus ning nii keskmist kui ka minimaalset survet galopis. Maksimaalne surve ninale oli samuti trenselsuulistega valjaste puhul kõrgem traavis. Alalõuapiirkonnas oli erinevusi vähem. Surve jaotus kapsli all oli ebaühtlane mõlema valjatüübi puhul, kusjuures surve koondus ninaluude külgedele ja alalõuale.
Uuring näitas, et ratsmetugevus kokku (mõlema ratsme summana) oli trensel- ja kangvaljastusel sarnane sammus ja galopis. Traavis oli aga trenselvaljastuse puhul keskmine ratsmetugevus suurem. Kui vaadelda aga kangvaljastuse üksikuid ratsmeid, siis kangvaljastuse keskmine ja maksimaalne tugevus oli kõigis allüürides madalam võrreldes trenselvaljastega. Bridoonratsme tugevuse muster sarnanes seejuures trenselvaljastuse tugevusega, kuid oli üldiselt väiksem. See viitab sellele, et kogenud ratsanikud suudavad bridoon- ja kangsuulise ratsmeid iseseisvalt ning täpselt kasutada.
Uuringu kokkuvõtetes on vähem tähelepanu pälvinud asjaolu, et ratsmesurve hobustele oli tegelikult võrdlemisi suur mõlema valjaste tüübi korral. Näiteks galopis mõõdeti ratsmesurve vahemikus 44-53 N, mis võrdub umbes 4-5 kilogrammiga.
Uuringu tulemused näitavad, et kuigi kangsuulistega valjad suurendavad kuklapiirkonna koormust lisakaalu tõttu, ei põhjusta need tingimata suuremat survet kapslile ega tugevamat ratsmesurvet, kui neid kasutavad kogenud ratsanikud treenitud hobustel.
Järeldusteks on veel vara
Siiski rõhutavad teadlased, et tulemused põhinevad ühtlasel ja väikesel rühmal kõrgtasemel koolisõiduhobustel ja kogenud ratsanikel. Uuringu väga väikest valimit, vaid 11 hobust ja 7 ratsanikku, on kritiseeritud, sest on leitud, et nii väikese valimi puhul ei saa põhjapanevaid järeldusi teha. Sestap soovitavad ka uuringu autorid tulemuste tõlgendamisel olla ettevaatlikud, eriti kui neid tahetakse rakendada vähem oskuslike hobuste ja ratsanike puhul, sest uuringu katsealuste rühm oli väike ja homogeenne.
Uuringu autorid on möönnud, et uuringus mõõdeti ratsmetugevust ja survet, mis on vaid üks osa keerulisest ja dünaamilisest suhtlusest hobuse, ratsaniku ja varustuse vahel. Mitmeid teisi tegureid, nagu suuliste mõju hobuse suule, selles uuringus ei mõõdetud. Uuringus märgitakse, et kangsuuliste korral on hobuse suus kaks suulist, mis omavahel suhtlevad. Et mõista paremini nende mõju keelele, limaskestale ja suunurkadele, oleks vaja autorite sõnul täpsemaid andmeid.
Eeskätt ingliskeelses hobumeedias on kõlanud, et uuringu tulemused, mis puudutavad ratsmetugevuse erinevusi, ei ole üllatavad. Kangsuulised peavadki toimima väiksema ratsmesurvega kui trenselsuulised, mis aga ei tähenda, et kangsuuline oleks leebem või surve hobusele väiksem. Kangvaljastuse korral on hobusel suus kaks suulist- põhisuuline ehk trenselsuuline ja kangsuuline. Erinevalt trenselsuulisest on kangsuulisel kangiefekt, mis on mida suurem, mida pikemad kangid on. Ehk teisisõnu- kangsuulise pikkus võimendab suulise efekti. Viimane tähendab, et ratsmesurve võib näida kergem ka juhul, kui hobuse suule rakendatakse suuremat jõudu kui trenselsuulisega.
Ehkki uuringus koguti andmeid hobuste käitumise kohta, siis neid andmeid uuringu tulemustes ei esitata. Autorite sõnul analüüsitakse seda eraldi, et hinnata valjaste mõju hobustele laiemalt. Seetõttu on konkreetse uuringu põhjal tehtud järeldused hobuste heaolu kohta, mis tuginevad ainult jõu ja surve mõõtmisele, võrdlemisi piiratud.
Lõpetuseks võib öelda, et kuigi uuringu tulemused pakuvad huvitavat perspektiivi kang- ja trenselvaljastuse mõju kohta, ei anna need veel piisavat alust lõplike järelduste tegemiseks. Uuringu piirangud nagu väike valim, kitsaskohad metoodikas ja andmete puudumine hobuse suu surve kohta, viitavad sellele, et teema vajab täiendavat ja põhjalikumat uurimist. Hobuse heaolu peaks alati olema esmatähtis ning valjaste ja suuliste valik tuleks teha, arvestades nii teadusuuringuid kui ka hobuse individuaalseid vajadusi.