Hobuinimeste seas armastatud Kärdla Ratsupäevad tähistasid 6.-7. augustini kümnendat juubelit. Alati hästi organiseeritud üritusel oli sedapuhku vunki veelgi juures, ikkagi ju tegu suuremat sorti tähtpäevaga. Lõbusaid, vaatemängulisi ja harivaid ettasteid toimus kahe päeva jooksul lisaks parkuuridele hulganisti, ilmataat oli kardetust tunduvalt armulisem ning mõnus meeleolu püsis veel tagasiteel praamiski.
Pole kerge kümme aastat järjest kvaliteetset võistlust korraldada, aga Jaanus Berkmann ühes Hiiumaa RSK ja paljude vabatahtlikega on seda suutnud. Mullu hinnati ratsupäevad ratsasportlaste poolt aasta parimaks rahvuslikuks võistluseks.
Tänavu võeti meelelahutusliku osa paremaks ja suuremaks organiseerimisel appi hobumaailm.ee tagasihoidlik kaheliikmeline kollektiiv, kelle eestvedamisel toimus mitmeid harivaid õpitubasid armastatud spetsialistide juhtimisel. Suurel platsil aga täitsid vahepause muudki erinevad show’d alates koolisõidust Marika Vunder ja Frankfurti esituses, kuni kirgi kütva tünnisõiduni, mida korraldasid Jaagup ja Aivar Kallas. Muusikalise eeskava eest hoolitsesid Ott Lepland, Lauris Reiniks ja Luisa Värk. Viimased kaks muide on isegi aastaid ratsatrennis käinud.
Neljapäev ja ka reede, mil toimus Saarte Avatud Karikavõistluste finaal, olid imeliselt soojad ja päikeselised. Tänu Maarja Berkmannile õnnestus minul ja tallipealikul teha tagasihoidlikud ringid kohalikes maavaldustes ning vaadata neile ülevalt alla ehk hobuse seljast. Äärmiselt mõnusas meeleolus kulgenud neljapäev lõppes meie jaoks ammu pärast keskööd, kuna printeri puudumisel olime sunnitud boksisilte käsitsi kirjutama.
Tallimeeskond saepurumöllus. Foto: Külli Tedre
Reede hommik algas minu jaoks ebanormaalselt vara, kuna kell 8 pidi tulema väga vajalik helimees. Helimehega õnnestus siiski juttu teha alles pool kümme, kuid maitsev hommikusöök kohalikus pererahvale kuuluvas kohvikus korvas lühikeseks jäänud öö suurepäraselt. Siinkohal on paslik mainida, et vabatahtlikele mõeldud söögid ületasid kõik muud kokakunsti šedöövrid, mida me vabatahtlikuna oleme paljude aastate jooksul mekkida saanud. Selle eest suur kummardus Linnumäe kohvikule!
Ja õnnitlused ja võistluste direktorile Jaanusele, kel neil päevil oli sünnipäev! Õnnitlevad Pille Elsoniga eesotsas Tallinna RSK ja Hiiumaa RSK liikmed. Foto: Külli Tedre
Et reedest kujunes ootamatult pikk tööpäev ettevalmistusi tehes, oli juba võrdlemisi mõeldamatu ühineda kohale saabunud ratsaseltskondadega, kes pärast asjade lahti pakkimist ja enese sisse seadmist Singer Vingeri kontsertile suundusid ning sealt hiljem veel ööklubilegi pilgu peale viskasid. Hoolimata sellest, et Paul mind vanamooriks nimetas, ja et ma isegi peenel moel personaalse kutse kontsertile sain, otsustasin une kasuks.
Hommikuks oli tallipiirkonnas juba mitmeid jälgi möödunud ööl toimunud pidudest, mis aga ei takistanud esimestel kell kümme starti minemast. Startide arvuga koonerdamist ei olnud, igas parkuuris oli keskelt läbi viiskümmend või enam võistluspaari. Kuna kohtunikud tegid head tööd, püsiti võrdlemisi kenasti ajakavas ning seda segas vaid viivuks päeval möllanud hoovihm.
Päeva esimeseks show-etteasteks oli hobusetõugude demonstratsioon, kus publiku ette toodi eesti tõugu täkk Romeo, walesi täkk Onslow, tori hobused Colorado ja Hippos, trakeeni tõugu mära Listra ning pisut hullava iseloomuga oldenburgi täkk Quu, keda taltsutas Siim Sinijärv. 
Tori hobune Colorado ja Maarja Berkmann. Foto: Külli Tedre
Walesi poni Onslow ja Pille-Riin Reinaus. Foto: Külli Tedre
Oldenburgi tõugu Quu ja Siim Sinijärv. Foto: Külli Tedre
Hobukooli alal järgnenud rakendamise õpituba tõi kokku hulga huvilisi, kes said vajadusel ise kätt proovida nii rakendamises kui hiljem rakendi juhtimises. Ette pandi kaks tillukest poni Bembijs ja Figaro, keda juhtisid kutsar Riina Rõa ja groom Maarja Saare. Rakendamine pakkus palju nalja, sest vajalikke rihmasid tundus kahtlaselt palju olevat ning hiljem oli nn. võhikute poolt ette pandud hobustega päris kõhe sõita – ehk panevad hobused ilma vankrita ajama?
Riina Rõa ja Maarja Saare juhendamas rakenduse õpituba. Foto: Mirje Roasto
Armuline ilmataat lubas Marikal ja Frankfurtil küll ära teha oma muusikalise etteaste, kuid kastis nad see-eest kogu raha eest üle lisademonstratsioonil, kuhu huvilised olid kogunenud koolisõidust rohkem teada saama. 
Marika Vunder ja Frankfurt hetk enne paduvihma.. Foto: Mirje Roasto
Sadu lõi veidi segi järgmise õpitoa päevaplaani, kuid mõningase hilinemisega algas seegi. Ingrid Randlaht joonistas hobuse peale kriidiga luid ja lihaseid ning seletas, miks varustus on selline nagu ta on, milline sadul on hobusele sobiv, kuidas varustust hooldada ja milliseid probleeme tekitab vääralt valitud varustus. 
Ingrid Randlaht ja sadulaseminar. Foto: Mirje Roasto
Päeva suurimaks katsumuseks oli suur show, kus ponidel tutvustati kõiki FEI poolt tunnustatud ratsaspordialasid. Selle tarbeks olid platsile mahutatud seitsme erineva ala jaoks olulised rekvisiiidid ning vajalikud meeskonnad. Esitlemisele tulid koolisõit Priit Reinausi ja Rummu Jüri, takistussõit Mari-Leen Lao ja Mauri, kolmevõistlus Pille-Riin Reinausi ja Onslow, kestvusratsutamine Kairit Kalbre, Õnne Halliko, Peeter ja Katrin Liivi ning Tiit Siiboja, voltižeerimine Pille Pajulaidi, Kätlin Hundimägi, Madli Tautsi ja Birgit Loik’i, rakendisport Riina Rõa, Maarja Saare, Bembijs’ ja Figaro ning western Mari-Ann Udekülli ja Aroomi esituses. 
Ponishow fotod: Mariann Averin
Huvitava märkuse tegi Anne Udeküll, kes kogu ettevõtmist pealt vaatas – kõik ponid olid valged-hallid-kollased ehk publiku jaoks võrdlemisi valged. See ei olnud küll nii plaanitud, 
kuid andis ettevõtmisele huvitava aktsendi. Kogu show eest erilised tänud kõigile, kes osalesid või muul moel kaasa aitasid. "Saladuskatte all" öelduna – sarnast etteastet on võimalik näha ka oktoobri alguses Tallinn International Horse Show’l!
Pärast show’d publiku ind sugugi ei raugenud ning sepp Reimo ümber kogunes suur hulk huvilisi vaatamaks kuumrautust. Kui kuuma raua ja kabja kokkupuutel tekkinud hais, toss ja susin isegi paljud hobuinimesed ahhetama pani, tekitas veel sama päeva hilisõhtul lõkke ümber istuvate mitte-hobuinimeste seas hämmeldunud diskussiooni naelte kapja löömine – kuidas see ikka võimalik on, et nael lüüaksegi otse jalga!?
Reimo kuuma rauaga. Foto: Mirje Roasto
Õhtu lõpetas Ott Leplandi kontsert, mis hoolimata hoiatustest toimus märkmisväärse sajuta idülliliselt sinakas-kollaste pilvede all.
Ja laval on Ott Lepland. Foto: Külli Tedre
Pühapäeva hommik algas sportlastele eesti mõistes üpriski vara, kell 8 oli juba esimene ratsanik stardis. Mõistagi oli toimunud looduslik valik ja ainult tugevamad olid alles jäänud, nii mõnigi eelistas varahommikul ratsaspordile ilu-und. Sellest hoolimata läks päikseline ja soe päev hooga käima, show-programmi tõmbasid tööle voltižeerijad, kellele järgnes hobukooli alas hobuste hooldamise ja moenurk, kus puhastati määrdunud hobuseid ning õpiti erinevaid soengumoode. 
Foto: Külli Tedre
Foto: Mirje Roasto
Päeva tõmbenumbriks oli traditsiooniline tünnisõit, mille võitis meisterliku sõiduga Mari-Ann Udeküll Aroomil. Tünnisõidule järgnes Siiboja veterinaarkoolitus, mis meelitas ligi palju hobuseomanikke, kuid ka muidu pealtvaatajaid. 
Kadi Nurs
Mari-Ann Udeküll ja Aroomi võidukal sooritusel
Siiboja veterinaariaseminar.
Fotod: Külli Tedre
Pühapäevase muusikalise vahepeala eest hoolitses hobusel sisse kapanud Läti laulukuulsus Lauris Reiniks, kes esitaks ka dueti Luisa Värgiga. Pika järjekorra moodustasid hobukoolis ratsutamise algõppest huvitatud lapsed ja üks vapper noormees. Riina Pilli ja Pille Elsoni juhendamisel said oma esimese ja kahtlemata kahjuks väga lühikese ratsatunni päris paljud huvilised ning üllatuslikult ka pere-ema Anne Berkmann, kes väitis, et see on tema elu esimene kord sadulas.
Pille Elsoni kõige väiksem õpilane. Foto: Külli Tedre
Saartel on oma võlu, nii ütles ju peakorraldaja Jaanuski oma intervjuus hobumaailmale. See on kahtlemata sulatõsi. Sellel väiksel pinnal said kokku paljud Vabariigi parimad ratsanikud ning muidu hobuseinimesed. Oli tunda ühtekuuluvustunnet, head tuju ning suverõõmu. Arvan, et see seletamatu aura, mis Hiiumaa kohal valitseb, ning see pisike vesine vahemaa, mis meid mõtteliselt kõiki korraga kodusest mandrist lahutab, on ühed põhjustest, miks ratsupäevad on nii populaarsed. Kohtume järgmisel suvel jälle!
Jaana Ala lilleneiu-ametis. Foto: Külli Tedre