Kui lugesin mitmesuguseid arutlusi hobuste karja, kuuluvustunde, hierarhia, isegi hobuse õnnelikkuse üle, tulid meelde kaks teadlast. Üks oli psühholoogia-, filosoofia-, pedagoogikateadlane, mitme ala doktor ja professor Konstantin Ramul (1879-1975), kelle 1964.a. ilmunud „Loomapsühholoogia“ väärib ka tänapäeval lugemist. Ilmumise ajal ei olnud vahetegemine subjektiivse ja objektiivse loomapsühholoogia vahel kuigi aktuaalne, subjektiivsust harrastati väljaspool teadust ja Ramul ainult nimetab seda ega võta midagi sellist tõsiselt. Tänapäeval on postmodernistliku grupimõtlemise tuules neid subjektiivseid ja emotsionaalseid loomapsühholoogiaid lugematu hulk lendu tõusnud ja oma varje heitnud, eriti hobusepsühholoogiale. Sellest ehk kunagi pikemalt edaspidi.
Teine teadlane, keda mäletan juba isiklikest kohtumistest, oli Altai Zeinullin, kes on praegu professor ja Kasahstani stepiuuringute teadusliku instituudi asedirektor. Mina tutvusin temaga nii, et tema õpetaja ja juhendaja Üleliidulises Hobusekasvatuse Instituudis Eduard Pärn oli andnud talle minu telefoni ja postiaadressi ja soovitanud ühendust võtta, kui tahab Lääne hobuseturuga kontakte luua. Altai kutsuski mind 1992. aastal endale külla Uralskisse (nüüd Oral) Venemaa ja Kasahstani piiril. Ta kujutles nimelt, et Kasahstani džabe hobune võiks oma odavusega Euroopas mingi nišši täita ja mina võiksin olla vahendaja. Kuigi nende hobustega tutvudes ei jäänud mul muud üle, kui selgitada sellise äri perspektiivitust, saime hästi läbi, istusime paar õhtut Altai köögis koos mõnede noorteadlaste ja üliõpilastega ning kirusime venelasi. Kokkuvõte oli neil siiski: „Teil on valida Venemaa ja Euroopa vahel, aga meil Venemaa ja Hiina vahel.“
Karjateadus
Jõudsime Altaiga ka tema teadustööst rääkida. Ta uuris nimelt hobuste käitumist suurtes karjades, mis pidevalt rändasid Kasahstani põhjaosast Kaspia mere äärde ja tagasi vastavalt rohu kasvule eri aastaaegadel. Altai jälgis neid karju tihti päevade kaupa ratsa kaasa rännates ja tegi märkmeid indiviidide ning vanuse- ning soogruppide käitumise kohta erinevates olukordades. Ta tutvustas mulle uurimusi hobusekarjade käitumisest, näitas skeeme, kuidas hobusekarjad ja nende üksikud grupid või indiviidid liiguvad, millised hobused kus selle rändamise ajal peavad olema ja liikuma, kuidas üksteist kaitstakse ja kuidas hierarhia on üles ehitatud. Sain teada, et igas karjas peab igaüks oma kohta teadma. Ülesanded on erinevad ja ta nimetas seda mittelineaarseks hierarhiaks.
Rollid võivad vahetuda olenevalt olukorrast, kõige rohkem võib-olla olenevalt indiviidide vananemisest. Tavaliselt otsustab karja liikumissuuna, peatused, söömis- ja joomiskohad vanem dominantne mära, kes vahel laseb ka mõnel nooremal märal juhtimist proovida. Kuidas käituda ohu korral, on aga tugevaima täku otsustada, näiteks võib täkk ajada joomiskohast eemale juhtmära ja ise otsustada, kas on ohutu juua. Põgenedes on juhtmära tavaliselt karja ees ja juhttäkk karja taga.
Altai kirjeldas ka isiklikku kogemust, kuidas ta 20-kraadises külmas lagedas stepis jälgis ratsa suurt hobusekarja. Eemalt lähenes hundikari. Karjad jäid vastastikku seisma. Hundid koondusid tihedasti kokku, hobused veel tihedamini. Siis eraldus hundikarjast suur isahunt, hobusekarjast vana võimas täkk. Nad lähenesid teineteisele, seisid tükk aega vastamisi, siis taganesid, mõlemad karjad pöördusid ümber ja eemaldusid. Kuivõrd on piiretega karjamaal rohtu sööv rühm hobuseid üldse kari oma käitumise ja sisemiste suhetega, see on jälle omaette teema.
Parem või õnnelikum hobune
Karjapsühholoogia tundmisel on ratsaspordi jaoks siiski teatud tähtsus, isegi kui „hobusekallistajad“ arvavad, et juba varss või sälg karjast välja viia on kuritegu ning ratsasporti ei tohiks olemas ollagi. Üks väga lihtne ja praktiline, üldse mitte teaduslik hobuse karjapsühholoogia mõistmine ja kasutamine on see, kuidas leida karjast parimad hobused. Selle kohta ütles kuulus Hollandi aretaja Henk Nijhof sen. ilusti: „Ma lähen karja juurde ja näen kohe, kes on parim, kes on juht.“
Mul endal oli kogemus Peeter Viiardi juures. Rääkisime sellest Nijhofi ütlusest ja Peeter ütles: „Vaatame, kas sa tunned minu karjas ära parima hobuse.“ Lähenesime siis väikesele noorhobuste rühmale ja üks neist tõstis pea ning vaatas meid. Teised sõid edasi. Mina ütlesin, et see, kes meid vaatab, on parim. Nii oligi.
Aga tänapäeva „mõtlejad“ ei tahagi teada, kes on parim. Neile on tähtis, kes on õnnelik ja kuidas sellised ära tunda. Inimese õnne mõiste on küll Immanuel Kanti arvates „…nii määramatu, et kuigi igaüks tahab saada õnnelikuks, ei oska ta kunagi öelda sisukalt ja täpselt, mis see on, mida ta ootab ja tahab.“ Sigmund Freud, kes püüdis inimese iga hingeliigutust ära seletada, olevat leidnud, et õnnelikkus on niivõrd subjektiivne seisund, et on mõttetu seda uurida ja selle üle mõelda. Veel olevat üks filosoof William James pannud asja paika, öeldes, et õnnelikkus on lihtsalt motiiv, mis paneb inimese tegutsema. Muidugi on „hobuse õnn“ vaid hobust inimesestav (antropomorfistlik) kujund ja selle all mõeldakse indiviidi rahulolu tunnet, kui tema vajadused on suures osas või „täiuslikult“ rahuldatud.
Ka Charles Darwin kavatses kirjutada õnnelikkusest, ju siis selle nähtuse või mõiste evolutsiooni uurides, kuid jättis pooleli. Teose „Emotsioonide väljendamine inimestel ja loomadel“ (The Expression of the Emotions in Man and Animals) ta siiski kirjutas, ikka nende nähtuste evolutsiooni jälgides. Tema märkmetes õnne kohta on aga mõte, et lapse „täiuslik“ õnn on midagi muud, kui filosoofi „intensiivne“ õnn.
Kumb on siis „õigem õnn“ ja kelle jaoks? Laste vahetut ja siirast käitumist on ikka vahel loomade omaga võrreldud ja nii mõnelegi on hobused lapsi asendanud. Kuid kas saab tõsiselt tahta, et laps jääkski lapseks, olgu viie või viieteistaastase tasemele. Tahame ju, et ta areneks. Miks peaks hobusega olema teisiti. On arenenud ja vähem arenenud indiviidid ja populatsioonid. Karjahobuse või karjamaahobuse kohta tehtud uuringute tulemusi ei tohiks laiendada kultuurhobustele. Neil on erinevad vajadused, nagu on erinevad vajadused Amazonase ürgmetsa inimsööjal ja New Yorgi kõrghoone kontoriametnikul.
Eks ole selliseidki inimesi, kes usuvad või tahaksid uskuda, et ka hobusel on tunded ja mõistus nagu inimesel. Teadusliku mõtteviisi aluseks on siiski põhimõte, et eelistada tuleb lihtsamaid lahendusi ja seletusi. Hobuste käitumist saab lihtsamini seletada instinktidega, mitte keeruliste tunnetega, mõtlemisest rääkimata.
Kui nüüd tagasi tulla karja- ja paarisuhte teema juurde, siis on vist kõik ühel meelel, et ratsaspordis ja ka igas inimese ja hobuse suhtluses asendab inimene hobusele teisi hobuseid või karja. Mõnele teeb see muret, aga tegelikus elus tuleb seda lihtsalt arukalt ära kasutada. Nagu kasutatakse ära ka teisi inimesi igas suhtes ja koosluses.
Viimasel ajal on hobumaailmas rollid muutunud – seni on inimene hobuseid rohkem ära kasutanud, nüüd hakkavad mõnes koosluses või paarisuhtes hobused inimeselt rohkem saama, kui vastu annavad. Ainuüksi oma olemasolu eest. Aga see pole meie mure, ma mõtlen ratsaspordi mure. Meie mure on olla ratsionaalselt efektiivne. Vägivald tuleb tänapäeval enamasti emotsionaalsusest ja on seoses inimese oskamatuse või rumalusega. Ratsutamise areng on toimunud vägivalla vähenemise poole ja see olevat statistiliselt nii ka inimühiskonnas inimeste vahel (vt H. Rosling, Factfulness), kuigi üksikutel perioodidel ja subjektiivselt vaatenurka valides näib see vahel olevat vastupidi.
Haridus ja suured meistrid
See ratsaspordi areng on toimunud suunatud aretuse ja kasvatuse (hariduse) abil. Aretusega on saavutatud, et sporthobuste tõugudes on peaaegu kadunud umbusk inimese suhtes, vastumeelsus karjast eemaldamise ja treeningkoormuse vastu, ei ole enam palju hobuseid, kes on inimesele tahtlikult ohtlikud. Närvisüsteem ja kehaehitus on kohandatud spordi vajadustele. Kasvatuse kohta peaks ütlema, et hobuse kasvatus algab inimese kasvatamisest, kes tahab sporthobust õpetada ja inimest austama kasvatada. Ka siin on efektiivseim teatud hierarhia. Peaks olema endastmõistetav, et õpetaja oskab ise rohkem kui õpilane ja parimal juhul ka demonstreerib seda. Isegi kui otseselt juhendamas on mitte just tippratsanik, võiks olla selge, kes on eeskuju või eeskujud. Sellise eeskuju jälgimine õpetab rohkem, kui arvatakse.
Seda eeskuju olulisust on üldises spordipsühholoogias isegi teaduslikult uuritud. Ühel noorsportlaste rühmal lasti riietusruumi minna läbi koridori, kus seintel olid pildid nende ala tehniliselt parimatest sooritustest, teise rühma koridoris pilte polnud. Tulemus oli, et esimene rühm õppis kiiremini ja tegi vähem vigu.
Suurt tahtmist parimatelt õppida kirjeldas ka vist ainuke iseõppijast Eesti meister takistussõidus (150 cm tasemel) Argo Kaasik. Nende kolhoosi teismeliste ratsutamishuviliste rühmas olid nad käinud suuremaid võistlusi vaatamas nii, et igaüks valis ühe ratsaniku, keda jälgida, ja hiljem siis arutati koos, mida see või teine tegi oma kehaasendiga, ratsmetega, säärtega jne. Üldse on naeruväärne, kuidas mõnikord öeldakse „mul tuleb nii paremini välja“, „ratsastan ise endale hobuse“ ja hinnatakse tipptreeneri tundi või ratsastaja tasu liiga kalliks või üldse peetakse „hobukäsitlust“ millekski õigemaks ja paremaks kui treeningut sadulas.
Sportlasele on siiski lihasmälu võrratult tähtsam kui teadlikkus, ja see tuleb ainult mingeid liigutusi lõpmatult korrates. Kellel tekib vajalik rutiin ja hobusetunnetus kiiremini, kellel aeglasemalt. Andekad ja töökad aga tunnevad üksteist ära ja tunnustavad ka endast vaid natuke paremaid. Mäletan, kuidas N Liidu „avanemise“ ajal kutsuti Moskvasse takistussõidu seminaril esinema üks Prantsusmaa „rändav treener“ (ise oma maa edetabelis vist 5. kohal). Kui ta mõnel N Liidu koondise hobusel suutis näidata, et hobust saab natuke pidurdada või edasi lasta ainuüksi ülakeha asendi muutmisega, ratsmeid üldse kasutamata, ja suutis 60 m distantsilt tabada täpse äratõukekoha ise nähtavaid liigutusi tegemata, pakkusid ka N Liidu parimad oma hobuseid talle testimiseks.
Teine taoline juhtum oli kunagi Kiievis võistluseelsel treeningul. Kui tollane esinumber Gennadi Samossedenko oli treeneri käsul ühe võistkonnakaaslase vastalise hobusega ootamatult ilusaid hüppeid teinud, hakkasid paljud väljakul viibinud ratsanikud talle oma hobuseid pakkuma, et näha, milleks ta hobune võimeline on. Kõik said aru, et mõnel klapib mitte ühe, vaid kõigi hobustega paremini kui teistel.
Kahjuks oli siis, aga veel rohkem on praegu harva näha sellise nö hierarhia mõistmist. Ikka tahetakse ratsutada iseenese tarkusest või sellisest internetitarkusest, mis on endale kõige rohkem meele järgi. Autoriteete ei taheta endast paremaks tunnustada. Hoopiski ei taha keegi aru saada, et ta ei oska üldse ratsutada. Aga kui inimene pole just üliandekas, saab temast tugev ratsanik kiiremini siis, kui teda vahel korralikult sõimata. Nagu George Morris ütles kord Soomes ühele õpilaste rühmale: „Te olete idioodid! Miks te ei tee nagu mina?“ Keegi ei lahkunud ega nõudnud raha tagasi.
Olgu käesoleva pika loo pealkirjale lõpuks otse ja lühidalt vastatud – parem kahekesi kui karjas. Ja kahekesi ei ole vaja ainult silitada ja kallistada, tööd tuleb teha ja kõik välja kannatada.