Renate Larsseni loal avaldame Hobumaailmas eesti keelde tõlgituna tema blogis ilmunud postituse “Do horses want to compete?”
Nädal tagasi kutsuti mind Rootsi hommikusaatesse arutama ratsaspordis valitsevaid skandaale ja võimalikke lahendusi. Teised külalised olid Rootsi Ratsaspordi Liidu juhataja Sandra Ruuda ja tuntud noorte hobuste treener Björn Svensson. Meil oli väga hea vestlus nii ekraanil kui ka väljaspool seda, kus arutasime eliitratsaspordi ees seisvaid probleeme. Püüdsin jagada hobuste perspektiivi, samal ajal kuulates tööstuses tegutsevate inimeste vaatenurki.
Minu peamine järeldus arutelust oli, et kõik nõustusid, et praeguses süsteemis on midagi põhimõtteliselt viltu, ja me peame tegutsema otsustavalt, et tagada sporthobuste heaolu ja hea käekäik. Meie erimeelsused seisnevad pigem probleemi olemuses ja ulatuses. Olen järjepidevalt väitnud, et probleem on süsteemne ja taandub kahele peamisele asjaolule:
- Praegune võimujaotus väärtustab võistlustulemusi rohkem kui teadmisi [1].
- Praegune tasustamissüsteem ei võta hobuste kogemusi arvesse tulemuste hindamisel ega autoriteedi määramisel.
Kuni neid probleeme ei lahendata, jäävad paremad regulatsioonid ja tõhusam reeglite jõustamine – kuigi olulised – pelgalt sümptomite raviks, mitte haiguse likvideerimiseks. Isiklikult leian, et paljud ratsanikud tunnevad end olevat lõksus, püüdes leida tasakaalu oma hobuste heaolu tagamisel ja vajalike võistlustulemuste saavutamisel, et säilitada oma elatusallikas. See on sügavalt ebaõiglane kõigi asjaosaliste suhtes. Me peame süsteemi ümber kujundama nii, et ratsanikke premeeritaks maine ja rahaga selle eest, kui nad teevad oma hobuste jaoks häid otsuseid. See ei tohiks olla vaid isikliku eetika küsimus.
Minu jaoks pole kahtlustki, et hobusport on meie, mitte hobuste jaoks. Hobused ei tunne huvi medalite ega au vastu, nende prioriteedid on hoopis mujal. Seetõttu lasub meil suur vastutus pakkuda hobustele head elu, kui tahame neid spordis kasutada. Tõdesin seda ka paneelarutelus, sest minu maailmas on see täiesti vaieldamatu väide. Kuid hobumaailmas, mis järgib oma loogikat, on idee, et hobused ei pruugi tahta võistelda, tekitanud üsna palju poleemikat. Olen jälginud selle teema ümber puhkenud arutelu huviga (ja mitte ilma rahuloluta – ilmselgelt on see vestlus kaua üleval olnud ja olen tänulik, et mul õnnestus seda hetke jäädvustada).
Soovin selles postituses teemasse veidi sügavamale sukelduda, sest usun, et etoloogilisest vaatenurgast lähenemine pakub sellele väärtuslikku selgust.
Miks see nii tundlik teema on?
Kolmekümne aasta jooksul, mil olen olnud hobumaailmaga seotud nii isiklikult kui ka professionaalselt, ei mäleta ma, et see oleks kunagi olnud vaidlusküsimus. Oli üldiselt mõistetav, et hobused tegid asju, kuna me õpetasime neid seda tegema, mitte seepärast, et neil oleks olnud isiklik motivatsioon sooritada piaffeed, passage, joosta, hüpata või vedada vankrit paremini kui mõni teine hobune. Ei olnud illusioone, et hobused tahavad võistelda omaenda huvides- see oli töö, mille me neile andsime, ja vastutasuks said nad pärast võistlust vaba aega, et teha asju, mida nad tahtsid, näiteks sõpradega koplis aega veeta või metsas rahulikult jalutada.
Uskumus, et hobused tahavad võistelda, tundub olevat uus nähtus, ja arvan, et see on reaktsioon viimaste aastakümnete loomakaitse ja loomade õiguste teemalisele arutelule. Teadus süvendab meie arusaamist loomade kogemustest ja meie eetilised kohustused nende suhtes muutuvad. Tänapäeval seab ühiskondlik diskursus kahtluse alla paljud asjad, mida me loomadega teeme, isegi kui need teenivad ilmseid avalikke hüvesid, nagu toidu ja ravimite tootmine. Kui loomade kasutamist nende utilitaarsete eesmärkide jaoks saab kahtluse alla seada, siis mida see tähendab spordi jaoks?
Paljud loomade meelelahutuseks kasutamise vormid on silmitsi seisnud regulatsioonide ja keelustamisega: koeravõitlus on enamikus riikides ebaseaduslik, hurtade võiduajamine on seaduslik vaid seitsmes riigis, takistustega galopivõistlused on keelustatud kahes Austraalia osariigis ja seisavad ülemaailmselt suureneva surve all, paljudes riikides on keelatud metsloomade kasutamine tsirkustes, loomaaedades on tulnud muuta oma tavasid, milliseid liike ja millistel tingimustel pidada…
Nimekiri on pikk, ja kui arvate, et ratsaspordil ei ole ohtu sattuda samasse nimekirja, siis eksite. Taanis soovitas hiljuti Taani Loomade Eetikanõukogu, mis annab valitsusele eetilisi soovitusi, reguleerida ratsasporti, näiteks keelates kangvaljastuse ja vertikaali taga ratsutamise. Sarnaseid arutelusid toimub teistes riikides ja ka Euroopa Liidu tasandil. Regulatsioon on esimene samm täieliku keelustamise suunas, seega peaksid kõik, kes soovivad võistlusskeene säilimist, seda tõsiselt võtma.
Sellises kontekstis on mõistetav, miks paljud ratsutajad on hakanud rääkima, et hobused tahavad võistelda. Kõige lihtsam viis õigustada hobuste kasutamist inimeste meelelahutuseks on väita, et hobustele endale meeldib see samuti. See on kiire viis leevendada eetilist ebamugavust, mida paljud tunnevad pärast hiljutisi skandaale, nihutades vastutuse hobuste enda peale- see on ju nende huvides.
Aga väide, et hobused tahavad võistelda, on enesepettus. Puuduvad tõendid, mis viitaksid, et hobustel on loomupärane soov sooritada teatud käitumist kiiremini või täpsemalt kui teised hobused või et neid motiveeriks medalite ja tunnustuse võitmine. Tegelikult pole ka tõendeid, et nad üldse väga motiveeritud oleksid meiega töötama. Need vähesed uuringud, mis on käsitlenud hobuste motivatsiooni ja eelistusi treeningu ning ratsutamise suhtes, maalivad üsna sünge pildi- see kindlasti ei tundu olevat midagi, mis oleks nende prioriteetide seas kõrgel kohal.
Kas hobused tahavad võistelda?
Küsimuse võiks sõnastada ümber- kas hobustel on isiklik huvi reisida tundmatusse kohta, et hüpata kõrgemale, joosta kiiremini või teha piaffeed paremini kui ükski teine hobune, et nende ratsanik saaks roseti ja natuke tunnustust?
Kuid vaatame seda küsimust lähemalt. Kõigepealt tuleb tõdeda, et hobustel puudub kognitiivne võime mõista inimeste võistluste kontseptsiooni. Miks peaks neil see oskus olema? Nende maailmas pole ökoloogilist ekvivalenti olukorrale, kus nad rändavad kaugele, et sooritada väga spetsiifilisi käitumisi suure füüsilise pingutusega, et võõrad neid sümboolse tunnustuse saamiseks hindaksid. Selline tegevus on omane ainult inimesele.
Mõned võivad sellele vastu vaielda, väites, et hobused konkureerivad ressursside pärast või et täkud „näitavad end“ teiste ees. Kuid see, mida me nimetame „konkureerimiseks ressursside pärast“, on tegelikult elu ja surma küsimus väga spetsiifilises kontekstis, kus üks isend tajub, et tema juurdepääs piiratud, kuid olulisele, esmasele ressursile on ohus. Tegemist on agressiivse konfliktiga, mitte sõbraliku jõu või oskuste testiga, ja võitja saab kohe juurde esmasele ressursile. See erineb oluliselt võistlusest. Ei rosetid, kohad edetabelis ega uus Volkswagen ole hobuste jaoks esmased ressursid. Võistlusareenil pole ka teisi hobuseid, keda nad võiksid tajuda ohuna, ning agressiivsed käitumised pole tavaliselt osa esinemisest (vähemalt loodetavasti mitte).
Sama kehtib täkude „näitamise“ kohta. Isaste hobuste rituaalne agressioon on väga spetsiifilise kontekstiga käitumismuster. McDonnells ja Havilands (1995) on nende käitumiste etogrammi detailselt kirjeldanud [2]. Kuigi mõned neist käitumistest võivad sarnaneda koolisõiduskeemis esitatavatega, on nende funktsioon täiesti erinev. Koolisõidu areenil pole teisi täkke, kellele muljet avaldada. Lisaks pole paljud koolisõiduhobused täkud või ruunad, vaid märad, ning teistes distsipliinides, nagu lääneratsutamine või kolmevõistlus, ei esine käitumisi, mis meenutaksid rituaalse agressiooni etogrammi. Argument, et võistlused kasutavad ära ressursside kaitsmise või täkkude rituaalse kommunikatsiooni instinkte, ei pea kriitikale vastu.
Aga mis saab hobustest, kes jooksevad põllul üksteise võidu või hüppavad vabalt üle takistuste, mis areenile on jäetud? Siin kehtib sama probleem- nende käitumiste kontekst ja funktsioon erinevad oluliselt sellest, mida näeme võistlussituatsioonides. Hobused, kes osalevad vastastikuses kiirusmängus (või alternatiivselt sotsiaalselt vahendatud reaktsioonis stressile pärast kinnipidamist), ei võistle üksteisega mingi välise preemia nimel. Samuti ei hüppa hobused vabatahtlikult takistusi areenil eesmärgiga teha seda paremini kui mõni teine hobune ja võita medal. Need on sisemiselt motiveeritud ja võimalik, et väliselt soodustatud käitumised, mille eesmärk ja funktsioon on hoopis teistsugused.
Inimeste korraldatud võistlustel pole hobuste loomulikus käitumises mingit vastet. Aga kas nad võiksid õppida võistlema samamoodi, nagu nad õpivad muid asju? Lõppude lõpuks on olemas anekdootlikke näiteid hobustest, kes jätkavad iseseisvalt nii galopivõistlust kui takistussõitu pärast seda, kui ratsanik on sadulast kukkunud. Mis siin toimub? Kas on võimalik, et need hobused on õppinud mõistma võistluse kontseptsiooni ja on motiveeritud jätkama ka ilma ratsanikuta? Selle mõistmiseks peame kasutama Morgani kanooni.
Morgani kaanon, mille sõnastas 19. sajandi etoloog Lloyd Morgan, ütleb, et me ei tohiks omistada loomale kõrgemaid kognitiivseid protsesse, kui käitumist saab seletada madalamate kognitiivsete protsessidega [3]. See on etoloogia versioon Ockhami habemenoast ning väga kasulik tööriist teadlastele loomade vaimsete võimete kriitiliseks hindamiseks.
Vaatleme hüpoteesi, et hobused, kes jätkavad jooksmist või hüppamist pärast ratsaniku kukkumist, on teadlikud sellest, et nad võistlevad teiste hobustega, ja teevad teadliku otsuse võistlemist jätkata. Selleks, et see oleks tõsi, peaksid need hobused olema võimelised tegema mitmeid asju, mis eeldavad kõrgemaid kognitiivseid võimeid:
- Mõistma ja väärtustama abstraktset tulemust, mis on nende olemusele täiesti võõras, nagu roseti või rahasumma võitmine.
- Mõistma, et nad võistlevad teiste liigikaaslastega, keda nad ei näe (näiteks takistussõidus).
- Omama teooriat mõistusest, et mõista, et ka need teised (nähtamatud) hobused tahavad võita ja on nendega konkurentsis.
Ma ei ütle, et see on võimatu, aga arvestades seda, mida me teame mitteinimeste kognitiivsetest võimetest, on see väga ebatõenäoline. Lisaks, kui hobustel oleksid sellised arenenud kognitiivsed võimed, poleks põhjust, miks nad ei mõistaks ka seda, et kui ratsanik on kukkunud, on nad diskvalifitseeritud, ja seega peaksid nad lõpetama jooksmise või hüppamise. Kui me omistame hobustele kõrgemaid vaimseid võimeid, peame seda tegema järjekindlalt.
Siin tulebki mängu Morgani kaanon. Selleks, et me aktsepteeriksime, et neid hobuseid juhivad kõrgemad kognitiivsed protsessid, peame esmalt kontrollima, kas neid käitumisi saab piisavalt selgitada madalamate kognitiivsete protsessidega. Galopivõistlustel osalevate hobuste puhul on tõenäoliselt tegemist sotsiaalse nähtusega- saakloomadel, kelle esmaseks kaitsetaktikaks on põgenemine, on evolutsiooniliselt kujunenud tugev motivatsioon joosta, kui teised jooksevad, sest see tähendab tavaliselt, et teised on märganud mingit ohtu. Üksik hobune areenil tõenäoliselt kordab harjumuspärast käitumist, mida ta on õppinud- kui ta selles olukorras on, jätkab ta galoppi ja hüppeid, kuni ratsanik teda teisiti juhendab. Samuti on võimalik, et seda jätkuvat jooksmist ajendab hirm. Arvestades, et neid käitumisi saab piisavalt selgitada muude mehhanismidega, ei saa neid kasutada tõendina selle kohta, et hobustel on kognitiivne võime soovida võita.
Kokkuvõtteks pole tõendeid, mis viitaksid, et hobused tunnevad huvi üksteisega medalite ja au nimel võistlemise vastu. See pole osa nende loomulikust käitumismustrist ning nende kognitiivsed võimed ei toeta abstraktse mõtlemise taset, mis on vajalik sellise kontseptsiooni omandamiseks.
See kõik on väga hea töötavaks hüpoteesiks, aga kuidas saaksime seda empiiriliselt testida?
Hobused ei ole eriti motiveeritud meie heaks töötama
Üks mõtteeksperiment, mida mulle meeldib kasutada, on järgmine- kui laseksime hobuse vabaks võistlusareenile, ilma varustuse ja ratsanikuta, kas ta teeks samu käitumisi? Ja käitumise all ei pea ma silmas lihtsalt „kas ta hüppaks“, vaid kas ta hüppaks kiiresti? Kas ta lõikaks nurki ja valiks lühima tee takistuste vahel? Kas ta kihutaks üle maastiku ja võtaks kõik hüpped ühe hooga, kuni finišijooneni? Kas ta teeks diagonaalil pikendatud traavi, püüdes muuta selle võimalikult väljendusrikkaks? Nii palju kui mina tean, pole keegi seda katsetanud, aga ma olen kindel, et vastus oleks „ei“. Ma ei usu, et nad seda teeksid.
Kuigi see on kasulik mõtteeksperiment, on selle aluspõhimõte loomade käitumise uurimisel üsna levinud. On erinevaid viise, kuidas motivatsiooni, eelistusi ja valikuid saab eksperimentaalselt uurida, et kindlaks teha, mida loomad erinevates olukordades eelistaksid. Mõnikord pakutakse loomadele kahte võimalust, mõnikord mitut, ja vahel kaasneb eelistatud valikutega „kulu“, et näha, kui palju nad on valmis selle nimel pingutama. Mõnikord antakse loomale otsene valikuvõimalus, mõnikord tehakse valik kaudselt operantse tingimise kaudu.
Nii palju kui mina tean, pole ühtegi uuringut, mis uuriks hobuste motivatsiooni võistelda, ja ainult väga vähesed on uurinud nende motivatsiooni treeningutel ja ratsutamisel osaleda. Need vähesed uuringud pakuvad siiski huvitavat ülevaadet sellest, kuidas hobused võivad suhtuda sellesse, mida me nendega teeme:
Lee jt (2011) [4] andsid hobustele võimaluse valida jooksulindil treenimise ja tallis olemise vahel. Enamik valis talli. Kui valik oli tallis olemise ja koplisse laskmise vahel, valisid enamik kopli.
Von Borstel ja Keil (2012) [5] soovisid teada, kas hobused eelistavad lühemaid või pikemaid treeningsessioone, kuid neil oli raskusi hobuste osalema saamisega, sest enamik otsis lihtsalt väravat. Nad järeldasid, et „pilootuuringu tulemused viitavad, et hobused eelistavad pigem treeningareenilt lahkumist kui treeningut ennast.“ Hiljutine uuring Burke ja Whishaw (2020) [6] leidis sarnase mustri: ratsahobused naasid, kui jäeti omapead, värava juurde seisma.
Górecka-Bruzda jt (2013) [7] uurisid, kas harrastushobused ja sporthobused on motiveeritud toidupreemia nimel väikese takistuse ületamiseks. Nad leidsid, et sporthobused väldivad hüppamist vähem kui harrastushobused, kuid „üle poole katseprotokollis osalenud hobustest ei suutnud või ei soovinud ületada takistust, mille kõrgus oli vaid 50 cm,“ sealhulgas mõned sporthobused.
Need uuringud, kuigi vähesed, annavad üsna nukra ülevaate sellest, kuidas hobused võivad suhtuda töötamisse. Praegused tõendid toetavad minu hüpoteesi – enamik hobuseid ei tundu olevat eriti motiveeritud, et nendega ratsutataks, rääkimata võistlemisest. Eriti Górecka-Bruzda jt (2013) seab tõsiselt kahtluse alla väite, et eliit-takistussõiduhobused „tahavad“ hüpata, arvestades, et enamik hobuseid nende uuringus loobus 50 cm kõrguse takistuse ületamisest.
See kõik ei tähenda, et hobused ei võiks nautida mõnda või kõiki võistlusega seotud aspekte, sest soov võistelda ja võistluse kogemuse nautimine ei ole sama asi. Minu arvates võiks kindlasti luua võistlusformaadi, mis hobustele mingil määral meeldiks. Kuid arvestades ratsaspordis esinevaid arvukaid heaolu probleeme – sunnivahendid ja piiravad abivahendid, kehv ülaliin, sinised keeled, haavandid, kumulatiivsed mikrotraumad, piitsa kasutamine, rollkur, sotsiaalne isoleeritus, pikad transpordisõidud, piiratud kopliaeg, konfliktist ja valust tingitud käitumine ning isegi surmad ja vigastused – ei saa me heas usus eeldada, et sporthobustele meeldib nende töö.
Hetkel on käimas mõned uurimisprojektid, mille eesmärk on uurida ratsahobuste positiivseid emotsioone ja heaolu näitajaid. Need annavad lisatõendeid selle kohta, kuidas hobused tajuvad meiega tehtavat, eriti spordi kontekstis. Loodan, et need tõestavad, et ma eksin – keegi poleks sellest õnnelikum kui mina, kui selgub, et õnnelikke hobuseid on rohkem, kui ma arvasin! –, kuid ma kardan, et need kinnitavad minu seisukohti.
Kas hobused peavad tahtma võistelda, et see oleks eetiline?
Ei, vähemalt mitte minu arvates. Olen kindel, et mõned mu kolleegid ei nõustu minuga, kuid ma arvan, et hobustega võib teha asju, mida nad ei taha teha või mis neile ei paku erilist rõõmu, eeldusel, et see ei põhjusta neile kahju ja nende üldine elukvaliteet on hea. Pole täiesti tõsi, et ratsaspordis on asi vaid inimeste meelelahutuses. See on tööstus, millest sõltub paljude inimeste elatis, ja ma arvan, et see võib olla kehtiv argument hobuste kasutamise jätkamiseks spordis.
See ei tähenda, et sport ei peaks muutuma – iga tööstus peab muutuma. Milline töökoht näeb tänapäeval välja täpselt samasugune nagu 50 või isegi 20 aastat tagasi? Edasiminek on loomulik. Ma tean, et hobumaailm võib jääda kinni soovi säilitada status quo’d, uskudes, et asjad peavad välja nägema täpselt samamoodi nagu alati. Kuid kui sport suudab omaks võtta uue uurimistöö võimalused ja ümber mõelda, millised võistlused võiksid olla, näiteks lisades hobuste kogemused hindamissüsteemi, võib see keeruline aeg tuua kaasa midagi head. Üks asi, mida olen varem soovitanud ja mida, nagu ma aru saan, hetkel kaalutakse, on valu ja konfliktikäitumisega arvestamine koolisõidu hindamisel ning ratsanike karistamine, kelle hobused näitavad märke füüsilisest ja vaimsest ebamugavusest. See oleks oluline samm edasi.
Lõpetuseks arvan, et on viga väita, et hobused tahavad võistelda või et neile meeldib võistelda. Praegused tõendid ei toeta sellist väidet ja kui me seame kaitstava spordi standardiks „hobused tahavad seda teha“ või isegi „hobustele meeldib seda teha“, siis riskime lati seadistamisega nii kõrgele, et me ise ei ulatu selleni. Praegu on oluline tagada, et sport muudab oma tavasid ja regulatsioone, et kaitsta hobuseid kannatuste eest. See on realistlik eesmärk, mida ma arvan, et saab saavutada aasta või kahe jooksul, kui tööstuses on tõeline tahe muutusteks.
Viited:
- Hiljutine meeldetuletus sellest on intervjuu olümpiamedalist Isabell Werthiga Hamburger Abendblatti taskuhäälingus, kus ta väidab, et tema hobuse Wendy agressiivsus ratsaväljakul tuleneb hobuse uuest „enesekindlusest“ ja „ülbusest“. See näitab hobuste käitumise üsna märkimisväärset mittemõistmist.
- McDonnell S.M. and Haviland J.C.S. 1995. Agonistic ethogram of the equid bachelor band. Applied Animal Behaviour Science 43 (3), 147-188. https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/016815919400550X
- Täieliku läbipaistvuse huvides- mul on mõningaid probleeme Morgani kanooni ortodoksse versiooniga. Arvan, et see ei kajasta piisavalt hästi meie praegust arusaamist loomade vaimsete omaduste evolutsioonilisest alusest. Olen mõelnud, milline võiks olla selle uuendatud versioon, kuid praegu vastuseid veel pole.
- Lee J., Floyd T., Erb H. and Houpt K. 2011. Preference and demand for exercise in stabled horses. Applied Animal Behaviour Science 130 (3-4), 91-100. https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0168159111000025
- Von Borstel U.K. and Keil J. 2012. Horses’ behavior and heart rate in a preference test for shorter and longer riding bouts. Journal of Veterinay Behaviour 7 (6), 362-374 https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S155878781200038X
- Burke C.J. and Whishaw I.Q. 2020. Sniff, look and loop: excursions as the unit of “exploration” in the horse (Equus ferus caballis) when free or under saddle in an equestrian arena. Behavioural Processes 173, 104065 https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0376635719304814
- Górecka-Bruzda A., Jastrzębska E., Muszyńska A., Jędrzejewska E., Jaworski Z., Jezierski T. and Murphy J. 2013. To jump or not to jump? Strategies employed by leisure and sport horses. Journal of Veterinary Behavior 8 (4), 253-260 https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1558787812001931