Ükski FEI uue koolisõidu strateegiagrupi liikmetest ei soovinud muuta kangvaljastust vabatahtlikuks. “See on nagu nuga, mida mõnikord kasutatakse tapmiseks. Aga tegelikult ei tapa mitte nuga, vaid inimene, kes nuga hoiab,” tõi Kyra Kyrklund näite.
FEI spordifoorum on käimas ja esimesel päeval keskenduti koolisõidule. FEI koolisõiduosakonna juht Ronan Murphy alustas oma ettekannet tõdemusega, et jalgratast pole vajalik uuesti leiutada: eesmärk on rahulik, enesekindel ja rahulolev hobune, kes on oma ratsanikuga täielikus kooskõlas. Ta möönis, et praegu ei naudi ratsasport avalikkuse usaldust ja surve ratsaspordile, eriti koolisõidule, on võrdlemisi suur. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) on saanud loomakaitseorganisatsioonidelt petitsioone, milles nõutakse ratsaspordi eemaldamist olümpiaalade hulgast. Strateegiagrupp on saanud üle saja ettepaneku muudatusteks ning neist on selgelt näha, et hindamissüsteemi tuleb parandada.
Seejärel asus ta kummutama levinud müüte. Ta märkis, et koolisõit ei ole FEI-s kuigi suur ala. FEI litsentsiga on umbes 4000 ratsanikku ning FEI tasemel võistleb ligikaudu 5000 koolisõiduhobust ja -poni. Võrdluseks saab tuua, et samal ajal on FEI litsentsiga takistussõiduhobuseid veidi üle 50 000.
Meistrivõistlustel osalevate hobuste keskmine vanus on 12,5–13,5 aastat. On räägitud, et hobused muutuvad nooremaks, kuid tegelikult on see vanus püsinud muutumatuna. 2024. aastal startis Grand Prix’s 12 kaheksa-aastast hobust, mis moodustab väga väikese protsendi, kuigi meedias esitletakse seda teemat teistsuguses valguses. “Samuti näeme, et hobused teevad aastas keskmiselt veidi üle viie Grand Prix stardi, enamik neist oma koduriigis,” ütles Ronan Murphy.
Kohtunike töö luubi all
FEI uus koolisõidu strateegiagrupp osales paneeldiskussioonis, kus esimese teemana käsitleti hindamist. “Mis on koolisõiduvõistluse eesmärk? Kas hinnatakse ratsanikku, treeningut või hobuse kvaliteeti? Tõde on see, et kõiki neid aspekte korraga ning tähtis on leida tasakaal, kus hinnatakse kõiki komponente,” ütles strateegiagrupi esimees George Williams.
Kyra Kyrklund ütles põhjamaise otsekohesusega, et koolisõit sõltub kohtunikest. “Nii ratsanikud kui ka treenerid sõltuvad täielikult kohtunikest. Olen olnud spordis 50 aastat ja näinud palju,” jätkas Kyra Kyrklund. “Koolisõit on aeg-ajalt olnud igav, mistõttu soovisime seda muuta efektsemaks, kuid nüüd oleme sellega liiale läinud. Me ei saa eeldada, et hobune annab igas harjutuses endast 150 %,” ütles Kyrklund, kes rõhutas, et ratsutamine on küll keeruline, kuid see peab välja nägema lihtne. “Me teeme seda koos hobusega. Ratsanikud ja treenerid kohandavad oma tööd, kui nad teavad, mida teha.”
Monica Theoderescu nõustus Kyrklundi märkusega, leides, et soov muuta ala populaarsemaks on olnud koolisõidule kahjulik. „Oleme liikunud igavalt spordialalt efektsemale, kuid oleme sellega liiale läinud. Peame järgima treeningu põhimõtteid. Mida tähendab hobuse heaolu? Millised on stressi tunnused? Selleks vajame teadlaste abi,” leidis ta. “Oleme kaotanud oma suuna haridussüsteemis. Vajame häid treenereid, haridust ja teadlikkust hobuste heaolust ning stressifaktorite mõistmist,” märkis ta.
“Kohtunikud hindavad seda, mida ratsanikud treeningutel harjutavad,” ütles veterinaar Lise Berg, kes pooldas vaimselt ja füüsiliselt tugevate hobuste hindamist. “Kuid võistlustel premeeritakse just seda, mida ratsanikud kodus harjutavad, ja see kehtib kõigil tasemetel. Kohtunikel on raske töö, kuid soovi korraldada efektset etendust võib tähendada, et kaotame kerguse ja loomulikkuse. Üks mu kolleegidest ütles, et me ei taha, et balletitantsija tuleks lavale stressis ja higisena – tahame näha, kuidas keerulised asjad paistavad lihtsad,” kommenteeris Lise Berg.
Kangvaljastus ei nähta probleemina
Kõigilt paneelis osalenutelt küsiti, mida nad arvavad kangvaljastuse kohustuslikkusest Grand Prix’s. Paneelis kõlas erinevaid seisukohti.
“Hobune peab olema korralikult treenitud, et sõita kangvaljastusega. Võistlemine kangvaljastusega on test ratsaniku oskusele seda kasutada. See puudutab ka ratsaniku vanust – kas noored ratsanikud, näiteks juuniorid, peaksid üldse kasutama kangvaljastust?” küsis ta lisades, et teda häirib väga, kui näeb 5- või 6-aastaseid hobuseid kangvaljastusega sõitmas.
“Kui sul on vaja kangvaljastust hobuse pea alla surumiseks, siis teed midagi valesti. Kohtunikud peavad jälgima, kuidas kangvaljastust kasutatakse,” lisas Kyra Kyrklund. “Kangvaljastus on nagu noad. Me kasutame neid söögiks ja see on hea, aga mõnikord kasutatakse neid tapmiseks. Kuid tegelikult ei tapa mitte nuga, vaid inimene, kes seda hoiab.” Kyra Kyrklund meenutas, et varem võistlesid juuniorid kangsuulisega. “Kangvaljastus võeti kasutusele, kui kõik hobused ei suutnud enam korrektselt ratsmekontaktis liikuda. Aga kangsuuline ei ole selleks mõeldud, sest selle funktsioon ei ole hobuse pea alla viimine. Mina armastan kangsuulist, aga enamik inimesi, kes seda kasutama hakkavad, ei oska seda tegelikult kasutada.”
Klaus Roser lisas, et ta ei soovi midagi keelata pelgalt seetõttu, et see võib sattuda valedesse kätesse.
On arutletud ka selle üle, kas kangsuulise kasutamine võiks olla näiteks 3* koolisõiduvõistlustel vabatahtlik. Theoderescu on selles osas skeptiline. Tema hinnangul ei ole hea mõte, kui kangsuulise kasutamine tooks automaatselt kaasa kõrgemad hinded. “Ei tohiks tekkida olukorda, kus kohtunikud märkavad, et ‘näe, siin on üks hea ratsanik’, kes kasutab kangsuulist.”
Veterinaar Lise Berg tuletas meelde, et erinevad katsetused kangvaljastusega on juba käimas mitmes riiklikus ratsaspordi liitudes, näiteks Taanis ja Hollandis. “Võime õppida ka neilt, kes katsetavad trenselsuulise kasutamist GP-klassis,” tõi ta välja. Mitmed strateegiagrupi liikmed toetasid Rootsi ja teiste riikide arengute jälgimist, kus kangvaljastuse kasutamine on vabatahtlik, ning tulemuste põhjal järelduste tegemist.
Dr. Andrew McLean juhtis tähelepanu sellele, et kangsuuline on tegelikult tööriist, mis võib põhjustada palju kahju. “Kangsuuline võib halvimal juhul mõjuda nagu saag,” hoiatas ta. Tõstatus ka küsimus, kuidas saab avalikkusele asju selgitada, kui teadus ei anna veel piisavalt vastuseid. Lise Berg selgitas, et ehkki teadus otsib vastuseid, siis ei saa me mõelda, et pole midagi teha ja torm vaibub ise. “See ei vaibu,” hoiatas ta.
Kaotaks piaffee?
Soomlane Tom Gordin viskas õhku mõtte, mille üle ta oli juba kaua mõtisklenud: “Meil on praegu suured probleemid. Võtame hobustelt kõige raskemad harjutused ära. Kaotame piaffe!” Hiljem Soome meediale antud usutluses möönis ta, et ettepaneku ebapopulaarsus ei üllatanud teda. “Isiklikult arvan, et see tuleks eemaldada,” jäi ta endale kindlaks.
Kyra Kyrklund vastas oma vanale sõbrale huumoriga: “Ma tunnen Tomi hästi ja saan aru, miks ta soovib piaffee skeemist eemaldada.” Kyra oma vana sõbra seisukohta ei jaganud, hoopis vastupidi. “Piaffe kuulub koolisõitu kui ülim koondatuse märk. Selle asemel annaksin parimad punktid sellele, kes suudab piaffe teha kõige kergemaks ja loomulikumaks!”
Üldiselt leiti, et hobuseid ei tohiks suruda võistlusklassidesse, milleks nad pole veel valmis.
Strateegiagrupp töötab aastatel 2025–2026 samal ajal, kui vaadatakse üle FEI koolisõidureeglid. Loe strateegiagrupi kohta lähemalt SIIT.