Maikuu kahel esimesel päeval käis Perila tallide ümber suur sagimine. Mõõtu olid tulnud võtma kolme ratsaspordiala esindajad. Kestvusratsutajad selgitasid tänavuse meistri poniklassis, koolisõitjad ja takistussõitjad avasid suviseid karikasarju. Kas mitme ala koos korraldamine ei võiks Eestis ette tulla sagedamini?
Laupäeva hommik võttis Perilas sportlaseid vastu üsnagi tuulise, jaheda ning pilves ja kergelt vihmasajuse ilmaga. Kell 10 alustasid koolisõitjad, pool tundi hiljem asusid rajale 80 km kestvussõitjad. Starte oli mõlemal alal piisavalt. Kestvuses küll 19, kuid see on sellele alale meie oludes keskmisest rohkem. Suurimad startide arvud kestvusratsutamises on küündinud 30-ni, kuid siis on oma panuse andnud ka põhjanaabrid.
Kestvusratsutamise EMV ponidele Perilas. Foto: Ago Ruus
Pärastlõunal muutus ilm päikseliseks ning kõikide tuju rõõmsamaks. Kuigi tuul oli endiselt tugev ning külm, mindi õhtul kell seitse lõppenud võistluselt järgneva takistussõidu maratonpäeva eel lahku lootusega heale pühapäevasele ilmale. Kadedaks tegi samal ajal Luunjast saabunud info, et Lõuna-Eestis küündib õhutemperatuur suisa 20 soojakraadini.
Pühapäevane Perila startide arv ületas tõenäoliselt viimase 20 aasta startide rekordi. Üles oli antud ligi 250 starti, tegelikkuses oli see 220 – 230 vahel. Tõsine päev igal juhul. Alustasime 9.30, lõpetasime 21. Ärgem unustagem startide arvu analüüsides sedagi, et samal ajal toimus võistlus ka Luunjas, kus samuti startide arvu üle kurta ei saanud.
Millest sõltub tänavu sportlase huvi võistluse vastu?
Olles ametnikuna osalenud tänavu paljudel takistussõidu võistlustel ja vaadanud sportlaste osavõttu, ei ole ma jõudnud arusaamale, mille alusel otsustatakse võistlustel osalemist. Kui mõnel võistlusel jääb samade kõrguste juures startide arv 50 kanti, siis teisel küündib see üle 200. Otsest seost ei ole ma tabanud ka võistluskoormust ehk sarnaste võistluste järjestatust analüüsides. Kõige tõenäolisem tundub, et majandussurutis on mingil määral jõudnud viivisega ratsasporti ning osalemise otsuseid kaalutakse tõsisemalt kui eelnevatel aastatel. Otsene fakt on see, et enim osavõtjaid tõi kokku Talvine Ponikarikas ja nagu äsja Perilaski nägime, Suvise Ponikarika esimene etapp. Sarnastel kõrgustel peetud muud võistlused on olnud suhteliselt hõredad. Vasakul: Regina Rahula ja Neilons
Kolm ala korraga. Kas omalaadne ratsafestival?
Perilas võisteldi ühel nädalavahetusel kolmel erineval ratsaspordialal. Miks mitte tulevikus neljal või viiel? Kui lisanduks veel kolmevõistlus või ka rakendisport, oleksid esindatud kõik Eestis aktiivselt harrastatavad ratsaspordialad. Spordipoliitiliselt omaks selline üritus kahte põhiväärtust. Kui jätkata Perilas seni viljeletud suunitlust noortele (ponid, juuniorid) sportlastele, annaks paljude alade koondamine noortel teha lähemat tutvust ka muude ratsaspordialadega kui võib-olla oma treeningutes harrastatakse. See laiendab üldist teadmist ratsaspordist kui miks mitte ei tekita noortes soovi panna end proovile ka teistel aladel andes võimaluse avastada, et see teine tuleb välja veelgi edukamalt.
Teise väärtusena saan nimetada potentsiaalset suuremat publikuhuvi ning selle tekitamist läbi meedia. Viimasele meeldivad eelkõige läbi mõeldud ning suurejoonelisemad projektid. Meediaga koostöös saame tekitada järjekordse võimaluse suurendada ratsahuviliste kandepinda ning sellega kogu oma keskkonda.
Diana Pruks ja Landy\’s Akvarel
Mida arvab Paul?
Ükski võistlus ei toimu korraldajateta. Perilas on juba mitmeid aastaid üritusi vedanud Paul Argus (fotol) tihedas koostöös kogu Tondi klubi rahvaga.
Esmaspäeva lõuna paiku taban Pauli telefonitsi ning pärin esmaste emotsioonide kohta. Üldjoontes jääb Paul üritusega rahule. Veidi valab omale tuhka pähe seoses soojendusväljakuga, mida ei jõudnud piisavalt kasta. Samas kohtunikuna võin kinnitada, et midagi katastroofilist seal samuti polnud. Eks igaüks püüdleb ideaali poole. Kuid mis saab kolmiküritusest? Pauli arvamus on, et miks mitte. Järgneval aastal tuleks juba varakult kontseptsioon üle vaadata ning sellega edasi minna.
Enne vestluse lõppu ei hoia Paul kiidusõnu vabatahtlike arvel kokku. Selge on see, et sellises mastaabis üritust üksinda ei korralda. Siinkohal annangi edasi Pauli tänusõnad kõikidele, kes Perila võistluse edukal läbi viimisel abiks olid.