Möödunud nädalavahetusel selgitati välja esimesed Eesti meistrid ratsaspordis, kui Ähijärvel võtsid mõõtu kestvusratsutajad. Eesti meistritiitlit suutis kaitsta Eliise Laur hobusel Namir, kelle keskmiseks kiiruseks rajal kujunes 19,51 km/h.
Starti kindla eesmärgiga: Eesti meistritiitel
Eliise ei salga, et mindi starti selge eesmärgiga võita – seda hoolimata asjaolust, et sel hooajal polnud neil seni õnnestunud ühtegi starti teha. Viimati olid nad võistlustules möödunud aasta sügisel. „Kuna sel hooajal ei olnud meil võimalik eelnevalt võistelda, jäin stardis igaks juhuks esimestest sõitjatest tahapoole, et saaksin alustada endale sobivas tempos,“ selgitab Eliise strateegiat. „Eesmärk oli teha võimalikult ühtlane sõit – ja see tõesti õnnestus. Tempo mõttes oli see üks meie kõige paremini kulgenud võistlusi.“ Eliise sõnul oli eriti hea tunne näha, kuidas hobusel koju jõudes silm säras – tal olnuks justkui veel paar ringi varuks.
Kuna meistritiitel õnnestus edukalt kaitsta, täideti ka seatud eesmärk. Kergelt see siiski ei tulnud. „Enne viimast ringi tekkis mul suur soov alla anda ja ma nutsin väikese peatäie,“ tunnistab ta. Põhjust emotsioonideks on. “Viimane pingutus on vahel hobuse piiride katsetamine. Kui ma pean võtma selle otsuse, et minna ja teha see viimane pingutus, teadmata kas see on õige otsus hobuse suhtes, siis see hetk tekitab palju emostioone,” selgitab Eliise, miks vahel emotsioonid üle pea löövad.
Eliise sõnul andis hobune rajal kindlalt märku, et teab väga hästi, mida tegema peab. „Lõpptulemus andis kindlasti enesekindlust tulevasteks võistlusteks,“ rõõmustab ta.
Ka konkurentsi peab Eliise tugevaks. Kuldmedalit asus püüdma üheksa võistluspaari, kellest kaheksa lõpetasid edukalt. „Kuigi Namir on end juba korduvalt tõestanud, pakuvad konkurendid siiski tugevat pinget,“ tunnustab Eliise teisi.
Ähijärve võistlusradu hindab Eliise väga kõrgelt. „Ähijärve rajad meeldivad mulle väga. Lõuna-Eestist pärit inimesena on tõusud ja langused meile Namiriga kodused. Need hoiavad rajal meele erksana ja teevad sõidu ka endale lõbusamaks,“ räägib ta, lisades, et viimasel ringil ajas mõni tõus juba ohkama. Kui tavaliselt pole vihm võistlejate lemmik, siis seekord aitas ilmataat kaasa. „Vihm hoolitses selle eest, et kruusateed oleksid pehmed ja mõnusad,“ toob Eliise esile. Miinuspooleks oli vaid see, et vihm leotas sportlased korralikult läbi. „Kahju ainult, et ma endale sama palju kuivi riideid ei võtnud kui hobusele,“ naerab ta.
Namir on kindel kaaslane
Eliise ja Namiri koostöö on kestnud juba aastaid ning nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. „Rajal olles räägin Namiriga päris palju. Eriti siis, kui tean, et ees on viimane jõupingutus,“ jutustab Eliise. „Namir saab sellest hästi aru – ta teab, et on viimane ring ja finiš on lähedal.“ Ta lisab: „Ma alati palun hobuselt pärast võistlust vabandust. Hobuselt palun vabandust just seepärast, et ta kõike seda minu nimel tegema peab.”
Eliise hindab kõrgelt Namiri tasakaalukust: „Mulle meeldib öelda, et Namir on alati nelja jalaga maa peal. Tal on hea närvikava ning ta on ka super taastuja – midagi, millele saan peaaegu alati kindel olla.“ Lisaks kiidab ta Namiri tugevaid ja kiireid jalgu, mis on korduvalt end tõestanud.
Kuigi ruunad on üldiselt rahulikud, on Namiril iseloomu rohkem kui ühel hobusel. „Kui talle miski ei sobi, näitab ta seda alati välja. Kodus hüüame teda hellitavalt Mörriks, sest tal on suur Muumitrolli nina.“
Ratsaspordialadest kuulub Eliise süda kestvusratsutamisele. „Mulle meeldib selle spordiala sisu. See paneb sind tundma hobuse iga hingetõmmet, südamelööki ja jooksusammu. Iga edukas sõit tundub nagu võit.“
Kestvusratsutamine tähendab pikki distantse ja tunde sadulas. „Kui mõnel nädalal koguneb üle 100 treeningkilomeetri, tekib küll mõte, miks ma seda teen ja kas ma poleks võinud mõne teise alaga tegeleda. Aga see kirjeldamatu emotsioon, mis kaasneb eduka sooritusega, on kõike seda väärt,“ on Eliise veendunud.
Pere – suurim tugi ja inspiratsioon
Oma suurimaks eeskujuks peab ta ema, Virge Lauri. „Väiksena tahtsin olla sama hea kui tema. Nüüd tahan olla sama tark kui tema,“ lausub ta.
Virge ei ole Eliisele mitte ainult ema, vaid ka treener, groom, hobusekasvataja, hobuseomanik ja vajadusel ka sepp. „Ta jagab minuga oma kogemusi ja õppetunde.“ Ka isal on oluline roll. „Mu isa on olnud mulle suur toetus ja sponsor – tudengina saaksin ratsaspordist muidu vaid unistada.“
Eliisel on enda sõnul vedanud – tema vanemad on pannud kogu oma hinge ratsasporti. „Sellele mõeldes tulevad mul pisarad silma. Nemad ongi mu suurim inspiratsioon. Ja ma pean ära mainima ka oma poni Kilveti, kes on olnud mu kõige suurem õpetaja.“ Poni Kilvet naudib tänaseks väljateenitud pensionipõlve. “Kilvet elab hetkel mul kodus karjamaal ja naudib oma pensionit. Vahel lõbustab ta ikka lapsi ja heade aegade mälestuseks käin isegi temaga sõitmas.”
Ratsutamises ei ole otseteid
Mida soovitab mitmekordne Eesti meister neile, kes soovivad kestvusratsutamisega alustada? Eliise soovitus on lihtne: „Alustada tuleb alati algusest. Otseteid pole olemas ja alla anda ei tohi.“
Kestvusratsutamine on nagu maraton – pikk ja kannatlikkust nõudev protsess. „Siia sobib kõige paremini ütlus: kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.“
Eliisel on ka hea näide varnast võtta: „Kõik mu poniklassi Eesti meistritiitlid on tulnud nii, et ma pole kunagi esimesena üle finišijoone tulnud. Eks see ongi selle spordiala võlu ja valu – enne pole midagi kindel, kui viimases veterinaarkontrollis sulle kätt surutakse.“
Noortele, kes tegelevad väikeste ja kangekaelsete ponidega, on Eliisel julgustav sõnum: „Minu ema ütles alati, et kõik head ratsasportlased alustavad väikeste ponidega.“