Soomes on mitmeid kestvusratsutamise klubisid. Ühe klubi võistluspäeva tahaks intervjuude ja fotode abil ka teiega jagada.
Laupäevane päev Sipoos on täis päikesepaistet ja sügise kargust, nii et hobuse kuumalt seljalt tõusev aur on kaugele näha. Laseme asjaosalistel rääkida, milliseid tundeid kestvusratsutamise võistlus on jätnud.
Liisa Siitonen kiidab tiimi: kuigi seekord on osavõtjaid rohkem kui oodati, saadi hästi hakkama.
Suomen Matkaratsastusseura (SuMaRa) aktiivne tegevus algas 10 aastat tagasi ja on tänaseks töötanud üheksa aastat. Klubis on 140 liiget. Võistlustel on olnud 30-40 osavõtjat. Aastas korraldab klubi 4-5 erineva tasemega võistlust. Sellele lisaks on stardikursused, et õpetada ratsutamisreegleid algajatele. Kasv on suur just harrastajate hulgas, kuid kõrgemal tasemel võistlejaid pole palju juurde tulnud. 15-20 km proovitakse palju, aga 50 km ei juleta sõitma minna.
Küsimusele, miks see nii on, vastab Siitonen; „Terve hobune, kellega võisteldakse, võib väikese lisapingutusega minna edasi 50 km peale. Aga põhjus on psühholoogiline, kuna inimesele tundub selle distantsi läbimine liiga suur.
Küsime loomaarst Christine Kopp-Kuhlmanni käest, mida positiivset tema näeb kestvusratsutamises? Too kostab, et kestvussõidus on tähtis hobuse heaolu. Sel alal õpib ratsanik hobuse seisundit jälgima keskmisest ratsutajast paremini.
Osavõtjaid on palju, mis näitab, et ala huvitab. Ka ratsutajate eavahe on suur. Noorim on 12 ja eakaim 70 aastane. Samuti on hea üldine meeleolu: vaim on parem kui takistussõidus – naeratus tuleb kergemini näole.
Rauni Lintula – miks kestvussõit? Lintula vastab naljatades, et sellepärast, et talle meeldib reisida. (Soome keeles on kestvusratsutamine matkaratsastus ja lähedase tähendusega sõnale matkustaa – reisimine)
Lintula ostis oma esimese hobuse 10 aastat tagasi. Nüüd on ta 9 aastat kestvussõite sõitnud. “Kui teha kas või ükski sõit aastas ja saab tulemuse kirja, siis on meeletult hea tunne,” naeratab vanaproua õhinal. Lintula teatab pärast vet-kontrolli läbimist, et neil on hobusega kahe peale kokku ligemale 90 aastat vanust. Hobune on 19 aastane.
Kestvusratsutamine pole kaugeltki enam uus ala ka Eestis. Kõrgel tasemel rahvusvahelised võistlused on leidnud positiivset vastukaja ning ka Eesti alustavate kestvusratsutajate arv kasvab.
Kui võtta arvesse iga hobuse vajadust jälgimise ja piisava liikumise järele, siis võib öelda et kestvussõidu areng on vähemasti hobusele kasulik.