Ostueelse veterinaarkontrolli käigus tehakse sageli hobuse seljast röntgenuuring, et hinnata lülisamba seisundit ja võimalikke riske tulevaseks kasutuseks. Üheks sagedamini arutelu tekitavaks leiuks on nn kissing spine ehk ogajätkete liigne lähestumine või kokkupuutumine. Kuigi röntgenpildid võivad anda väärtuslikku teavet, ei ole nende tõlgendamine alati ühene ega tähenda automaatselt, et hobusel tekivad tulevikus seljaprobleemid.
2015. aastal avaldati uuring (“The radiographic frequency of impingement of the dorsal spinous processes at purchase examination and its clinical significance in 220 warmblood sporthorses”), milles hinnati kissing spine’i leidude kliinilist tähendust ostueelses veterinaarkontrollis. 220 sporthobuse selga uuriti ostueelse kontrolli käigus röntgeni abil. Oluline on rõhutada, et uuringusse kaasatud hobustel ei esinenud kliinilisel läbivaatusel seljavalule viitavaid sümptomeid.
Uuringu tulemused näitasid, et 45%-l hobustest esines röntgenpiltidel erineva raskusastmega kissing spine’i leide. Hobuste edasist sportlikku karjääri jälgides ilmnes aga, et seljaprobleeme tekkis hiljem vaid 11%-l kõigist uuringus osalenud hobustest. Nendest omakorda ainult pooltel ehk 5,5%-l oli ostueelses kontrollis tuvastatud kissing spine’i leid.
Ka raskema astme muutuste puhul ei olnud seos üheselt prognoositav. 220 hobuse seast leiti 16 hobusel raskekujulised (tüüp 3) ogajätkete luulised muutused, kuid ka nendest hobustest ilmnesid hiljem seljasümptomid vaid pooltel.
Uuringu järeldus oli, et ostueelse veterinaarkontrolli käigus tehtud selja röntgenülesvõtete prognoosiväärtus tulevaste seljaprobleemide osas on piiratud. Leitud muutused ei ennusta usaldusväärselt, kas hobusel tekivad tulevikus kliinilised seljavaevused või mitte.
Nende tulemuste põhjal on Euroopa Loomaarstide Föderatsioon soovitanud, et sümptomiteta hobuste seljast ei tehtaks ostueelse veterinaarkontrolli käigus röntgenpilte. Samas soovivad paljud ostjad siiski seljauuringut ning see on arusaadav, arvestades hobuse heaolu ja investeeringu suurust.
Oluline on meeles pidada, et röntgenleid üksi ei anna täielikku pilti hobuse tervislikust seisundist. Kissing spine’i leid sümptomiteta hobusel ei pruugi kunagi kliiniliseks probleemiks kujuneda ning samas ei välista puhas röntgenpilt tulevikus seljavaevuste teket. Seetõttu tuleks selja röntgenuuringu tulemusi alati hinnata koos kliinilise läbivaatuse, hobuse kasutuseesmärgi ja tervikpildiga.
Ratsutaja kogemus: kissing spine ei tähenda alati sportliku tee lõppu
Läti koolisõitja Everita Daubure jagab oma kogemust hobusega, kellel diagnoositi kissing spine. Tema sõnul oli ratsutamine toona nelja-aastase Nuveriga ettearvamatu. „Kunagi ei teadnud, kuidas ratsutamine lõpeb,“ kirjeldab ta. Mõnel päeval sujus kõik probleemideta, kuid järgmisel päeval võis hobune ootamatult küünlasse tõusta. Just ettearvamatus muutis olukorra keeruliseks. Nuveri puhul oli kissing spine nähtav juba esimestel röntgenpiltidel ning haigus progresseerus aja jooksul. Alles pärast Lätis tehtud operatsiooni muutus hobuse käitumine märgatavalt paremaks ning ta hakkas end sadulas selgelt mugavamalt tundma.
Everita oli küll kissing spinest kuulnud, ent tal puudus sellega otsene kokkupuude. “Kui me saime diagnoosi teada, siis langesid pusletükid omadele kohtadele. See selgitas nii palju Nuveri käitumist,” kommenteerib ta. “Sain ka kinnitust, et hobuse käitumine ei olnud seotud minu ratsutamise või hobuse iseloomuga, ta reageeris, sest tal oli ebamugav.”
Hobuse opereerimine pole mõistagi riskivaba. “Kõik oleneb ka omaniku rahakotist, kuigi see polnud nii kallis,” mainib Everita. Riskidest hoolimata pole Everita kahetsenud otsust lasta Nuverit lõigata. “Pärast operatsiooni on tema käitumine olnud nii palju parem,” kiidab ta. Everita usub, et tegelikult on kissing spine palju levinum kui me arvame. Inimesed lihtsalt ei tea, sest paljudele hobustele ei põhjusta kissing spine mingeid vaeguseid.
“Ostjad on võrdlemisi resoluutsed röntgenpiltide osas ja tundub, et rohkem ostetakse puhtaid pilte kui hobust,” räägib ta. Everita usub, et Nuverist võiks saada hea Väikese Auhinna hobune. “Ma ei näe temas GP potentsiaali, aga seda mitte kissing spine, vaid iseloomu tõttu.” Everita teab veel kahte näidet, kus kissing spinega hobune on saanud operatsioonist abi ja see on parandanud nende elukvaliteeti. Üks hobustest võistleb seejuures edukalt juuniori tasemel koolisõidus ja nopib võistlustelt pidevalt rosette ja esikohti. “Nüüd on ta ideaalne schoolmaster lapsele,” kiidab Everita, kelle sõnul ei peaks ratsutajad kissing spine diagnoosiga hobuseid pelgama.
“Tuleks hinnata, kui tõsine see on ja millised on ravivõimalused ning kas seda tuleb opereerida,” soovitab ta. Everita märgib, et osad inimesed pelgavad küll operatsiooni, kuid temal jagub sellele vaid kiidusõnu.