1. detsembril 2025 tuli teade, et ühel ja samal päeval on lahkunud kaks Briti spordi suurkuju – Valegro ja Uthopia. Carl Hester, kes mõlemat hobust läbi karjääri juhendas, nimetas neid oma sõnumis “kaheks meie põlvkonna suurimaks hobuseks”.
Valegro nimi tähendab tänapäeva koolisõidus terve ajastu algust. Kui Carl Hester ostis noore täku, keda peeti vanatüübiliseks, Hollandist (Negro–Gershwin), siis ei osanud keegi aimata, et ta muudab koolisõidu nägu. Koos Charlotte Dujardiniga, kes oli sel ajal tõusev täht, avasid nad ukse harmooniale, tundlikkusele ja töökusele. Charlotte pehme sõidustiil sai eeskujuks tervele ratsanike põlvkonnale.
Koos võideti sisuliselt kõik, kuhu võistlema mindi. Kui Valegro 2016. aastal spordist lahkus, oli tema tiitlite loetelu muljetavaldav. Auhinnakappi kuulusid 3 olümpiakuldmedalit, 2 maailmameistritiitlit, 4 Euroopa meistritiitlit ja 2 maailmakarika finaalivõitu. Kokku võideti 61 Grand Prix stardist 49. 2014. aastal purustasid Charlotte ja Valegro rekordi saavutades 94,3% muusikalises vabakavas ja 87,46% Grand Prix’s. Need tulemused püsivad senini.
Uthopia, Londoni 2012. aasta olümpiavõitu toonud hobune, oli Valegro parim sõber. Nende elu kulges kõrvuti nii võistlustel, tallis kui ka karjamaal. Nad veetsid pensionipõlve koos ning ka nende viimane teekond jäi jagatuks. Valegro elas 23-aastaseks ja lahkus koos Uthopiaga.
Carl Hesteri südamlik järelhüüe
Carl Hesteri järelhüüe kajab üle kogu ratsamaailma:
„Valegro ja Uthopia tegid palju enamat kui võitsid medaleid ja kirjutasid ajalugu, nad andsid meie spordile kuldse ajastu. Nad mõlemad näitasid, et suurus võib olla õrn, tundlik ja harmooniline. Nad tegid oma rahva uhkeks ja inspireerisid loendamatuid inimesi.
Nende teekonna osa olla jääb alati üheks minu suurimaks saavutuseks ning kogu meeskond ja mina ise oleme sügavalt tänulikud rõõmu eest, mida nad pakkusid meile kodus ja oma fännidele üle kogu maailma.
Nende elu kulges täielikult kõrvuti– nad reisisid võistlustele õlg õla kõrval, elasid kõrvuti asuvates boksides, sõid samadel karjamaadel ja läksid koos pensionile. Nende side ja sõprus olid täielikud.
Kui vanaduspõli edasi liikus, kasvasid ka tervisemured. Lasta neil sellest maailmast lahkuda koos oli viimane lojaalsuse ja väärikuse tegu, mida tundsin end suutvat neile anda. Austusavaldus partnerlusele, mida ei suudetud elu jooksul lahutada.
Nad jätavad endast maha tohutu tühimiku, tall on jäädavalt muutunud ning ka meie. Nad olid meie pere ning ma armastan ja igatsen neid alati.
Nende mõju jääb alles, kuid kahjuks ei saa me hobuseid igavesti endale hoida. Saame edasi kanda vaid seda, mis nad meie sisse jätsid. Ja need kaks jätsid meile nii palju.”
Ajastu lõpp, mille mõju püsib
Eesti koolisõidu mänedžeri ja FEI koolisõidukohtuniku Eva-Maria Vint-Warmingtoni sõnul pöördus koolisõit Valegro ja Uthopia esile kerkimisega tagasi klassikaliste väärtuste juurde, kus väärtustati elegantsi, koostööd ja tasakaalu. “Valegro ja Uthopia olid oma aja tõelised superstaarid, kes viisid Ühendkunigriigi koolisõidu uutesse kõrgustesse, näidates, et tipphobused ei pea olema hiigelsuurte liikumistega,” sõnas ta. “Seda eriti ajal, kus Hollandi võidukäik oli toonud areenile üha võimsamaid, elastsemaid ja plahvatusohtlikumaid hobuseid. Saabus ajastu kus hakkasime taas nägema pehmemat kontakti, pikemat kaela ja korrektsemaid allüüre. Less is more (vähem on rohkem) muutus järjest olulisemaks ning kõik see väljendas uut suunda harmoonia poole.”
Valegro ja Uthopia fenomen ei kuulu enam olevikku, vaid ajalukku, kuid see on ajalugu, mis ei kao. Nad muutis koolisõitu igaveseks, jättes platsile jälje, mida mõõdetakse mitte ainult protsentide või medalitega, vaid ka inspiratsiooniga, mida nad äratasid igas noores ratsanikus, kes unistab harmooniast oma hobusega.
Nende lahkumine märgib ajastu lõppu, kuid nad jäävad elama mälestustesse ja kõigi südamesse, keda nad puudutasid.