Teadmistepäeval ehk 1. septembril kogunes 700-pealine publik kuulama Soome koolisõidulegendi Kyra Kyrklundi ja tema õpilase Cathrine Laudrup-Dufouri kliinikut. Maailmaklassi kuuluvad ratsutajad pakkusid tippkvaliteeti ja mõtteainet. Seekordne kliinik oli eelmistest Kyra kliinikutest mõnevõrra erinev, sest keskenduti sellele, milline on kvaliteetne koolisõiduhobune ja mida otsida hobuses. Varasemad kliinikud on olnud nö tavaliste hobustega ja keskendutud on ratsanike istakute parendamisele. Erines see eelmistest kliinikutest ka selle poolest, et üks kliiniku andjatest, Cathrine Laudrup-Dufour, istus ise ka osade hobuste sadulasse ja rääkis, mida ja miks ta sadulas teeb. Vaadata ja ainest kaasamõtlemiseks oli palju.
Heast istakust ja horsemanshipist
Esimese hobusena toodi areenile Stella Hagelstami imekaunis 5-aastane raudjas mära Vitalisest. Mis siin ja edaspidi muljet avaldas oli hobustega arvestamine. Hobused, kes vajasid pikemat aega aklimatiseerumiseks, toodi esmalt käe kõrval areenile, kus neil oli võimalik endale sobivas tempos tutvuda mitmesajapealise publikuga. Just tundlikumatele hobustele oli see vajalik, sest iga võetud lisasekund või -minut aitas hobustel paremini toime tulla atmosfääriga ja tunda end enesekindlalt. 12 punkti hobukäsitluse eest!
Ainsaks tõrvatilgaks meepotis olid Kyra miniloengud teemal, kuidas koolisõit on rünnaku all ja kuidas kriitikud ei saa koolisõidust aru. Selle tulemusena jäi tunne, et Kyra ise ei ole süvenenud SLO-temaatikasse või ei taha seda tunnistada ega adu probleemide põhjus-tagajärg seost. Seetõttu meenutas kaitsekõne rohkem popurriid erinevatest demagoogiavõtetest. Jäi selgusetuks, miks ta pidas vajalikuks sellise kõnega esineda, sest kliinik näitas, et hobuste heaolu austamine on talle oluline ja hingelähedane teema.
Näiteks oli Kyral tuline õigus, kui ta rääkis sellest, et iga hobune ei sobi Grand Prix (GP) klassi, tuues paralleeli takistussõiduga. Takistussõidus ei sunnita 140 cm parkuuri hobust hüppama 160 cm parkuuri, sest see oleks ohtlik nii hobusele kui ratsanikule. Koolisõidus kahjuks nii ei mõelda.
Ent tegu oli ainsa tõrvatilgaga ja sõnadest olulisemad on teod ning need rääkisid Ruskeasuo maneežis valjult ja selgelt. Cathrine oli kliinikus osalenud hobustega tutvunud põgusalt päev varem ja sisuliselt tuli pühapäeval astuda publiku ette tundmatutel hobustel. Cathrine meisterlikkusest kõneleb asjaolu, et mitmete hobustega näitas ta keerukaid harjutusi kvaliteetsemalt kui hobuste ratsanikud. Veelgi kõnekam oli hobuste, kellega Cathrine ratsutas, kehakeel. Nad olid täielikult ratsanikule keskendunud, kantuna soovist teha koostööd. Ma ei näinud pinges või stressis hobuseid, keda sunniti midagi tegema. Hobused liikusid lõdvestunult, nende kehakeel kõneles sellest, et neil on mugav ja hea olla. Selline ratsutamine ja selliselt käituvad hobused on parim kaitsekõne koolisõidule!
Cathrine hea istaku taga on tema kauaaegne treener Kyra Kyrklund. Kliinikus sai väikese aimduse nende istakutööst ja Cathrine rõhutas mitmel korral, kui oluline on käia jõusaalis või arendada oma koordinatsiooni, tasakaalu muu trenniga. “Sa ei pea tõstma suuri raskuseid või jooksma maratoni, kuid keha peab olema tugev ja funktsionaalne,” rõhutas Cathrine.
Nii mitmelgi korral harutas Kyra kliinikus osalenud ratsaniku istaku pulkadeks lahti ja pani kokku tagasi. Mõneti üllatavalt oli probleemkohaks sageli kergendamine. Ratsanikud kippusid kergendama liiga kõrgele või maandusid liiga “valjult” sadulasse. Leidmaks paremat tasakaalu andis Kyra harjutusi ja näpunäiteid.
What the bloody hell are the basics?- Kyra Kyrklund
Kuna esimene hobune oli 5-aastane hobune, siis andis see põhjuse rääkida noorhobusega töötamisest ja aretusest. Aretuse osas leidsid mõlemad, et parem on põlvnemist teada, sest see annab infot selle kohta, mis sind ees ootab. Keha kehaehitus lihtsustab hobuse õpetamist.
Noorhobusega töötamise juures märkis Kyra, et oluline on leida hobusega ühine keel. “Nad on saakloomad, seega pole põhjust kasutada karme vahendeid, alustama peaks “sosistamisest”.” Kyra järgib põhimõtet, et lihtsam on alustada algusest peale korrektselt, selle asemel et hiljem valesti õpitud/õpetatud asju parandada.
Oluline on teadvustada, et igal hobusel on oma tee. Cathrine tõi näitena enda hobuse, Cassidy, kes oli 12-aastane, kui talle hakati piaffeed õpetama. “Õppimine ei toimu kohe siin ja praegu. See nõuab “kiirustaluvust”,” selgitas Kyra ja lisas, et kulub aastaid enne kui uued õpetused ja harjumused kinnistuvad.
Kyra ja Cathrine peatusid ka levinud õpetussõnadel nagu “kasuta rohkem istakut” või “kõige olulisemad on baasasjad”. Viimase peale küsis Kyra publikult alapealkirjaks olnud küsimuse. Cathrine sõnul peab hobune ennast ise kandma ja olema sääre ees. “Ma otsin tasakaalu, et hobune kannaks ennast ise,” rääkis ta. Kyrklund lisas, et Cathrine ei aja hobust kiiremaks, vaid sõidab edasi. Seal on oluline erinevus.
Pisut tuli teemaks ka mentaalne tugevus ja võistlusnärv. Kõlama jäi sõnum, et närv või ärevus on suurem, kui ei olda endas kindel. Näiteks kui harjutus õnnestub kodus kolmel juhul kümnest, siis on stress suurem kui olukorras, kus harjutus õnnestub üheksal juhul kümnest. Mida suurem on õnnestumine kodus, seda enesekindlam saab olla võistlusväljakul. “Sa oled nii tugev kui on sinu nõrgim koht,” lausus Cathrine. Kyra eristab ka treeningut võistlusolukorrast. “Võistlustel üritad oma vigu varjata ja võidab see, kellel see kõige paremini õnnestub. Trennis pead töötama oma vigadega.”
Rääkides võistlustest ja võistlussituatsioonist, oli Kyral ja Cathrinel teinegi tähtis sõnum. Kui hobune suudab näidata pikendatud traavi hindele 7, siis tuleb seda aktsepteerida. Cathrine toob näite enda kogemusest ja rääkis, kuidas Bohemian sai pikendatud traavi eest hindeks kõige enam 7,5, kuid GP-s suutsid nad ikka näidata tulemusi üle 80%. “Hinne 7 on ka hea,” rõhutab Kyra ja paneb ratsutajatele südamele, et nad ei muutuks harjutusi küsides ahneks. “Ka piaffees on reaktsioon hea. Ei pea kohe küsima 50 piaffee sammu.” Tuleb osata lõpetada küsimine õigel ajal, õigel hetkel.
Don’t just sit and hope for the best- Cathrine Laudrup-Dufour
Mõistagi ei saanud kliinikus üle ega ümber kaelarihmast. Parema puudumisel võeti kasutusele peenike koerte jalutusrihm, mis kinnitati sadula kõlge ja mis rippus ümber hobuse kaela. Kaelarihm teenis mitmeid eesmärke- see aitas leida ratsanikel paremat kätehoidu ja kontakti hobuse suuga, see aitas aktiveerida hobuse kaela, see toimis lisamärguandena.
Kuna eelpool sai mainitud tööd ratsanike istakuga, siis kaelarihm aitas paljudel leida paremat käte asendit. Käsi kiputi hoidma liiga kõrgel, kuid see on asi, mida Kyra näeb enda sõnul väga palju ja mitte ainult Soomes, vaid maailmas üldiselt. Puuduseks peeti sedagi, kui käsi oli sirge. Sirge käega kaob elastsus ja hea kontakt hobuse suuga.
Teine oluline teemablokk, mis kordus erinevate hobustega, on ettevalmistav töö. Jalavahetus ega piruett ei sünni tühja koha pealt vaid saab alguse palju varem. Kas hobune on tasakaalus, on ta sirge, on ta sääre ees, hea kontaktiga jne. Ühe Väikese Auhinna hobusega selgitas Cathrine, et kui hobune ei reageeri kergele märguandele, siis ei saa oodata temalt reageerimist teistele juhtimisvõtetele. Kui hobune ei reageeri kergelt peatuse märguandele, siis ei tasu loota ka poolpeatustele reageerimist. Järgnes seeria peatus-taandus-peatus-edasi harjutusi ja tulemused ei lasknud end pikalt oodata. Hobune leidis endas justkui uued käigud, mis võimaldas küsida temalt sirgeid ja kauneid jalavahetused ning heas tasakaalus galopipruette. Vaadates, kui sundimatult ja nõtkelt Cathrine sadulas istub, tundub ratsutamine imelihtne!