Rahula tallis juhtunu on valusaks õppetunniks kõigile Eesti hobuseomanikele, kasvatajatele, sportlastele ja lihtsalt hobusesõpradele. Kuid milles seisneb see õppetund? Kas peame edaspidi taudide levikus süüdistama võistlustel toimetavaid veterinaare või hulljulgeid sportlaseid, kes nakkusohtu kartmata hoiavad oma hobuseid erinevates tallides? Ei ja veelkord ei. Küsimused siin on laiemad, oma osa mängib selles orkestris riigi poolne tegemata töö, viiulit, kes teab, kas esimest või teist, mängivad siin teisedki organisatsioonid.
Esiteks, mis siis juhtus?
Juhtus see, et mõni aeg pärast üht võistlust haigestus neuroloogilisse herpesviirusesse Rahula tallis resideeruv hobune. Temal läks õnneks. Tema pääses. Pääsesid, vähemalt esialgu, teisedki hobused, välja arvatud üks, kes suundus taevasesse koplisse. Kuid, kas sellist olukorda saanuks kuidagi ära hoida? Hoida edaspidi ära selliseid õnnetusi? Omalt poolt pakun, et saaks. Ei hakka siinjuures heitma kive Rahula talli rahva suunas, pigem vaatame konkreetseid fakte. Eks tallirahvaski ole selles loos tegelikult kannatanuks.
Ise selles tallis hobust hoidva inimesena julgen sellist arvamust avaldada. Ja nimelt. Sellest, et tallis levib viirus, sain teada samas tallis minu hobust hooldavalt inimeselt. Samas tundub kummastav, ametlikku versiooni juhtunu kohta lugesin internetist, sündmust kirjeldas hobumaailm.ee ja võimendas oma liikmetele ehs.ee. Seda muide ajal, kui ratsaliit esialgu vaikis.
Mis siis edasi? Hobustelt võeti vereproovid, saadeti need Saksamaale, seejärel hakati hobuseid “maruliselt” süstima. Siin muutub asi juba kummaliseks. Nagu väitis Andres Tuvi, on iga hobuse organism sarnaselt inimorganismile erinev. Seega, parafraseerides Rooma aegset sententsi, kõik, mis on lubatud inimesele, pole lubatud hobusele. Kes garanteerib, et ravim, mida manustati hobusele, pole viimasele ohtlik. Teame inimestena, meil on olemas allergiaid, mis kõige kurvematel juhtudel võivad viia inimese surmani. Sama kehtib hobustegi kohta. Meil läks esialgu õnneks. Kuid, kas meie pere hobusel on võimalikud edaspidised tüsistused?
Teiseks, mis on väär
Juhtunu valguses märkab väärat käitumist palju. Esmalt, hobusekasvatajate-omanikena soovime oma lemmikuile alati kõike paremat. Teisiti pole ju võimalik. Kuid, kas seda soovib riik? Kõigile tuntud Veterinaar- ja Toiduamet ei pea herpesviiruse levikut ohtlikuks epideemiaks. Väidetavalt ei vääri sellise viiruse levik isegi riigipoolseid sanktsioone. See polevat “eriti” ohtlik.
Hästi, näide: Eesti raskeveotõugu hobuseid on riigis kolmsada ja pisut juurde. Kui sattub selline viirus mõnda kasvandusse, mis juhtub? Mustema stsenaariumi korral, eriti, arvestades kevadist varssumise aega, muudaks see meie raskeveohobuste populatsiooni sisuliselt olematuks. Olgu öeldud, mõni aasta tagasi juhtus midagi sarnast Hollandis. Kas poleks siin lugupeetud VTA-l aeg hakata prioriteete üle vaatama? Kas kõikvõimalike ettekirjutuste asemel paberimajanduse pidamisel ei peaks VTA tegelema sisulise tööga? Kas poleks äkki oluline teavitada üldsust tallidest, kus pahalane levib? Kontrollida hobuste tervist?
Siinjuures tahaksin küsida, kui vereproovid saadeti Saksamaale, kui vaktsiine ja ravimeid soovitati proovide alusel, kes siis katab kõik need kulutused? Talliomanik, hobuseomanik, aretaja? Või hoopis VTA? Teame ju, tasuta lõunaid ei ole. Vahest peaks VTA hakkama vaatama olukorda mitte bürokraatliku paberikontrollijana, vaid reaalselt toimiva asutusena, mis hooliks loomadest? Ja kaitseks eelkõige hobuste omanikke ning kasvatajaid. Usun, oleme selle ära teeninud.
Kolmandaks, teavitamine
Sain Rahula tallis levivast viirusest teada oma hobuse hooldajalt telefonitsi. Ta helistas ja selgitas olukorda. Nii palju, kui ta teadis. Samas, minuga ei konsulteerinud arstid enne süstimist, nt. kas hobusel on allergia või muud soodumused. Vereproovi võtmisest ja ravikuuri soodumustest ja maksumusest rääkimata. Sisuliselt peale mõningate erandite olin infosulus.
Kuid siiski, miks ei räägi peale Rahula talli viirusest teised tallid, kus midagi sarnast kahtlustatakse? Rahula julges võtta vastutuse. Nad teavitasid oma õnnetusest. Kuid miks peame kuulma stiilis naised-saunas-rääkisid suure saladuskatte all teistest tallidest, mida pidavat olema senini neli või viis, kus on avastatatud sarnaste sümptomitega hobuseid. Kes teostab seiret haiguskoldes? Kes selgitaks välja, kust see pahalane Eestisse jõudis? Kas see pole mitte VTA ülesanne? Ja üldse, kus jookseb piir? Mõtlen piir lubatud ja lubamatu ravimise osas.
Kas ei peaks me kõik õppima juhtumist, kas ei peaks me hakkama väärtustama enim üksteise tööd ning andma aegsasti teada säärastest õnnetutest juhtumitest. Ja lõpetuseks, kui VTA ei pea sarnast haigust ohtlikuks, siis kas poleks aeg õppida midagi kasulikku vanast nõukaajast? Kas poleks oluline selliste haiguste puhul veterinaaridel moodustada omalaadne konsiilium, mis üritaks lahendada olukorda iseseisvalt? Usun, sellega saadaks hakkama. Vähemalt isekeskis. Juhul, kui VTA seda ei suuda. Kuid ikkagi kerkib üles valus küsimus: kas keegi kompenseerib riigipoolse tegemata jätmise? Kes võtaks vastutusele süüdimatud tallist talli liikuvad niinimetatud “hobuseinimesed”, kes on teadlikud viirusest, kuid ignoreerivad seda?!
Fanaatikutest hobuste omanikud ja kasvatajad teevad kõike omast taskust. Kas tõesti mõeldakse riiklikul tasandil, et hobukultuuri säilitamine ja edendamine on käputäie inimeste eralõbu? Osalt võib see nii isegi olla. Samas vaidlen vastu. Hobused on eestluse, kui kultuuri ja rahvuspärandi osa. Ning sellise suhtumisega pole meil varsti ei rahvust, ei kultuuri, ega pärandit, mida edasi anda.
_______________________________________________________________
Kommentaariks Angela Griffel artiklile “Kriis rahula tallis, õppetunniks kõigile”
Siim Nõmmoja, Eesti Ratsaspordi Liidu peasekrtär
Alustuseks tahaks tänada Angela Griffelit väga õige teema püstituse eest. Igale hobuseomanikule ja hobustega tegelejale on ütlematagi selge, et käesoleva herpeseviiruse puhang on tõsine kriis ja midagi palju rohkemat kui lihtne hobustega seotud haigusehoog. Sellistesse juhtumitesse tulebki suhtuda väga tõsiselt. Siinkohal ei tohiks me mitte kedagi haiguse olemasolus süüdistada, sest haigused on lihtsalt üks elu osa nii inimestel, kui loomadel. Võin oma kogemusele viidates öelda, et neid viirushaiguseid on meil ennegi olnud (näiteks 2004.a. hooajal) ja arvatavasti tuleb kahjuks veel. Küll aga tuleb nõustuda sellega, et hobustega tegelejate, oma- ja teiste inimeste hobuste huvides, ei tohiks mingil juhul varjata seda, kui õnnetus on majas. Igal juhul on meie kõigi ühine kohustus infot jagada ning olla ise informeeritud. Siinjuures suured tänud Rahula talli omanikele ja klientidele, kes reageerisid väga adekvaatselt ning tegid kõik endast oleneva, et ümberkaudsed inimesed oleks informeeritud.
Mis puudutab ratsaliidu rolli antud küsimuses, siis pean ütlema, et ratsaliit on olnud kogu teemaga kohe algusest peale kursis. Esimene haigust käsitlev ja 18.03. ilmunud info-uudis Hobumaailma portaalis pärines ratsaliidu peasekretärilt, peale esimest sissetulnud infot ja konsulteerimist veterinaaridega. Kuna Hobumaailma portaal, mille ellukutsujaks on samuti ratsaliit, on hetkel kõige populaarsem infoallikas hobustega tegelejate hulgas, siis tundus just see viis infot jagada kõige mõistlikum. Edaspidi oleme püüdnud usaldada meie veterinaare, kes kindlasti annavad endast parima, et haigus kontrolli alla saada ning ratsaliit püüab teemasse sekkuda just nii vähe kui võimalik ning nii palju kui vajalik.