Ligikaudu 500 inimest, kes valutavad südant eesti spordi käekäigu ja tuleviku pärast, kogunesid 11. novembril Nokia Kontserdimajja seitsmendale Eesti Spordi Kongressile, mis leiab taasiseseisvunud Eestis aset iga nelja aasta tagant.
Jah, miks nelja, mitte ühe aasta tagant – tekkis nii mõnelgi küsimus. Moka otsast poetas sama märkuse oma kõne alguses EOK president Mart Siimanngi. Tundus, et toona, kuuendal kongressil vastu võetud otsused ei olnud küll valed, kuid ehk pisut teises kontekstis, teiste lootustega tehtud. Aeg ja ühiskond muutub kiiresti, noor riik areneb kiiresti. Teisalt on paljuski ka paigal seistud. Mitmed neli aastat tagasi välja toodud probleemid ei ole tänaseks leevendunud ning leidsid laialdast kajastamist seegi kord.
Kas 2014ndal aastal võiksime kongressile kokku tulles lõpuks tõdeda, et treenerid saavad meil õpetajatega võrdväärset palka, et riik hoolitseb piisaval määral juuniorspordi funktsioneerimise eest, et tippsportlastele tagatakse korralik palk ühes sotsiaalsete garantiidega, et treenerite kvaliteet paraneks korrelatsioonis kvantiteediga? Ilusad mõtted, veidi karmim reaalsus.
Ülanimetatud probleemidele otsiti muuhulgas lahendust diskussioonis teemal spordiklubi versus/ja spordikool. Spordikool on ainuke viis tagada treenerite turvalisus, kvaliteet ja noorte sportlaste mitmekülgne ja tulemuslik areng, leidis üks seltskond. Pole tõsi, et spordiklubi ei suudaks täpselt samasuguseid tingimusi täita, arvasid teised. Parim oleks mitmekesisus, ehk las olla mõlemaid, leidsid kolmandad.
Üldjoontes võiks kõik taandada ühele neljatähelisele sõnale, milleks on raha, peenemalt öeldes siis selle puudus. No kus seda raha puudu ei oleks? Tsiteerides üht lugupeetud ettekande esitajat, (kes küll omakorda laenas neid sõnu kelleltki teiselt): „Rahal on kaks olekut: teda ei ole või teda on puudu“. Seda tõdenud, laskuti pikemasse filosofeerimisse teemal, kuidas olemasolev raha õigesti paigutada. Ei jäänud kõlama ühtegi efektiivset lahendust. Igaüks nõuab oma osa – tippsportlane ja tema treener, noorsportlane, spordihuviline laps ja liikumisharrastaja metsarajal.
Eesti Spordi Kongressi eesmärk on lähendada riigi keskvõimu, omavalitsuste ja spordiorganisatsioonide seisukohti ning arendada edasist koostööd. Nii istusid siis seal ühise presiidiumilaua taga poliitikud ja 9 töörühma esindajad. Poliitikud (EV President hr. Ilves, Kultuuriminister L. Jänes, Haridus- ja teadusminister T. Lukas, Tallinna linnapea E. Savisaar) küll kauaks pidama ei jäänud, pidasid oma säravad kõned ja lahkusid. Ilus oli aateid kuulata, aga jube kaua võttis aega ja midagi erilist nagu juurde ei andnud. Spordiinimestena meeldib meile vist küll pigem teha kui rääkida.
Töörühmad, kes mõned kuud varem kokku olid saanud, presenteerisid seejärel endi mõttetöö vilju. Säravalt jäid lõpus kõlama sõnad: „..kongress on töötanud 106 tundi, 6 tundi täna ja 100 alates suve lõpust“. Jagasin need 100 tundi kohe mõttes üheksaga ja sain umbes üksteist. Kas üksteist tundi ühe töörühma jaoks on piisav aeg kolme kuu jooksul, et välja töötada tõhusad ettepanekud ning võimalikud lahendusviisid, mida keskvõimule ja KOVidele maha müüa? Jäägu igaühele ses küsimuses tema oma arvamus, minul on kindlasti enda oma olemas. Olgu siinkohal öeldud, et töörühmadesse olid mõistagi kaasatud oma ala spetsialistid ning kindlasti pigem „tegijad“ kui „rääkijad“. Ilmselt jäigi kõige enam painama hoopis küsimus, kas tehtud ettepanekud ja kogutud ideed jäävadki unistusteks, millest nelja aasta pärast jälle heietada, või teeb mõni valdkond suurema hüppe edasi.
Optimistina ma usun, et midagi kindlasti muutub, iseasi, kelle jaoks esimesena. Võibolla tuleks otsida vastust küsimusele, kust saab kõik alguse? Nagu ütles oma tervituskõnes EV President, püüdes kongressile juhtmõtet pakkuda: Iga inimene, kes leiab iga päev vähemalt tund aega enese liigutamiseks, on kangelane. Sport on parim viis investeerida iseendasse ja seeläbi oma riigi jätkusuutlikkusse. Samas on iga tippsportlane riigile parimaks reklaamiks ja selle riigi noortele suurimaks eeskujuks.
Võta nüüd kinni, kust alustada või kellele see vähene raha jagada. Loodetavasti oleme kõik lähima nelja aasta jooksul nende muutuste tunnistajad ning küll aeg annab selguse, kuidas ettepanekud võimuorganitele kohale jõudsid.
PS. Treeneritöö lingi alla lisasime Kristjan Pordi artikli Kongressi tarbeks pealkirjaga "Kolm mõtet seoses tippsportlaste tegemisega" http://www.hobumaailm.eehttp://arhiiv.hobumaailm.ee/userfiles/File/treeneritoo/kolm_motet_soses_tippsportlaste_tegemisega.pdf