4. aprillil toimus juba teine omataoline seminar, kus terve päeva vältel oli erinevate teemade fookuses tori hobune. Seminaril võtsid sõna ja arutlesid mitmetel teemadel erinevad eksperdid.
Päev algas kohe hommikul, kui vaatluse alla võeti muuseumi ülemisel korrusel asuv Hetmani skelett. Võiks arvata, et luukere on lihtsalt luukere, aga tegelikult mitte. Eesti Maaülikooli (EMÜ) loomakasvatuse magistrant ja Tartu Ülikooli (TÜ) arheoloogia kaasprofessor Eve Rannamäe oli sügisel Hetmani skeletti mõõtnud ja esitles nüüd 112 aastat tagasi surnud hobuse luude põhjal koostatud mõõtude analüüsi tulemusi.
Seejärel viis kuulajad hobuste heaolu ja transpordi teemadesse Põllumajandus- ja Toiduameti peaspetsialist Kärt Jaarma. Sihtgrupp oli hästi valitud ja küsimused said vastused otse allikast. Ühe olulise muudatusena tõsteti esile muutused seoses Soome ja Norra reisidega.
Kui hobusega reisimise nüansid said selgeks, oli kord Eesti esimese olümpiaratsutaja Dina Ellermanni käes, kes käsitles hobuse heaolu suurvõistlustel ning hobust kui partnerit. Dina, kes on oma elu pühendanud hobuspordile ja jõudnud oma järjekindlusega olümpiani, teab täpselt, mis on sellise saavutuse võti ning kuidas viia ennast ja oma hobust selleni. Esitlus andis suurepärase ülevaate seni nähtamatust teekonnast ja telgitagustest. Emotsioonid olid laes – eriti kui mõelda oma tori hobuste peale, kes kodudes ootavad.
Sporditeema tõstatamine oli oluline mõttekoht, kuna see tõi esile küsimuse tori hobuse rollist tänapäeval. Seda funktsiooni oskas teise nurga alt avada Jaanus Kallaste, kes küsis provokatiivselt: “Kas tori hobune veab välja või jätab nälga?” Oma tori hobustega on Jaanus kutsarina hästi tuntud – tema pakutud teenused on kindel kvaliteedimärk. Allahindlusi ei tehta, tuleb lihtsalt leida see õige tori hobune, ta ise välja õpetada ning pidevalt harjutades ja kogemusi kogudes oma teenust enesekindlalt pakkuda.
Kes veel ei tea, siis ETV-s jooksvast sarjast “Von Fock” võib Jaanust koos oma meeskonnaga stseenides näha – teravam silm tabab ka tuttavad näod ja tori hobused. Jaanuse välja toodud seisukoht, et iga hobune ei sobi rakendisse ja tuleb leida see õige, on teema, mis puudutab otseselt aretust. Tori hobusel on selleks rohkelt potentsiaali.
Tori hobuse aretamine on ajas kohanenud
Tori hobuse aretamine on läbi ajaloo olnud ajas kohanev, et täita eri perioodide vajadusi. Tõug on kujunenud läbi mitmekesiste aretusvõtete ja katsetuste. Tõuraamatut on peetud järjepidevalt alates 1922. aastast ning tori hobune tunnustati eraldi tõuna 1925. aastal. Tänavu räägime juba 100-aastasest iseseisvast hobusetõust – see on märgiline hetk. See on aeg, mil tori hobuse aretaja, kasvataja ja kasutaja saab oma hobusele silma vaadata, meenutada selle suursuguse looma teekonda ja tunda uhkust.
Katsetuste kaudu on püütud jõuda „õige tori hobuseni“ ning aretuskavades on selleks leitud sobivad ja kasu toovad komponenttõud. Saja aasta pikkune aretustöö on andnud erinevaid tulemusi – mõnikord on uue täku kasutuselevõtule järgnenud tugev vastuseis, ent ilma katsetamata ei saa teada, kas valitud suund on õige või mitte.
Pärast lõunapausi, mille jooksul jagus juttu kõigil, sest polnud ammu kohtutud, jõudis seminar tori hobuse raskemate teemadeni. Täkuliinide tähtsusest ja hääbuvatest täkuliinidest tori hobuse aretuses rääkis põhjalikult Andres Kallaste. Siiski võib tõdeda, et aretuses mängib olulisemat rolli märaperekond. Teame ju kõik, et tori hobuseid on vähe. Aga kui vähe on „vähe“, on juba iseküsimus. Tänase seisuga on tori hobuseid alles 1019 – hobuseid sureb rohkem kui sünnib ning olukord ei ole kiita.
Killustatus seab tõu ohtu
Väikese populatsiooni puhul tuleb tähelepanu pöörata mitmetele aspektidele. Sellest kõneles seminaril EMÜ veterinaarosakonna loomageneetika ja tõuaretuse professor Haldja Viinalass. Ta rõhutas, kui oluline on, et aretajad ja kasvatajad annaksid oma panuse ega loobuks – sest seni, kuni tori hobune on olemas, on võimalik populatsiooni kasvatada ja edasi minna. Väikesel populatsioonil on omad ohud ning tegutseda tuleb targalt, sest vastasel juhul on tõu nõrgenemine ja isegi väljasuremine reaalne oht.
Kui populatsioon on väike ja geneetiliselt nõrk, tuleb mingil hetkel vastu võtta otsuseid, näiteks kaaluda sisestavat ristamist. Selle teema võimalusi ja probleeme tutvustas põhjalikult TÜ meditsiinigenoomika peaspetsialist Anu Reigo. Tori hobuse jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb väärtustada senist aretustegevust ning hobuste põlvnemisteadmisi. Parimad märaperekonnad ja täkuliinid jäävad aretusse alles, samas välditakse pärilike vigade kinnistumist. 100-aastane tõuraamat on oluline abimaterjal nii teadustöödeks kui ka geneetiliste uuringute läbiviimiseks.
Katsetuste kaudu, et saavutada “õige tori hobune”, on aretuskavades jõutud niikaugele, et tõule on leitud sobivad ja kasu toovad komponenttõud. Sajandipikkune aretustöö on andnud igasuguseid tulemusi – on olnud olukordi, kus uue täku kasutuselevõtt on põhjustanud tugevat vastuseisu. Ent ilma katsetamata ei saa teada, kas see mõjub tõule soovitud viisil või mitte. Siinkohal on väga oluline järjepidev analüüs ning ei tohi unustada tõule seatud eesmärke ja soovitud omadusi, mille üle on palju arutletud.
Tänaseks päevaks võib öelda, et tõug on justkui valmis – aga siiski mitte lõplikult. Aretusseltside killustatuse tõttu on tõug muutumas nõrgemaks ning see seab selle tõsisesse ohtu juba lähikümnendil. Aretusmeetodid, oskused, teadmised ja koostöö teadlastega on võtmetegurid tõu säilimise nimel. Tuleb tõsta kasvatajate ja aretajate teadlikkust ning tegutseda ühise eesmärgi nimel: et tori tõug oleks ajas kohanev, suudaks täita hetke vajadusi ja oleks seeläbi ainulaadne kultuurne hobusetõug maailmas.
Tori hobusega on võimalik saavutada edu
Seminari lõpetas vestluspaneel “Meie tori hobune – kas ainult rakendi superstaar või siiski potentsiaalne sähvataja spordis?”
Sõna said Ülar Raudsepp, Vambo Tali ja Merit Õunapuu. Paneelvestlusest jäi kõlama selge sõnum – tori hobune on see, kellesse uskuda ja kellega on võimalik saavutada edu, olgu selleks rakendisport, takistussõit või koolisõit. Tori hobune on sedavõrd universaalne, et temaga saab teha põllutöid ning seejärel minna võistlusele ja püstitada kõrgushüpperekordi – just nagu tegi 1967. aastal Jako Kosk tori mära Helvega.
Tori hobune on teel UNESCO-sse
Kindlasti huvitab lugejat: mis seos on tori hobusel UNESCOga? See on õigustatud küsimus, sest just UNESCO poole on tori hobune teel. Tänaseks oleme sellel teekonnal sammu võrra edasi liikunud – 25. märtsil kinnitas vaimse kultuuripärandi nõukogu, et kande “Tori tõugu kultuurhobuste aretamine” vastavus Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu eesmärkidele on põhjendatud. See tähendab, et meid on kantud Eesti nimistusse ning ees ootab pikk tee, kui soovitakse jõuda maailmapärandi ehk UNESCO tasemele.
Tori hobuste aretamise kogukond on alguse saanud Tori Hobusekasvandusest, mis kuulub SA Eesti Maaelumuuseumide koosseisu. Tänaseks on:
-
Alustatud endiste kasvanduse töötajate mälestuste kogumist.
-
-
aastal avatud kasvanduses püsinäitus, mida on plaanis jooksvalt täiendada ja ajakohastada.
-
-
-
aastal taasasutatud Tori Hobusekasvanduse koolitusloa alusel tegutsev ratsakool, kus õpetavad atesteeritud treenerid.
-
-
Käimas koostöö aretusühingutega seoses hobuste kuulumisega erinevatesse tõuraamatutesse.
-
Võetud suurem vastutus – olles nüüd ka vaimse kultuuripärandi programmi hoidjad.
Järgmine kohtumine Tori Hobusekasvanduses on 1.mai täkupäeval, kuhu on kutsutud kõik Eestis registreeritud tõuraamatus tunnustaud tõutäkud ja hinnatud täkud, keda soovitakse aretuses kasutada.