Tuginedes oma varasemale uuringule „Kas praegused meetmed groomide töölt lahkumise vältimiseks on tõhusad? Käitumismuutustel põhinev analüüs“, mis avaldati 7. märtsil 2024, jätkasid Susanna L. Ole ja Inga A. Wolframm Van Hall Larensteini Rakendusteaduste Ülikooli rakendusuuringute keskusest teema käsitlemist. Nende teine uuring „Mida on vaja? Tööjõukriisi lahendamine ratsasporditööstuses“ avaldati 12. aprillil 2025.
Kui esimene uuring näitas, et FEI algatused, mille eesmärk oli parandada hobuhooldajate töötingimusi ja ametialast tunnustust, on andnud tagasihoidlikke tulemusi, siis teine keskendub groomide endi hinnangule: millised on suurimad probleemid ning mida tuleks muuta, et hobuhooldus oleks jätkusuutlik ja atraktiivne karjäärivalik.
Uue uuringu sissejuhatuses selgitavad Ole ja Wolframm, kui tihedalt on groomide olukord seotud ratsaspordi sotsiaalse litsentsiga (SLO – social license to operate). Nende sõnul näitavad uuringud, et kehvad töötingimused, kõrge tööjõu voolavus ja tööjõupuudus mõjutavad negatiivselt hobuste heaolu, mis omakorda õõnestab tööstuse usaldusväärsust. Kuna tööjõu stabiilsus on avalikkuse usalduse säilitamiseks hädavajalik, sõltub kogu tööstuse kestlikkus suuresti ka groomi ameti elujõulisusest.
Uuring viidi läbi veebiküsitlusena, milles osales 1397 professionaalset groomi. Vastanutest 91,2% olid naised ja 7,9% mehed; 74% töötasid takistussõidu valdkonnas.
Töötingimused nõuavad kiireid parandusi
Üle kolme neljandiku leidis, et valdkonnas puuduvad sobivad töötingimused, mistõttu on raske näha seda ametit pikaajalise karjäärina. Vastajate hinnangul olid kolm peamist probleemi töö tasustamine, hüved ja töötunnid.
Paljud groomid tõid esile, et nende töötasu peaks vastama nende oskustele, kogemustele, töömahule, tööajale ja vastutusele. Oluliseks peeti ka mõistlikke töögraafikuid, soovides loobuda kuue- või seitsmepäevastest töönädalatest ning saavutada parem töö- ja eraelu tasakaal.
Samuti peeti oluliseks tööga kaasnevaid hüvesid, nagu juurdepääs pensionisüsteemile, puhkusehüvitisele, tervisekindlustusele ja õigus ületunnitasule. Rõhutati vajadust ametlike töölepingute järele, mis vastaksid riiklikele tööõiguse nõuetele ning tagaksid töötajatele õigused ja sotsiaalsed garantiid.
Probleemina toodi välja ka töötingimused võistlustel. Lahendusena pakuti mõistlikumaid ajakavasid, hobuste arvu piiranguid ühe hooldaja kohta, võrdseid toitlustusvõimalusi kõikidele groomidele – sõltumata võistluse tasemest –, paremat ligipääsu tallide, võistlusväljakute ja parkimise vahel ning võimalust jääda ööseks pärast ürituse lõppu, vältimaks kohest pikka kojusõitu väsinud peaga.
Austus ja areng- rohkem kui lihtsalt “aitäh”
Lisaks töötingimustele peeti väga oluliseks ka tunnustust ja austust. Groomid soovisid, et neid koheldaks võrdselt ratsanikega, nende häält kuulataks ning nende ametit peetaks tõsiseltvõetavaks erialaks. Tunnustamine seostati ennekõike konkreetsete ja käegakatsutavate parandustega – näiteks rahalised või materiaalsed hüved.
Olulisteks peeti ka karjäärivõimalusi ja isiklikku arengut. Groomid soovisid võimalust areneda ametiredelil ja omandada ülekantavaid oskusi, mis võimaldaksid hiljem liikuda ka teistesse valdkondadesse.
Tulemused ei pakkunud üllatusi
Susanna Liis Ole jaoks, kes on ise kuus aastat groomina töötanud, ei tulnud küsitluse tulemused üllatusena. “Tulemused ei olnud mulle suureks üllatuseks. Oma kogemuste ja teiste groomidega rääkimise põhjal kattusid uuringu tulemused suuresti sellega, mida olen kuulnud inimestelt näost näkku. Suurimaks üllatuseks oli osalejate arv. See näitab selgelt, et tegemist on tõsiste probleemidega, millega tuleb tegeleda, kui soovitakse, et groomimine püsiks elujõulise ametina,” selgitas ta.
Susanna hinnangul joonistus küsitlusest välja valdkond, kus muutused parandaksid olukorda kõige kiiremini. “Kuigi probleeme tuleb vaadata tervikuna, peaks fookus olema igapäevaste töötingimuste parandamisel. Reguleeritud töötunnid, piisavad puhkepäevad ja õiglane palk, mis arvestab töötaja kogemust, töömahtu ja vastutust – see kõik aitaks olukorda märgatavalt parandada.”
Ta lisab, et olles viimased neli kuud töötanud kontoritööl, on ta kogenud, kuidas lühemad tööpäevad ja kaks vaba päeva nädalas on tema elukvaliteeti oluliselt parandanud. “Loodan väga, et selline töökorraldus saab kunagi normaalsuseks ka groomide jaoks.”
Töömahu muutmine tooks suurima efekti
Susanna sõnul oleks võimalik kõige kiiremini muudatusi teha kahes valdkonnas: töötundide ja -mahu korrigeerimine ning töötingimuste parandamine võistlustel. “Võimalusi on mitmeid – näiteks võiksid ratsutajad ise rohkem panustada, palgata lisakäasi või planeerida töögraafikut teisiti, et kõik saaksid piisaval hulgal puhkepäevi,” toob ta välja.
“Võistluste puhul on pikalt räägitud hilisõhtuste klasside lõpetamisest ja ajakava paremini planeerimisest. See on eriti suur probleem Lääne-Euroopas. Samuti on groomidele suunatud toitlustus alati teretulnud – minimaalselt hommikusöök, kuid ideaalis soe toit kogu päeva jooksul. Tallialade parem planeerimine vähendaks ka tühja jooksu, mille jaoks kellelgi kunagi aega ei ole,” lisab ta.
Kuigi FEI on astunud samme groomide töö tunnustamiseks, on tegelikud edusammud olnud aeglased. Susanna Liis tunneb heameelt, et mõlemad uuringud on leidnud kajastust rahvusvahelises meedias, näiteks väljaannetes World of Showjumping, Horse & Hound ja Equnews. “Uuringute tulemused on saanud palju tähelepanu groomide endi seas. Organisatsioonidelt nagu FEI või International Grooms Association pole ma seni veel näinud konkreetseid samme, mida saaks otseselt meie uuringutega seostada,” märgib ta.
Uuring näitab, et ratsaspordi tööjõukriisi lahendamiseks tuleb keskenduda reaalsetele parandustele groomide töötingimustes, mitte üksnes sümboolsele tunnustamisele. Ebapiisav palk, pikad tööpäevad ja kehv töökeskkond on peamised põhjused, miks töötajad lahkuvad.
Töötingimused mõjutavad otseselt hobuste heaolu
Groomid mängivad võtmerolli hobuste heaolu tagamisel. Nende rahulolematus ja sagedane töökoha vahetus võivad ohustada heaolustandardeid ning õõnestada avalikkuse usaldust. Kuigi see seos ei pruugi alati silma paista, on Susanna Liisi sõnul pikaajalised ja väsitavad tööpäevad paratamatult kahjulike tagajärgedega. “Sellistes tingimustes kipuvad juhtuma tahtmatud vead ja jäävad märkamata olulised asjad, mida muidu selge peaga tähele paneks. Groomide õlul lasub suur vastutus, ja läbipõlemine seab töökvaliteedi ohtu.”
Kui töötingimused põhjustavad groomide massilist lahkumist, kaob koos nendega ka väärtuslik hobustealane kogemus ja oskusteave.
Ratsaspordi valdkond saab liikuda jätkusuutlikuma tööjõu, parema hobuste heaolu ja tugevama ühiskondliku aktsepteeritavuse suunas, panustades õiglaselt tasustatud tööle, seaduslikule kaitsele ja mõistlikule töö- ja eraelu tasakaalule.
Kas groomide töö on jätkusuutlik?
Küsitluse tulemused ei maali just helget pilti groomide tööolukorrast. Uuringu autorite sõnul ei ole groomide mured pelgalt personaliküsimus, vaid lahutamatu osa ratsaspordi kestlikkusest ja eetilisest vastutusest. Groomide häält tuleb kuulda võtta ja nende probleemidega tuleb sisuliselt tegeleda.
Milline võiks groomide töö olla kümne aasta pärast? “Üritan jääda optimistlikuks ja loota, et muutused siiski toimuvad, kuigi see võtab tõenäoliselt aastaid,” ütleb Susanna Liis. Tema sõnul jääb groomi roll ratsaniku meeskonnas edaspidigi keskseks. “Kui tingimused paranevad, näeme loodetavasti rohkem groome, kes töötavad kauem ja tervislikumalt. Kui aga kõik jätkub endistviisi, siis võib juhtuda, et tallid hakkavad üha enam sõltuma vabakutselistest groomidest – kes töötavad lühiajaliselt, oma graafiku alusel ja liiguvad eri tallide vahel.”
See tähendaks omakorda, et pikaajaliste töötajate leidmine muutub üha keerulisemaks.