Kuigi sool on hobuse toidulaual üks lihtsamaid ja odavamaid lisandeid, tekitab see hobuseomanike seas sageli küsimusi ja kahtlusi. Kas soolakivist piisab? Kui palju soola hobune tegelikult vajab? Kas Himaalaja sool on tõesti parem kui tavaline kivisool ning millal on vaja hakata soola kogust teadlikumalt reguleerima? Eriti suvisel ajal, kui hobused higistavad rohkem ja treeningkoormus kasvab, muutub õige soolatarbimine oluliseks nii hobuse heaolu, töövõime kui ka tervise seisukohalt.
Loomaarst ja Eesti Maaülikooli lektor Kätlin Leisson selgitab, kuidas hinnata hobuse soolavajadust, millist soola eelistada ning millistele ohumärkidele hobuseomanik peaks tähelepanu pöörama.
Soolavajadus suureneb soojal ajal
Hobused ei saa enamasti piisavalt soola ainult koresöödast ja kontsentraatidest. Hobune vajab päevas ligikaudu 5 grammi soola iga 100 kilogrammi kehakaalu kohta. 500-kilone hobune peaks seega tarbima ligikaudu 25 grammi soola päevas.
Soolavajadust mõjutab ka ilm. Suvel võib see kogus kahekordistuda. Suure treeningkoormuse ja rohke higistamise korral võib soolavajadus veelgi suureneda.
Paljud hobused saavad hakkama kivisoolaga, ent kuumade ilmadega tuleb rohkem tähelepanu pöörata sellele, kas hobused tarbivad piisavalt soola. Hobusele võib anda ka soolalahust, kus ühe liitri vee kohta lisatakse üheksa grammi soola. Samas tuleb kindlasti pakkuda ka tavalist vett, et hobune ei loobuks joomisest täielikult või ei tekiks liigse soola kogunemist organismi.
Vesi on hädavajalik
Kui inimestel võib liigne sool tõsta vererõhku, siis hobuste puhul see probleeme ei tekita. Liigne sool väljub uriiniga. Seni, kuni hobusel on piisavalt vett, ei ole tervele hobusele soola ületarbimine ohtlik.
Mõned hobused võivad soolakivi ülemäära lakkuda või närida, mistõttu nad joovad ja urineerivad tavapärasest rohkem. Sellisel juhul võiks hobuse eest soolakivi ära võtta ja anda see hobusele ainult paariks tunniks või lisada soola hoopis sööda sisse.
Kätlin manitseb, et on olukordi, kus soola tarbimist tuleb piirata. “Esmalt peab soolatarbimist piirama kindlasti neeruprobleemidega hobusel,” märgib ta. “Teiseks siis, kui juhtub, et hobune tarbib vabalt kättesaadavat soola liigselt. Tarbides liigselt soola hakkab hobune rohkem jooma ja urineerima, mis annab suurema koormuse neerudele. Uriiniga eraldub ka palju ammoniaaki, mis liigse koguse puhul, boksis palju aega seisval hobusel, võib tekitada omakorda hingamisteede ärritust ja probleeme. Seega võiks ka hingamisteede probleemidega hobuse puhul jälgida, et ta liigselt soola ei tarbiks,” annab ta nõu.
Hobusel peab olema piisavalt vett joomiseks. Sool ergutab hobust jooma, mistõttu peab tal alati olema piisavalt vett. Vähene veetarbimine suurendab ka koolikute riski.
Tavaline lauasool (NaCl) koosneb naatriumi- ja kloriidioonidest, kusjuures naatrium moodustab umbes 40%. Naatriumipuudus mõjutab janu, mistõttu hobune võib vähem juua, mis on eriti kahjulik suure treeningkoormusega hobustele. Lisaks võib naatriumipuudus kahjustada vereringet ja südamelihast.
Joodivaba sool on ohutum valik
Kui hobusele lisada soola, tuleks eelistada joodivaba varianti, sest liigne jood võib põhjustada mürgistuse.
Kui hobune saab mineraalsööta, siis need enamasti sisaldavad mingil määral joodi ja täiendava joodi sissesöötmine ei ole vajalik.
Viimast tasub meeles pidada ka siis, kui anda hobusele vetikaid, mis sisaldavad samuti palju joodi. Ettevaatlik tuleb olla tiinetele märadele vetikate andmisega, sest joodisisaldus võib kergesti jõuda mürgistuspiirile. Tiinete märade liigne jooditarbimine võib põhjustada varssadel joodipuudusele iseloomulikke sümptomeid.
Segadust võibki tekitada asjaolu, et joodipuudusel ja liigse joodi tarbimisel on samasugused sümptomid. Seetõttu ei saa kumbagi diagnoosida pelgalt kliiniliste sümptomite põhjal, vaid tuleks kindlaks teha, kumb seisund on. Selleks alustatakse alati söödaratsiooni analüüsist, sest sageli tuleb joodi puudus või selle üleküllus juba selle kaudu välja.
Elektrolüüdid – kas ja millal on neid vaja?
Elektrolüüdid on keemilised ained, mis vees lahustudes lagunevad ioonideks. Peamised elektrolüüdid on naatrium, kloor, kaalium, kaltsium ja magneesium.
Enamik hobuseid ei vaja eraldi elektrolüüte. Elektrolüüte on vaja ennekõike hobusel, kellel on suur treeningkoormus ja eriti palavate ilmadega, kui higistamine on suurem.
Kallite elektrolüütide asemel on võimalik tagada piisav soola, magneesiumi ja kaltsiumi andmine. Elektrolüüte tuleks anda peamiselt pärast tugevat higistamist, kuid tavaline sool peaks samuti jääma menüüsse.
Millist soola valida ja kuidas seda anda?
Kui soola lisatakse leotatud söödale, võib kasutada mistahes soola. Kuivale söödale lisamisel on parem kasutada peeneteralist soola, sest jämedateralise osakesed võib hobune välja sorteerida. Soolase maitsega tuleb hobust järk-järgult harjutada, sest mõned hobused ei pruugi seda kohe omaks võtta.
Turul on saadaval soolakive, mis sisaldavad ka mineraale, kuid neid võiks vältida. Kui hobune midagi lakub, võiks see olla puhas sool. Parem on anda mineraale eraldi, et teada täpselt, mida ja kui palju hobune saab. Mineraale sisaldavate soolakivide puhul sõltub mineraalide saamise kogus otseselt sellest, kas ja kui palju hobune soola tarbib lakkudes.
Aga milline sool valida? Poodides on lai valik ja sageli turundatakse roosat Himaalaja soola kui eriliselt looduslikku ja kasulikku. On reklaamtekstil tõsi taga? Kätlin Leisson ütleb, et ei saa öelda nagu oleks Himaalaja sool teisest parem. “Erinevus seisneb selles, et Himaalaja soolas on palju muid mineraale, mis võib olla põhjuseks, miks eelistatakse just seda. Aga nagu öeldud, siis mineraalidega soola puhul ei saa kunagi kindel olla, kui palju hobune neid soola tarbides saab.”
Kätlini sõnul on etem, kui hobune tarbib puhast soolakivi, mis ei ole mineraalidega segatud. “Parem on anda hobusele puhast soola ja lisaks mineraalide või vitamiinide segu eraldi, sest soola tarbimist saab hobune ise tunde või vajaduse järgi reguleerida,” annab ta nõu. “Muude mineraalide ja vitamiinide puhul see võime hobuse organismil puudub.”
Kuidas ära tunda soolapuudust?
Millal teab hobuseomanik, et hobusel võib olla soolapuudus? “Esmane tunnus on see, kui hobune hakkab lakkuma meie mõistes ebatavalisi asju nagu näiteks seina, pinnast jms. Sealt edasi võib välja kujuneda veetustumine, kuna hobune ei joo ka piisavalt ja see omakorda võib viia suuremate probleemideni nagu nõrkus, loidus, isutus, kõhnumine, koolikud, lihasprobleemid, vähene higistamine,” loetleb ta ja lisab, et vähesest higistamisest võib omakorda tekkida hüpertermia.
Kuidas tarbivad soola Kätlini hobused?
Kätlin märgib, et enda hobustel hoiab ta soolakivi pidevalt ees, aga lisab mineraalide sekka ka tavalist jämesoola. “Igaks juhuks,” ütleb ta. “Minu isiklik kogemus on selline, et varasemalt kasutasin ainult kivisoola, sest sellised olid minu varasemad teadmised ja minu hinnangul tarbisid meie hobused sellisel kujul soola väga “adekvaatselt”. Ehk teisisõnu, kui neil oli vajadus suurema soolakoguse järgi, siis tarbisidki soola rohkem. Viimasel ajal aga olen palju kuulnud, et on hakatud kahtlema, et kas hobune tarbib ikka kivisoola puhul piisavalt, ehkki teaduslikke kinnitusi sellele ei ole. Seetõttu olen hakanud lisama ka mineraalide hulka tavalist jämesoola,” kommenteerib ta.
“Soola lisamist söödale võiks eelistada siis, kui on vajadus soola päevast kogust kindlamalt reguleerida – kui anda rohkem, siis nagu öeldud, tervel hobusel sellest probleemi ei teki. Ilmselt on hea lisaks soolakivile anda juurde lahtist soola näiteks korralikumas treeningus olevale hobusele ja suvel kuumade ilmade puhul, sest siis hobune higistab rohkem. Küll aga peaks see olema kindlasti normeeritud sel juhul, kui liigse soola tarbimine võib põhjustada probleeme, mida sai eelnevalt kirjeldatud.”