Marek ja Maike Lootuste rajatud tall Pärnumaal Seljametsas on kohaliku elanikkonna seas populaarsust omandanud juba praegu, talli rajamise peamise põhjusena nimetavad asutajad Pärnu vajadust linnalähedase ja heas korras ratsabaasi järele.
Kuulnud, et hiljaaegu Pärnumaale tudengileiba maitsma kolinud Madis Morna sätib ennast vaatama-takseerima Marek Lootuse vastavatud hobusetalli, mangusin end kaasa. Seda enam, et tall ei asu Pärnust üldsegi kaugel, aega ei kulu sõiduks palju.
Mõni vahest teab, kus asub Seljametsa, kes aga ei tea, siis Pärnu poolt tulles tuleb enne Sindit paremale käänata, sõita veel natukene ja pöörata vasakule. Sealt leiab teeotsa igaüks juba hõlpsalt ise üles…
Pärnu ratsabaasi asemel
Teekond polnud pikk, pikaks osutus seevastu peremees Lootuse ootamine. Ja nimelt, kuigi kokkusaamine talliperemehega oli lepitud kella üheks, ei olnud sellel ajal mehest ei kippu, ega kõppu. Aga noh, nagu rahvasuu ütleb: lootus kaob viimasena, jäime meiegi ootama. Ootamise ajal oli meile seltsiks Mareki teinepool Maike Lootus, kes talli perenaise kohustuste ja bokside puhastamise vahele jõudis uudishimutsejatega mõned sõnad juttugi puhuda.
Lõpuks pööras talli juurde maastur, pardal kauaoodatud Lootus, kes päästis meid vileda tuule käes sitsimisest ning tehtult torisedes juhatas külalised talli puhkeruumi. Kohvitassi taga rääkiski mees meile sellest, miks ja kuidas see tall Seljametsa sündis.
“Mõte tall rajada tekkis juba ammu,” seletas Lootus.
Marek Lootus
“Tegelikult vist kolm aastat tagasi hakkasime otsima Pärnu lähedale kohta, kuhu rajada tall. Vahepeal oli lootus, et Pärnusse tuleb ratsakeskus, kuid hakkas tunduma, et see mõte on hääbunud või lükkunud kaugemasse tulevikku… Ja vihale hakkas ajama, et käid muudkui ning maksad, mingis väikses kuuris vahetad riideid, kilomeetri vantsid maneeži, kui vähe libedam on, ei saa üldse käia, pimedamas ukerdad käsikaudu… Kõigest sellest see mõte tekkis.”
Kuidas tahtmine reaalsuseks vormistada
Enim tundnudki Lootus oma sõnade järgi puudust puhtast, heade tingimustega linnalähedasest ratsabaasist, kuhu poleks häbi ka välismaalasi kutsuda. Näiteid ta tõi samuti, vürtsitades neid mõnusate vahepalade ning olukirjeldustega oma läbielamistest. Toris näiteks, selleks, et ratsutada, aga samas ka hobust säästa, pidi pikalt ootama ratsutamiskõlbulikku ilma: “Ühel päeval sajab, kahel päeval kuivab, siis saad alles hüpata. Ma pole ju suur sportlane, kuid väikestviisi ikka. Tarvis oli kohta, kus saaks tunda ennast hästi.”
Ajal, kui peremeest oodates kompleksis ringi kondasin, tõdesin, et tall on aus. Pisut värske, kui nii võib öelda, kuid giidiks oleva Morna kinnitusel korralik. Ja tahes tahtmata jäi tehtud tööde hulka, nende kiirust ning kindlust arvestades mulje, et Lootused on käinud panka röövimas ja sellest puhtalt välja tulnud…
Peremehe ja perenaise kinnitusel on asi pangaröövist siiski kaugel. “Raha ettevõtte rajamiseks saime algatuseks EAS-i algavatele ettevõtetele antavast laenust. Saime miljoni,” ütles Maike Lootus. “Seepärast ongi ta rajatud niiöelda abistamise korras. Kõik on meil abiks olnud, sugulased, sõbrad, isad-emad.” Peremees täpsustas, et ehitamisel kasutatigi lisaks ainult oma raha. Suurusjärke ta loomulikult ei nimetanud.
Tallis ei ole ametlikult tööl ühtegi inimest, kogu majapidamist võibki nimetada perekonna ettevõtmiseks.
Maike ja Marek talli avamisel
Ametlik turnee tallis
Lõpuks asutasime ennast ka ametlikule ringkäigule. Tundsin ennast mõnusalt, ei pidanud pead vaevama, Morna ja Lootused asusid vastastikku asjatundjate kombel tehtud töid hindama.
Hoone, kus varem oli paiknenud siin-seal abiruumides veel silmahakkava rauakola järgi otsustades metallitöökoda, oli Lootuste linnalähedaseks maamõisaks muutunud tänavu juuli lõpul, kui sõlmiti ostu-müügileping. “Varem oli siin rauda, treipinke, purilennuki detaile, igasugu kola..,“ seletas Lootus.
Kuid nüüd – tall. Akendega avarad boksid. Tõsi, eri mõõtudega. Peremehe kinnitusel tingitud vana laudahoone omapärast, mille ehitamisel nõuka ajal loodi ja tollipulka eriti tähtsaiks abimeesteks ei peetud.
Boksidel pisut poolkumerad vanaaegsetest punastest telliskividest välisseinad, ülevalpool igaühel erimõõdus keevitatud metallvõred. “Alguses lootsime pisut kokku hoida, arvasime, et kumerad välisseinad säästavad raha. Hiljem kujunes asi vastupidiseks. Kõik metallkonstruktsioonid tuli eraldi valmis teha. Meister nägi kõvasti vaeva. Kui töö valmis sai, joonistas ta kannatuste märgiks viimase boksi seinale hobuse pea,” naeris Maike Lootus.
Võistlusväljak oli tallile lähedal, tee sinna polnud vaatamata hiljuti sadanud vihmale poriga kaetud, nagu tänapäeval popi sõnaga öelda – kergliiklustee. Võistlusväljak, mille keskele banketi tarbeks kaks kaske jäetud, aga eriti väljaku liivapinnas, pälvis seevastu eriti kiidusõnu. “Siin saab hüpata iga ilmaga. Sinna tuleb tribüün, sinna harjutusväljak. Valgustuse peale mõtleme. Taha tuleb ajutine maneež, kahju, et ei saa tänavu veel alalist rajada,“ kirjeldas peremees.
Uudistaja provokatsioonid
“Aga võistlus, millal tuleb esimene? Ja kuhu tuleb VIP telk?” provotseerisin võõrustajaid. “Võistluse osas räägime juba praegu läbi, midagi tahaks kindlasti korraldada, aga VIP telk tuleb sinna,” ei jäädud vastust võlgu.
Otsustasin pererahvast veelkord provotseerida, andku Martti ja Heiti Hääl mulle juba ette andeks: “Kas varsti lööte Ruila uppi?”
“Oh ei, Ruilast oleme veel kaugel, kuid Pärnumaal tahame parimaiks saada.”
Lõpetuseks olgu öeldud, et kohalike elanike huvi ratsaspordi vastu on järjest kasvav.
Tähtis on ka see, et vaatamata majandussurutisele leidub inimesi, kes tahavad ja viitsivad midagi head teha.