Mida paremini me oma hobustest aru saame, seda paremad ratsanikud, treenerid ja omanikud me neile oskame olla. Kui me mõistame, kuidas hobused õpivad, oskame neid ka paremini õpetada ning jõuame soovitud tulemuseni kiiremini ja stressivabamalt. Samuti oskame siis vältida olukordi, kus hobused õpivad kogemata mõne ebameeldiva harjumuse.
Muideks, hobuste õppimismehhanismid ei erine millegi poolest teiste loomade (sh inimeste) omadest ning nende tundmine aitab meil olla parem kaaslane ka oma koertele, kassidele või ükskõik millistele lemmikutele.
Klassikaline tingimine
Teerajajaks loomade õppimise uurimisel oli professor Pavlov, kes on läinud ajalukku, kirjeldades klassikalist tingimist (inglise keeles classical conditioning). Selle avastuseni viis teadlase katse, kus koertele helistati enne söötmist kellukest. Esialgu ei tähendanud kellahelin koerte jaoks midagi ning see ei kutsunud esile mingit reaktsiooni. Pärast mõnda kordust aga hakkasid koerte süljenäärmed juba pelgalt helinat kuuldes tööle.
See näitas, et koerad olid loonud kellahelina ja toidu saabumise vahel seose. Teisisõnu, helinat kuuldes teadsid koerad juba ette, et maitsev suutäis on saabumas. Pavlovi koertega sarnaselt kipuvad ka hobused oma boksides rahutuks muutuma, kui näevad tallitöötajat söödaruumi ust avamas. Esimesel õhtul uues tallis olles hobune tõenäoliselt ukse avamisele ei reageeri, kuid läbi igaõhtuste korduste ta õpib, et see ennustab õhtusöögi saabumist.
Klassikalise tingimise teel õpitu ei ole alati toiduga seotud. Tean näiteks hobust, kes galopeerib mööda koplit ringi juba pelgalt veterinaari autot nähes. Autosid sõidab koplist mööda teisigi, aga vaid see auto tekitab hobuses ärevust. Tõenäoliselt seostab hobune veterinaari ilmumist valuga, mida ta tundis, kui viimane tema haava käis tohterdamas. Paralleeli võib tuua hobusega, kes kiirendab sammu juba siis, kui ratsanik steki kätte võtab, ilma et seda peaks kasutama. Hobune on steki seostanud ebameeldiva tundega, mis selle kasutamine tekitab ning muudab pelgalt seda nähes oma käitumist.
Operantne tingimine
Lisaks klassikalisele tingimisele õpivad loomad ka läbi operantse tingimise. Operantse tingimise käigus loob hobune seose enda käitumise ja sellele järgneva tagajärje vahel ning korrigeerib vastavalt sellele tulevikus oma käitumist. Näiteks karjusest elektrilööki saades paneb ta väiksema tõenäosusega nina uuesti karjuse vastu. Kui esimene kord oli karjusele vastuminek juhuslik, siis ebameeldiva tagajärje tõttu õpib hobune seda tulevikus vältima. Vastupidiselt, kui käitumisele järgneb midagi meeldivat, siis on suurem tõenäosus, et hobune seda tulevikus kordab. Kui koplis vastu tulevale hobusele anda porgandit, on loota, et tulevikus ootab hobune sind juba kopli väravas.
Positiivne kinnistamine
Hobusele soovitud käitumise eest maiuse andmist kutsutakse operantse tingimise raamistikus positiivseks premeerimiseks või positiivseks kinnistamiseks, inglise keeles positive reinforcement. Sõnal positiivne on siin kontekstis seos matemaatilises mõistes millegi lisamisega. Iga kord, kui hobune käitub nii, nagu me soovime, saab ta selle eest midagi tema jaoks meeldivat või ihaldusväärset, olgu selleks siis maius või hoopis sügamine. Näiteks on minu noor hobune saanud lugematul korral maiust, kui olen talle kordel joostes öelnud „seis“ ja ta on seda kuuldes peatunud. Nüüd jääb mu hobune märguannet kuuldes jalamaid seisma, lootes saada maiuspala. Mõistagi saab ta preemia vaid siis, kui peatus järgneb minu märguandele. Kui mu hobune saaks premeeritud ka ilma eelneva märguandeta, siis ei tuleks varsti enam korde peal edasi liikumisest midagi välja.
Preemia valimisel tasub silmas pidada, et see oleks hobuse silmis ihaldusväärne, sest vastasel juhul ei ole hobune motiveeritud selle nimel pingutama. Näiteks pole õppimise seisukohast suurt kasu, kui hobust kutsuda „tubliks poisiks“. Paraku inimkeelt hobused ei mõista ning vaid sõnalise kiituse nimel nad nii palju pole valmis pingutama.
Lisaks sõnalisele kiitusele kipuvad paljud ratsanikud oma hobu premeerima patsutusega, mis tihti meenutab rohkem kloppimist. Teadusuuringud aga leiavad, et seesugune patsutus ei ole hobuste silmis kuigi meeldiv ning tegelikult mõjub pigem karistusena. Hoopis paremaks alternatiiviks on hobuse sügamine. Näiteks minu noorem hobune eelistab muru söömise asemel sügamist ja on selle nimel valmis kannatlikult paigal seisma, kuni ma teda puhastan. Samas minu vanem hobune eelistab enamikel juhtudest muru söömist sügemisele, aga porganditüki nimel on ta kõigeks valmis.
Negatiivne kinnistamine
Lisaks premeerimisele saab käitumise tõenäosust suurendada ka millegi ebameeldiva eemaldamisega. Käitumisteadlased kutsuvad seda negatiivseks premeerimiseks või negatiivseks kinnistamiseks, inglise keeles negative reinforcement. Negatiivne tähendab selles kontekstis millegi ära võtmist. Enamik klassikalisest hobuste treenimisest ja õpetamisest just sellel baseerubki. Näiteks astub hobune edasi, tundes sääre pigistust või jääb seisma, tundes ratsme survet. Soovitud käitumise peale premeerime me hobust surve vabastamisega. Preemiaks on seda muidugi veidi eksitav kutsuda, sest tegu on vaid millegi ebameeldiva eemaldamisega ning hobune saab vaevatasuks vaid mugavustunde.
Kui positiivse premeerimise juures peab olema preemia hobuse jaoks piisavalt ihaldusväärne, siis negatiivse premeerimise kontekstis peab olema surve hobuse jaoks piisavalt ebameeldiv, et selle eemaldamise nimel enda käitumist muuta. See aga ei tähenda, et iga kord tuleb ebamugavust tekitavalt tugevat survet rakendada. Vastupidi, hästi treenitud hobuste puhul piisab ka õrnast survest, et saada vastus. Seda seetõttu, et hobune on õppinud läbi klassikalise tingimise, et õrnale survele järgneb tugevam ning viimase vältimiseks reageerib ta juba kõige õrnemale stimulatsioonile.
Selleks, et õpetada hobust õrnale survele reageerima, tuleb survet rakendada alati samas järjekorras. Soovides, et hobune vastaks ratsaniku keharaskusele, tuleks alati märguandeid alustada oma keharaskuse muutmisest ning alles siis anda muid märguandeid, näiteks ratsme või säärega. Kui anda märguandeid kord ühes, kord teises järjekorras, siis pole lootust, et hobune õpib märkama väiksemaid muutusi ratsaniku keharaskuses.
Karistamine – negatiivne ja positiivne
Kui premeerimine suurendab käitumise sagenemist, siis karistus vastupidi vähendab selle esinemisagedust. Sarnaselt premeerimisega jagatakse see postiivseks ja negatiivseks. Negatiivne karistus, inglise keeles negative punishment, tähendab, et hobuselt võetakse ära midagi meeldivat. Näiteks kui hobune kipub sügamise ajal inimest näksama, siis karistuseks sügamine lõpetatakse. Tasub aga tähele panna, et see õpetab hobust mitte näksama vaid siis, kui sügamine on tema jaoks midagi meeldivat. Vastasel juhul on sellel hoopis vastupidine efekt, sest hobune suudab näksamisega peatada midagi ebameeldivat ning tõenäoliselt näksab ka tulevikus sarnases olukorras.
Positiivne karistus, inglise keeles positive punishment, tähendab, et loom saab karistada ebasoovitud käitumise eest. Karistuseks võib olla näiteks hääle tõstmine, järsk tõmme nöörist või piitsahoop. Käitumisteadlased soovitavad loomadega töötades positiivset karistust vältida, sest tihti ei saa loom aru, mille eest teda täpselt karistatakse – eriti siis, kui karistus ei järgne päris koheselt ebasoovitud käitumisele. See tekitab olukorra, kus loom seostab karistajat millegi ebameeldivaga ning hakkab viimast pelgama. Erinevalt positiivsest karistusest lubavad kõik teised eelnevalt kirjeldatud meetodid hobusel oma käitumist muuta, et preemia välja teenida või karistust vältida. Positiivse karistuse puhul loomal aga seda võimalust ei ole, mis omakorda ei anna hobusele võimalust õppida, millist käitumist temalt oodatakse.
Ajastus
Lisaks sellele kuidas, on väga oluline ka millal hobust karistada või premeerida. Selleks, et preemia või karistus oleksid efektiivsed (mõjutaksid hobust ka tulevikus midagi tegema või hoopis tegemata jätma), peab hobune mõistma, mille eest ta premeeritud või karistada sai. Seose loomiseks peab tagajärg järgnema käitumisele koheselt.
Juba esimestes ratsutamistundides õpetatakse, et kui hobune jääb ratsme surve peale seisma, tuleb ratse koheselt järgi anda. Teisiõnu, hobune saab seisma jäämise eest koheselt kiita surve vabastamisega. Sama kehtib ka kõikide muude asjade puhul, mida me soovime oma hobustele õpetada. Näiteks pole õpetamise seisukohalt mõtet anda hobusele topelt portsu porgandeid pärast tublit trenni. Vaevalt et hobune sellest ära ütleb, aga pole alust oodata, et porgandite lootuses hobune ka homme trennis pingutab. Tema jaoks seostub porgandite saamine hoopis sellega, mida ta parasjagu teeb ja mitte pingutusega trennis. Võib isegi juhtuda, et tahtmatult premeeritakse midagi soovimatut – näiteks hobust, kes porgandeid nähes jalaga vastu boksi seina taob.
Mõistagi ei ole ülalnimetatud õppimismehhanismid ainsad, mille kaudu hobused uut omandavad. Ülejäänutest ehk mõni teine kord! Küll aga seletavad klassikaline ja operantne tingimine ära suure osa sellest, miks hobused mõnes olukorras üht- või teistviisi otsustavad käituda.
Ma loodan, et hobuste käitumise mõistmine aitab teha teadlikumaid valikuid, millal ja kuidas oma looma premeerida või karistada. Ehk aitab see vältida asjatuid karistusi, mis tekitavad vaid stressi ja ohtlikke olukordi ning muudab soovitu õpetamise kiireks ja meeldivaks. Mida paremini me tunneme oma hobuseid, seda paremini mõistavad nemad ka meid!
Loo autorist
Miina kaitses hiljuti doktorikraadi etoloogias ja nüüd töötab järeldoktorandina Itaalias, kus ta uurib koerte käitumist ja kognitiivseid võimeid. Miinaga kolisid Itaaliasse kaasa tema kaks hobust ja koer. Nende tegemistega Itaalias saab kursis olla läbi instagrami konto festa.and.ollu.