Eesti ratsaspordi sõber tunneb Rutt Margust amatööride klassis võistleva koolisõitjana. Kuid vähesed teavad, et tal on taskus ka EOK kulturismi- ja fitnessitreeneri 3-taseme kutsetunnistus. Mõlema spordialaga on ta tegelenud aastaid, mistõttu tunneb ta hästi mõlema ala peensuseid.
Kuidas käib kahe spordiala, millel näiliselt ühisosa puudub, ühendamine? Rutt on kindel, et ratsutamine ja jõusaal toetavad üksteist ja mõlema ala harrastamine on aidanud ta saada paremaks sportlaseks. “Koolisõit on keeruline spordiala. Minu tulemused hakkasid paranema sel hetkel, kui hakkasin jõusaalis süvitsi seostama ratsutamist lihastreeningu, lihastunnetuse ja liigesliikuvusega ning kuidas treenitud keha tegelikult sadulas kasutama peaksin,” selgitab Rutt.
Jõusaalis hakkas Rutt käima 15 aastaselt, kuid see ei tähendanud, et tulemused oleksid olnud koheselt näha. “Läks 10 aastat enne kui mõistsin, kui suurt rolli mängib lihastunnetus ja hea liigesliikuvus ratsutamisel.”
Kohtunike hinneteleht kui arengu võti
Koolisõitjana oskab ta hinnata ja väärtustada võistluste lõpus ratsanikule antavat hinnetelehte. Tervitusest kuni viimase keskliinini on kohtunikud armutult hinnetelehele kirjutanud, mida nad nägid ja jagavad soovitusi soorituse parandamiseks. Rutt peab hinnetelehte hindamatuks tagasisideks. “Kohtunike kommentaarid ei ole kirjutatud hinnetelehele niisama. Eelmisel aastal olid hinnetelehel peamised kommentaarid seotud kontakti ja kontakti probleemidega,” toob ta välja. See tähendas, et tal tuli hakata mõtlema, kuidas neid probleeme lahendada.
“Mul istusid kuklas õpetus: ratse algab õlast, mitte peopesast,” räägib ta. Ta hakkas otsima võimalusi, kuidas lisada treeningplaani õlaliigese liikuvust parandavaid harjutusi ning praktiseeris neid sadulas. “Justkui imekombel on kontakti probleemid peaaegu kadunud. Iga päev avastan uusi seoseid ja kinnitust leiab tõsiasi, et hobune on tegelikult ka ratsaniku peegel.”
Müüt murtud: lihastreening ei muuda keha jäigaks
“Olen ehtne näide sellest, et väga raske jõutreening ei avalda ratsutamisele negatiivset mõju. Just vastupidi,” on Rutt kindel, lisades, et lihastreeningul, sõltumata harjutusest on kõige olulisemaks osaks lihastunnetuse saavutamine, lihases venituse ja pingutuse tunde tekitamine. “Mida pikem on venitus, seda suurem on tõenäosus arengule lihases. Seega õigesti treenides muutub meie keha elastsemaks, mitte jäigemaks,” toonitab ta.
“Lisaks saame valitud harjutustega parandada üheaegselt nii liigesliikuvust, aga ka tugevdada lihaseid. Rõhutan siinkohal, et treening peab olema järjepidev ja progresseeruv,” sõnab ta. Kui varasemalt puudub inimesel jõusaalis treenimise kogemus ja lihastunnetus on puudulik, ei ole talle treeningkava kirjutamisest suurt kasu. “Algaja treenitav peaks vähemalt pool aastat olema pidevas kontaktis treeneriga,” on Rutt veendunud.
Rutile meeldib mõelda, et ratsutades on oluline üheaegselt tunnetada ja vajadusel pingutada lihaseid ning samal ajal lõdvestada kõik keha liigesed. Ratsutamine, see on imelihtne, eks? “Kasutan ratsutamisel enam oma seljalihaseid, õla tagaosa lihaseid, kõhu süvalihaseid ja kõhu põikilihaseid, kuid igal lihasgrupil on oma roll, mistõttu tuleks treenida kogu keha lihaseid,” annab ta soovituse.
“Näiteks seljalihased ja õla tagaosa lihased ei aita mitte ainult hoida head rühti, vaid seljalihaseid pingutades on meil võimalik võtta piisav paine ilma käsi kasutamata. Seljalihaste tunnetuse abil abistan hobust, kui ta vajub õlaga sisse või välja. Eelnimetatud lihasgruppidega ennetan ka hobuse esiotsale vajumist. Kui kasutan neid lihaseid ei tohi samal ajal unustada, et liigeses peab säilima liikuvus, vastasel juhul ma piiran hobusel õlavabadust.”
Lihastunnetus viib paremate tulemusteni
Viimastel aastatel on ratsutajate seas kasvanud teadlikkus kere süvalihaste tähtsusest, kuid sageli ei aduta, miks need lihased olulised on ja kuidas nad on teistega seotud. “Kõhu süvalihaseid kasutan põhiliselt üleminekutel ja koonduse saavutamiseks, kuid kõhu ja tuharalihastel on tegelikult suurem roll, milleks on puusaliigese stabiliseerimine,” märgib Rutt. “Tänu treenitud kõhu- ja tuharalihastele suudan saavutada neutraalse seljaasendi sadulas. Tänu sellele suudab minu hobuse teha puhtaid jalavahetusi, piruttidel ei jää enam tagant seisma ja pikendustel suudab tagajalad enda ala tuua.”
Rutt teab omast käest, et kui hobune ei suuda tagajalgu enda alla tuua, siis on ratsaniku seljas oli tekkinud nõgusus, kõhulihas polnud aktiveeritud ja seetõttu on puusaliiges ebastabiilne, mis ei võimalda hobusel harjutust korrektselt sooritada.
Fitness ei ole Ruti jaoks ainult raske jõutreening ja lihaste arendamine. “Võistluseelne ettevalmistus kasvatab minus distsipliini, tugevdab olulisel määral vaimset tervist ning õpetab mind kuidas olla iga päev parem versioon iseendast,” sõnab ta. Ka koolisõiduvõistlusel ei alahinda ta kunagi konkurente. “Ma ei soovi olla teistest parem, vaid minu eesmärk on igal võistlusel olla parem iseendast- see on minu jaoks võit.”
Mõista oma hobust ja väldi ülekoormust
Sportlase ja hobuseomanikuna hindab ta kõrgelt ka vaimse tervise tähtsust. Seda nii enda kui hobuse juures. “Minu vaimset tervist mõjutab suuresti hea uni ning tervislik toitumine. Väsimus mõjutab suurel määral minu vaimset tasakaalu, mis omakorda tekitab närvilisust,” märgib ta.
Kuna Rossini on üsna tundlik ratsaniku emotsioonidele, siis kui ratsanik on rahutu ja pahur, on seda ka hobune. Kuna Rutt on Rossiniga treeninud juba aastaid, siis tunneb ta tundlikku mära läbi ja lõhki. “Olen leidnud, et meile sobivad hommikused trennid rohkem kui õhtused. Hommikuti on meil teine energia ja koostöö sujub paremini,” toob ta näite, kuidas hästi ajastatud trennid aitavad tulemusi parandada.
Viimasel hooajal on Ruti tulemused koolisõidus muutunud paremaks. Rutt on veendunud, et kui rääkida fitnessist, siis ainult tänu järjepidevale treenimisele jõusaalis on tema ratsutamistrennid saanud uue hingamise. See kajastub selgelt tema ja ta hobuse koostöös ning paremates võistlustulemustes. “Edu saladuseks on kindlate eesmärkide seadmine, rutiin ja järjepidevus. Targalt läbimõeldud treeningud nii jõusaalis kui ka sadulas,” jagab Rutt näiliselt lihtsa retsepti. Lisaks toob ta välja, et oluline on vältida ka ülekoormust. “Hetkel ei kesta ükski ratsutamistrenn kauem kui 45 minutit,” lausub ta.
Ka harjutused on Rutt ära jaotanud nädala peale, vältides nii rutiini. Hobuse motivatsiooni hoidmiseks kiidab ta hobust ja vahel sõidab poolistakus mõned ringid galoppi või laseb pika ratsmega hinge tõmmata. “Pärast sellist väikest pausi saab tööga jätkata. Kui Rossinil on mitu päeva järjest trennis raske, siis katkestan trenni ja võimalusel läheme lihtsalt maastikule jalutama,” toob ta näite.
Elu hobuste, lapse ja töö vahel
Rutt ei salga, et sageli saab ta teistelt küsimusi, kuidas ta kõike jaksab väikese lapse, hobuse ja töö kõrvalt. “Ma jaksan ja jõuan, kuna olen esikohale seadnud une ja tervisliku toitumise. Uni ja õige toitumine on minu ainsad energiaallikad. Ebapiisav uni mõjutab oluliselt minu vaimset tervist ja soodustab negatiivset mõtteviisi. Sellisel juhul polegi mul võimalik kasutada oma energiat maksimaalselt nendele tegevustele, mis aitaksid kasvatada sisemist minapilti,” selgitab Rutt.
Emana soovitab ta rohkem oma lapsi kaasata. “Ei saa mainimata jätta, et lapse kaasamine 2024. aasta sisemeistrivõistlustele oli minu jaoks olulise tähendusega. Kõikidele teistele tublidele emadele ka- muretsege vähem ja kaasake oma lapsi rohkem oma huvide keskele. Jah, see võib olla pingelisem ja raskem, kuid need mälestused ja emotsioonid jäävad meile igaveseks,” sõnab Rutt.