Eesti Ratsaspordi Edendamise Sihtasutuse (ERE) nõukogu tegi otsuse esimese taotlusvooru avalduste osas ja valis välja enim laste -ja noortesporti edendavad ratsutamisega seotud projektid. Ehkki oli ka detailseid ja põhjalikke projekte, kumas nõukogu üksmeelsest arvamusest välja, et oodati pisut enamat. Kuidas kirjutada järgmiseks vooruks edukas projekt ja mida siis täpselt paremini teha? Hobumaailm küsitles sihtasutuse nõukogu liikmeid.
Ratsaspordi Toetamise Sihtasutuse esimene taotluste voor on läbitud. Kas taotluste hulk ja sisu vastas ootustele?
Heiti Hääl (HH): Esimeses taotlusvoorus saime 29 sooviavaldust, mis igati korralik hulk. Sisu suhtes ei saa kahjuks sama optimismi laiendada – sealt oleks oodanud selgelt sisukamaid projekte.
Marti Hääl (MH): Enamus projekte olid kahjuks liiga lühinägelikud. Projekt, mis piltlikult öeldes pole enam ülehomme jätkusuutlik, ei leia meie silmis tunnustust. Minu põhiline seisukoht on, et mõttelaiskus ja rutiinsus ei vii elu edasi. Kohati tekkis küsimus, miks me ei ürita midagi palju paremini teha, vaid laseme ikka vanaviisi mugavustsoonis edasi.
Siim Nõmmoja (SN): Pean nõustuma, et üht suurt ja teistest eristuvat ideed paraku ei olnud.
Milline peaks olema see suur ja vägev idee, mille peale nõukogu silm särama läheks?
SN: SA nõukogu vaatab positiivselt ratsaspordi üldisele arengule suunatud projekte. Mõni noortele suunatud ettevõtmine uues formaadis oleks kindlasti põnev. Võib öelda veidi ehk üldiselt, kuid me otsime pigem HEAD UUT IDEED, millest oleks võimalikult lai kasu kogu eesti ratsaspordi järelkasvule.
MH: Siit ei pea välja lugema, et kirjutada tuleb kogu Eestit hõlmav projekt. Ka kitsamale ringkonnale suunatud nutikas mõte võib olla väga suure potentsiaaliga, peaasi, et oleks selgelt kirjas, mis on selle projekti oodatav tulemus ehk mis sellest paremaks läheb.
Kuidas hinnata klubide taotlustes väljendatud seisukohti ratsaspordi üldisemat arengut silmas pidades?
HH: Sisuline probleem seisnes selles, et väga vähe oli visiooniga tulevikku suunatud taotlusi. Enamik klubisid soovisid ühekordset abi oma sportlaste mingile võistlusele lähetamiseks või mingi konkreetse ürituse korraldamiseks. Sellised asjad ei peaks meie arusaama järgi olema ERE SA prioriteetideks. Võistluse korraldamine on klubi kommertstegevus ning need peaks saama korraldatud stardimaksude ja reklaamiandjate rahadega. Kui reklaamijaid ei leidu, on üritus kas nõrgalt turundatud või ei oma kommertsväärtust. SA eesmärgiks peaks olema ratsaspordi pikaajaline areng.
MH: Taotlused, nagu eelkõneleja mainis, olid liiga kinni ühes hetkes. SA ei ole loodud selleks, et inimesel võimaldada lihtsalt ratsaspordiga tegeleda, võistlusel startida või talle midagi osta. Peab vaatama kaugemale, seadma pikemaid ja mõõdetavamaid eesmärke. Lihtsalt võistlusel osalemine ei ole eesmärk.
Mõnel juhul jäi arusaamatuks, miks oma talli treenerid korraldavad oma õpilastele laagri ja selleks meilt rahastamist taotlevad. Mis seal laagris on nii erinevat sellest, mida iga päev tehakse? Jääb ka mulje, et külalistreenereid justkui kardetakse kutsuda, kas tahetakse ise targad olla ja oma tarkust teistpidi jälle endale hoida..?
SN: Tooksin just välja selle, et peab oskama oma eesmärke mõõta. Paljudel projektidel just see puudus. Asja idee on pärast mingi projekti läbiviimist saavutada uus tase. See tase saab olla eesmärk. Kahjuks tundus, et SA-lt oodati niiöelda iseenesesmõistetava ja igapäevatöö toetamist, kuid see peaks toimima iseseisvalt ja sõltumatult.
Millist tüüpi projektid olid põhiliselt esindatud ja millised toetamist leidsid?
HH: Enim meeldivad SA nõukogule mitte ühekordsed, vaid süsteemse treeningtööga (laste ja noorte) seotud projektid. Taoline suundumus on selgelt näha ka esimese taotlusvooru jaotisest.
MH: esindatud oli liiga palju ambitsioonituid, ühekordse mõjuga ideid. Mina nimetaksin seda võltsabivahendiks, mis näiliselt korraks aitab, aga kohe kaob selle pikem mõju. Selliseid projekte me ei toetanud.
SN: Üks läbivamaid teemasid oli laagrite korraldamine. Siinkohal tooksin välja kaks märkust. Esiteks peaks laagril olema ka mingi mõõdetav tulemus, peab olema hästi põhjendatud, mis sellele järgneb, näiteks mõnel võistlusel paremini esinemine. Teiseks oleks kena, kui laager oleks avatud ka teistele osalejatele muudest klubidest ja tallidest, sest SA nõukogu vaatab asja natuke laiemalt kui ühe klubi või paari üksiku inimese tasandil.
Millised valdkonnad Teie arvates Eestis hetkel enim toetamist ja arendamist vajavad?
HH: Igal spordialal on töö laste ja noortega ala tulevik. Sealt tekib nii kandepind kui tuleviku tipud. Treenerite koolitamine, nende kvalifikatsiooni tõstmine ning sellele järgnev töö klubide laste ja noortega on ja jääb ERE prioriteediks.
Millised plaanid on Sihtasutusega? Kas on kavas kaasata põhikapitali lisavahendeid suurendamaks võimalike toetuste summat tulevikus?
HH: SA on meelsati valmis vastu võtma täiendavat kapitali, et seeläbi suurendada tootluse mahtu, mis automaatselt väljendub makstavate toetuste mahus. Kõik, kel Eesti ratsaspordi tulevik on tähtis, võivad anda oma panuse ERE SA arvelduskontole 221051466728 Swedpank’is