Selle suve alguses sain kõne Annike Lavingult, kes uuris, kas mul oleks võimalik olla Baltic Dressage League’i võistluste direktor. Nimelt ei olnud kummalgi juba mitmeid aastaid korraldatud ürituse senistest vedajatest võimalik kohapeal olla. Eva-Mariat ootas ees sõit elevantide maale ning Annikesel olid paralleelselt muud kohustused. Loomulikult olid suurimad asjad juba tehtud ning mõlemad aitasid igati nõu ja jõuga, lihtsalt kohapeal pidin olema üksinda. Kuna kõrvaltvaatajana tundub kõik nii lihtne, mõtlesin, et mis see kolm päeva ratsaspordile kulutada siis ikka on, kui ma võistlejana nagunii seal juba olen.
Juuli keskel käisime Maria talus, leppisime kokku ning arutlesime läbi lahtised teemad ja murekohad. Kuhu tulevad boksid, välikäimlad, parkla, mismoodi toimib majutus, toitlustus, kuhu lähevad bännerid, telgid, elekter. Kõik alal liiklemisest aiapostide paigutuseni. Kõige kriitilisemat teemat – platsi ettevalmistus – sai väga pikalt arutletud. Nimelt oli meie kohal käimise päeval keegi kohalikest töömeestest parasjagu platsi kallal toimetamas, kuna võistlusplatsil oli ühest kohast kangas, teisest kruus väljas ning soojendusplats oli üpris nutune. Kuna viimaselt võistlustelt saime paljudelt inimestelt kaasa kommentaarid, et kastmiseks oli kasutatud liiga nõrka pumpa, sai kastmise osa olulisust eriti rõhutatud. Saime kinnituse, et võimsamad pumbad on organiseerimisel ning platsid (BDL pidi sarnaselt Perila võistlusele toimuma kahel kõrvuti väljakul) saavad võistluste ajaks korda.
Kõik tundus ilus, kuni hetkeni, mil mul võistluse toimumise nädalal telefon poole kaheksast hommikul üheteistkümneni õhtul sõna otseses mõttes punane oli. Alustades platsi muredest kuni eksinud võistlejate võistluspaika juhendamiseni. Tol hetkel tundus mulle ainukese positiivse asjana see, et kuna mul tööl veel puhkuste tõttu vaid paar koosolekut päevas oli, sain siiski kõnedele vastata, kuigi tööaega tuli sellest kuhjaga miinustunde juurde kirjutada, mis mul hiljem järgi tuleb teha.
Kui võistluse alustala ehk plats osutub sõidetamatuks
Üks nädalavahetus enne BDL-i toimus Perilas EMV, kus minu poole veel treenerid ja sõitjad pöördusid küsimusega, kas platsid on korda tehtud ja kastetud. Saatsin meili Maria Talusse, et olukorda uurida, ning sain vastuse, et kõik on korras ja platsidega probleeme ei ole.
Paar päeva pärast meistrivõistlusi sõitis tallimeeskond kohale, et tegeleda asjadega boksi- ja sildimajandusest ala lindistamise ja rosettidele südamike kleepimiseni välja. Samal päeval sain kõne meeskonna juhilt Rainiselt, kes andis teada, et platsid on sõidetamatud ning igasugused vahendid selle hooldamiseks puuduvad. Kahjuks ei olnud vahepeal platsi ära parandatud ning pika põuaperioodi tõttu oli väljak nagu liivakast. Talu peremehe sõnul oli neil korralik veekriis ja vihma polnud seal tõsimeeli suvi otsa sadanud. Ühe variandina kaalutud tuletõrjeautodega kastmist ei saanud kasutada, sest nemad pidid olema valmis võimalikele metsatulekahjudele kihutama. Hiljem saime teada, et Rahula meeskond oli pakkunud katmissüsteemide poolelt abi, kuid kohalikud uskusid siiralt, et plats on siiski korras.
Kuna plats on edukaks võistlemiseks üks kõige olulisemaid asju üldse, tuli kriisikoosolekul läbi arutleda kõik võimalused asja parandamiseks. Rainis kihutas mööda karjääre ringi ja püüdis leida sobivat liiva aukus kohtade täitmiseks. Isegi silumisrull, rehad, kärud tuli mööda küla kokku korjata. Gunnar tõi oma äkked, Rainis linnast kühvlid, hargid ning igasugu lohistid ehitati kohalikust prügist valitud juppidest. Peremehe sõnul oli temagi liiva kõikjalt otsinud, kuid polnud sobivat leidnud.
Mina uurisin samal ajal Ruila tallidest, kas ja mis tingimustel oleks võimalik kogu võistlus seal korraldada. Vähemalt minu peas oli oluliselt väiksem probleem sportlastele öelda, et võistlus on Ruilas, kui hakata kümnete kaupa inimesi maha võtma, kes oma hobused maha laevad, platsini jalutavad, otsa ringi keeravad ja vandudes koju tagasi lähevad.
Omamoodi naljakas oli hiljem Ruilast teada saada, et originaalis pidigi võistlus nende juures toimuma, ning nad olid täiesti juhuslikult suve hakul Ratsanetist avastanud, et see hoopis Pärnus peetakse. Igaljuhul olid nad väljakutseks vajadusel valmis. Siiski olid väliboksid juba varakult Maria tallu ära toodud ja üles seatud ning nende ümber transportimine ei olnud enam võimalik, sest vajalik tehnika ja tööjõud oli sõitnud Kärdlasse Ratsupäevadele. Tuleb ka märkida, et täiesti normaalne on korralikel ratsakompleksidel kasutuse eest päevaraha küsida, mis aga tähendas, et Ruilat meie tänavune eelarve paraku välja ei kannatanud. Maria talu oli võistlust nõus võõrustama tasuta, kuna talu omanik on suur hobusesõber ning naudib hobustega seotud sündmusi oma kodukülas.
Õnneks sai Rainis lisa liiva organiseeritud. See osutus tõepoolest väga tolmavaks ja mitte just ideaalseks, kuid kriisiolukorras oli see ainuke lahendus, sest see oli ainuke koht, kes liiva oli üldse nõus müüma. Talu omanik märkis, et peab pärast võistlust suutma selle uue liiva sealt kuidagi eemaldada ja ära viima, mis kindlasti omakorda kellelgi tuju paremaks ei teinud. Tallimeeskond kastis platsi ööpäev läbi, tehes öösel tunniajaseid vahetusi, et vihmuteid platsil ringi tõsta ja võistlusplats võimalikult korralik oleks. Neljapäevane koolisõiduaedade ülespanek lõppes vabatahtlikega koostöös, Dina juhendamisel ja Ruilast laenatud tähtsate juhendpaberite, nööride ja mõõtelintide abil autotulede valguses alles südaöö paiku.
Reede hommikul algas juba ühel väljakul väike võistlus FEI Dressage Challenge. Sama päeva lõunani lootsime, et laupäevaseks BDL võistluspäevaks on teinegi plats piisavalt kastetud. Ajakavasid ei saanud me üles panna, kuna enne tuli teada, kas võistlus siiski toimub siis ühel või kahel platsil. Vaatamata talli- ja platsimeeskonnale, kes ööpäevaringselt kastmise ja silumisega tegelesid, tuli reede lõunaks vastu võtta otsus, et edaspidi keskendume ainult ühe platsi kastmisele, et meil oleks üks hea plats kahe kahtlase asemel, ning soojendus toimub maneežis.
Otsus tingis suure lisakoormuse peakohtunik Külli Roosilehele, kes oli pärast väsitavat tööpäeva kella kaheni öösel kohtunike ja kirjutajate lõplikke kavasid kokku pannud, mis tuli kõik nullist uuesti teha. Kompott tingimustest nagu siin-olen-samal-ajal-võistleja-treener-või-sõidan-ise ja seal-tahan-tulla-hiljem-või-lahkuda-varem tundus nagu oleks suurele puzzlele vaja kokku panna ühtlaselt sinine taeva osa, kus õiged tükid saab paika ainult kõikide tükkide läbi keerutamisega.
Õnneks oli väga kogenud konsiilium eesotsas Dinaga nõus seda kava tegemist toetama ning ühiste jõupingutuste tulemusena said kohtunikud paika kümmekond minutit pärast stardijärjekordade loosimisi, mis toimus kell 18:00. Lisaks kohtunike paigutamisele tuli helistada ka kõigile esimeses skeemis osalevatele võistlejatele, et küsida, kas nad on nõus, et võistlus algab 9 asemel kell 8:00, ja rääkida ST/ABC sõidu treenerite ja lastevanematega, et oleks luba see sõit panna muruplatsile, mille me jooksvalt juurde organiseerisime. Peale uue kava valmimist ja välja kuulutamist algas sekretär Ülle öövahetus, et kõik Equipe süsteemi sisse kanda.
Kui muusika mängimiseks puuduvad nii vahendid kui muusika ise
Kaks päeva enne võistlust selgus, et meil ei ole tehnikat. Mina olin aru saanud, et Rainis võtab oma kõlarid ja puldi, kuid tegelikult oli tema tehnika hoopis välja renditud ja pidimegi selle mujalt organiseerima. Hea oli, et ta tol päeval helistas ja tehnika kohta uuris, vastasel juhul oleksin ma selle alles kohapeal avastanud. Omamata ühtegi kontakti, meenus mulle äkitselt, et meie spiiker Ege Tahki isal olid mingid muusikavidinad. Oma tütre suurte ja kurbade silmade peale ning nii minu kui Ege pead pakul, oli ta nõus reedel kohale sõitma, tehnika üles panema ning seda pühapäevani kasutada laskma.
Mõned asjad paanikalistist maas, elekter veetud. „Jess, hakkab jooksma…,“ jõudsin mõelda, kui järgmisel hetkel sai spiiker mikrofonist korraliku litri, mis oli tingitud katkisest pikendusjuhtmest ehk puudus maandus. Uus ülesanne tehnika omanikule – katkine pikendus lahti lõigata, parandada ja isoleerida.
Lõunaks oli tehnika korras ja spiiker pani rõõmsalt muusika mängima. Mõne tunni jooksul käis vähemalt viis inimest rõhutamas, kuidas muusika on nende hobusele liig ning sellise tuulise ilmaga ei tohi muusikat mängima panna, kuna see häirib nende esitlust. Edasi võisteldi vaikuses. Samas suurusjärgus inimesi käis sekretariaadiputkas märku andmas, kui nõme on vaikuses sõita ning „miks meil need kõlarid üldse on, kui neid ei kasutata“. Samuti tuli kaebusi aeglase tulemuste lugemise kohta, mida tingisid probleemid internetiga.
Laupäeva õhtul küri sound check’i ette valmistades selgus, et kehva wifi asemel ei ole üldse wifit. Paanikaosakond, võistlejad seisavad järjekorras ja ootavad kuulamist, mul on paarikümne loo asemel arvutis mõned üksikud. Uurimise käigus selgus, et kuna vahepeal müristas, siis lülitas muretsev pererahvas kogu wifivõrgu kompleksist igaks juhuks välja. Minu nurumise peale oldi nõus see sisse tagasi lülitama ning muusika sai peamajas wifipurgi kõrval kiirelt alla laetud. Juures olid ka mõned muusikad, mis toodi CD-l, mille mängimiseks meil vahendid puudusid, sest üllatuslikult sülearvutid enam sellist komponenti ei sisalda, kuid õnneks oli talu peremehel kuskil kapis üks CD-mängija vedelemas, mis päeva päästis.
Vaikuse lõpetas pühapäev, mil küri sõitjatest ei tulnud õnneks keegi kaeblema, et muusika mängib.
Õnneks ei jäänud nälga
Kohapeal pakutav söök oli väga hea ning süüa oli võimalik saada pea 7:00st hommikul südaööni, tuli lihtsalt kööki minna ja küsida. Näiteks jõudsin ise neljapäeval kööki 23:30 ja kuigi seal enam kedagi ei olnud, siis õues olev perenaine tuli lahkelt ja lasi mul külmkapist valida, millega ma endale elu päästvaid võileibu teha soovisin.
Reede õhtul kerkis üles küsimus, et kuigi süüa saab eemal asuvas peamajas, siis platsi ümber meil kohtunikele ja vabatahtlikele võikusid ja asju organiseeritud ei ole. Kiirel uurimisel selgus, et see oli jälle üks kahe tooli vahele kukkunud ülesanne. Mul oli inimese number, kes selle eest pidi hoolitsema, arvates samal ajal, et see on juba kokku lepitud, tema aga ootas alles minu kinnitust, et teda üldse vaja on.
Nädalavahetusel toodi välisväljaku kõrvale ka grilltelk, mis tähendas lühemat maad pisikeste pauside ajal söögi järele joosta. Lisaks toimus õhtul väikse osalustasuga grillüritus, kus pakuti liha, magustoitu ja keelekastet, ning peremees Enn oli kohale kutsunud ka kohaliku pillimehe.
Loomingulised võistlejad
Võistlejate küsimusi, rõõme ja muresid oli erinevaid, mõned tekitasid minus suurt hämmingut.
Näiteks tõstis võistleja X saabudes suure osa boksisilte omavoliliselt ümber, soovides, et kaasmaalased tema kõrval oleksid. Olemasolevate naabrite hobused tõsteti suvaliselt boksidesse, kust sõprade hobused ära said võetud, mis tingis olukorra, kus näiteks täkk ja mära olid kõrvuti. Loodan, et kõik saavad aru, miks sellised küsimused saab lahendada ainult koostöös tallimeeskonnaga, ning alati see pole paraku reaalne.
Võistleja Y pidas sekretariaadis pika loengu sellest, kuidas platsi ääres olevad lipud ja telgid tuleb mujale tõsta, sest need häirivad tema hobust.
Võistleja Z hobune hammustas keelde, mistõttu hobuse suu oli verine ja ta eemaldati võistlustelt. Võistleja leidis, et nii mõttetult väikesel võistlusel nagu BDL, võiks ikkagi aru saada, et see on kõigest keelde hammustamine, silma kinni pigistada ning lasta tal edasi võistelda. Seda siiski ei juhtunud.
Ühel hetkel tuli meie tubli 8-aastane vabatahtlik nuttes platsilt talli, öeldes, et üks tädi lihtsalt karjub ta peale ja tema ei taha seal enam olla. Uurides, mis juhtus, selgus, et üks meie võistlejatest sõimas last kaka korjamise eest ROHELISE hargiga, sest tema hobune kardab seda. Olin sõnatu.
Platsil olev koolisõiduaed oli meil paigutatud nii, et värava osa oli aiast natuke kaugemal, et kõik saaks aia ja „värava“ vahelt sisse tulla. Esimese võistleja treener otsustas, et tema õpilane võiks otse galopis keskliinile sõita, mistõttu tõstis ta värava osa lihtsalt eest ära ja pani võistleja selja tagant koolisõiduaia ka kinni. Sellest tulenevalt oli nüüd vaja organiseerida platsile tüdruk, kes täpselt samal viisil ka teised võistlejad sisse laseks, sest sissetulekul peavad kõigil samad võimalused olema. Küsimuse peale, miks ta seda tegema pidi, leidis treener, et võistlejaid on nii vähe, et see ei peaks korraldajale mingi probleem olema kõikidele teada anda, et nüüd saab sisse tulla ainult otse.
Kahjuks jätsid heina ja saepuru kasutamise eest tasumata väga mitmed võistlejad Eestist ja Leedust. Kokku 2 rulli ja 8 pakki heina ning ca ühe konteineri jagu saepuru. Jah, seoses väga raske olukorraga platsil, oli meil ka tallitiim enamuse ajast seal abis ega jõudnud sekretariaati õigeaegselt kõiki nimesid anda. Siiski sai kõigilt üle küsitud, kas neil oli lisaks võetud hein ja saepuru. Päris piinlik oli olukord, kus meie armastatud peasekretär Ülle oli sunnitud omast taskust heina ja saepuru seda toonud põllumeestele kinni maksma. Imestan ja kurvastan üheaegselt, et meie kaunis spordis nii külma kõhuga varastatakse.
Tohutu kogus pisisasju
On uskumatu, millistest detailidest üks võistlus koosneb ja kui kui palju tuleb ringi sõita, et kõik need asjad linnapealt kokku korjata. Kolmapäevaõhtune kõne Veskimetsas asuvate bännerite osas tekitas minus korraliku ahastuse ja miljon küsimärki. Kõik bännerid olla seal, aga üks tuleb veel homme juurde. Päriselt ka või… viimasel päeval, kus iga sekund arvestatud: tööl viimane koosolek, ratsavarustuse poest asjad tuua, sponsori juurest auto nänni täis laduda, kiire trenn, väliskohtunik auto peale, hobune treikusse ja minek… See oli hetk, kus ma sain aru, et asjad käivad üle jõu. Õnneks sai Eva-Maria abikaasa meid hädast välja aidata ning tõi nii lipud kui bännerid koos väliskohtunikuga Ruilasse ajaks, kui hobust treilerisse laadisin.
Kui pühapäeva hilisõhtul lõpuks koju jõudsin ja mõtlesin, et küll on hea, et see lõpuks läbi on ja üle sai elatud, selgus, et päris läbi see siiski veel ei ole. Imestades päris suure koguse üle jäänud rosettide üle, avastasin Eva-Maria märkuse peale, et meil olid juhendi järgi BDL päevadel rosetid mõeldud viiele parimale ja FEI Dressage Challenge päeval tavapärase 25% parimatest loogika järgi, kuid meie olime kõik kolm päeva esimese päeva loogikat kasutanud. Seega kaevasin kõik tulemused uuesti välja ja sain kokku 17 rosetti, mis tagantjärgi 4. ja 5. koha saavutanutele välja tuli saata.
Hetkel ootan aga siiani, mida otsustab mu auto kindlustus, sest paraku algas minu neljapäevane õhtu Pärnumaal korraliku pauguga, kuna sõidu- ja hobuautode parkla vahel oli põlvekõrgune ja meetrilaiune märgistamata kraav (lint oli otsa saanud), mida hämaras treileriga parkimistrajektoori valides tähele ei pannud. Reede öösel katkise mootoriga 60 km tunnis hobusega Ruilasse kodu poole sõites proovisin end vaimselt kaheks järgmiseks päevaks valmis panna, aga kui palju päevi tagantjärele me veel sellest võistlusest hindavaid kommentaare kuuleme, on raske ennustada.
Et teised õpiksid minu vigadest
Erinevaid olukordi oli oluliselt rohkem kui kirja sai, kuid usun, et kõik, kes on midagi korraldanud, leidsid siit äratundmisrõõmu ja asju, millest ei räägita. Ma väga sooviksin, et meil oleks rohkem inimesi, kes julgeksid midagi korraldada ja seda ka rohkem kui ühe korra. Sooviksin samas, et tunnustaksime korraldajaid ega võtaks seda kõike iseenesestmõistetavalt. Nad teevad, mida suudavad. Tundes siiralt puudust nö. juhendmaterjalist, tooksin välja mõned asjad, mille tekitamisse ma ka ise püüan panuse anda:
- Tee endale suur kontrollnimekiri – asjad, mis peavad olemas olema, ja vastutava inimese nimi nende taga. Alates sellest, et esimest korda spiikriametit pidavale inimesele tuleb öelda, et ta oma arvuti peab kaasa võtma, kuni selleni, et vajalikesse kohtadesse ohutuslindi tõmbamiseks see ka ostetud oleks.
- Pane kirja asjad, mida juhendist unustada ei tohiks – näiteks kuhu ja mis kujul muusikat oodatakse.
- Mõtle ette läbi võimalikud arusaamatused, kuidas käituda ja lahendada – näiteks harrastajate skeemi võitja oli kõigest 19aastane Soome neiu. Teisel päeva, kui ta soojendas, tekkis küsimus, kas ta üldse tohib võistelda, kuna Eesti reeglite kohaselt on harrastaja 22aastane või vanem. Selle küsimuse lahendamiseks sai lausa Eva-Mariale Aafrikasse helistatud. Saime kinnituse, et võistlejale kehtib tema riigi määratlus ning Soomes saab harrastaja kategooriasse kuuluda alates 19. eluaastast.
- Tee list parimatest koostööpartneritest – kes pakuvad ratsavõistlustel järele proovitult head teenust või toodet, olgu see siis väli-wc-de toomine, renditav platsitehnika, toitlustus või rosettide valmistamine.
- Korja konstruktiivset tagasisidet – kuigi jaks on pärast sellist maratoni otsas, peaksin eelmiste punktide arenduse jaoks oluliseks tagasisidet, mis ei oleks vormis kõik-oli-nõme, vaid näiteks „vabatahtlikele pakutud söök oli hea ja süüa sai igal ajal, kuid puudusid konkreetsemad kellaajad, millal on olemas soe söök“.
Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki neid võistlejaid, kes olid selles segaduses rõõmsad, abivalmid ja positiivsed, sponsoreid ning abilisi, kes ennastohverdavalt väga minimaalse uneajaga ning vaatamata kõikidele tagasilöökidele ja negatiivsetele kommentaaridele oma asju kokku ei pakkinud ja käega ei löönud. Eraldi tooksin veel välja meie talli- ja platsimeeskonna, kes esmaspäevast saati tegid kõik, mis nende võimuses, et meil oleks, kus võistelda – Siiri Nõmme, Agnes Jonson, Laura Vaht, Mari Liis Mihhailov, Janely Alliksaar, Gennadi Glotskov, Gunnar Märksoo, Grettel Ülevärva, Rainis Saarsalu, Vladimir Tultsev, Grete Uusoja, Hanna Kristin Ojaveer, Marko Ojaveer.