Eesti lipu all Euroopas koolisõitu võistlev Joanne Vaughan räägib meeleoluka loo sellest, kuidas neid kui daamisadula entusiaste juulikuus Aacheni suurvõistlusele esinema kutsuti.
Kui Saksa daamisadula ühingu esinaine Bettina Keil helistas, öeldes: “See on tippüritus ja me peame tõesti tegema hea vaatemängu”, teadsin, et saab olema huvitav elamus. Ratsutada Saksa Bank Staadionil Aachenis on ju nagu unistuse täitumine. Meie esinemine “Hobune ja sümfoonia” toimus laupäevasel avatseremoonial
(9. juulil), kus oli umbes 4600 pealtvaatajat.
Bettina vasakul ja Joanne paremal
Kuus ratsanikku koos abilistega saabusid võistlusalale reedeõhtuseks prooviks. Minu täkk, Quick Silver (Quicky), oli pehmelt öeldes ülemeelikus tujus. Erinevalt teistest hobustest, kes olid aastaid daamisadulaga harjunud, oli Quicky kokku daamisadula all olnud 8 korda, et Aacheni ürituse jaoks harjutada. Proov oli esimeseks võimaluseks staadioniga tutvuda ning üheaegselt olid soojendamas tõllad, kargul kõndijad, voltižeerijad, tuleneelajad, rooma kaarikud, sõjaväe rühmad jne.
Joanne ja Quicky
Sõita tuli mööda keskliini, teha peatus, staadioni teises otsas ümber keerata ning tagasi sõita. Kaks paari, kes oskasid – mina Quickyl ja Bettina minu endisel, Eesti koolisõitjate poolt tuntud hobusel Libero – tegid lõpus ka pirueti, passaaži ja piaffeed. Seejärel tuli uuesti rivis siseneda ning galopis staadioni äärt mööda ring teha. Seda kõike suunaga vasakule, mis on daamisadula sõitmise juures raskeim, kuna ratsaniku mõlemad jalad on vasakul pool sadulat.
Bettina ja Libero
Olles hall täkk, kes oskab ennast näidata, saavutas Quicky koheselt populaarsuse ka proovides, kus oli “renditud publik”. Areenile sisenedes tuli mööduda orkestrist, kus tundus, et Quicky kohe minestab, kuid ta suutis ennast siiski kokku võtta ning väljudes ilusat passaaži teha. Ei saa mainimata jätta, et tema jalad olid siiski kõike muud kui otsejoones liikuvad.
Keerukad kallihinnalised kostüümid
Laupäeva õhtul oli aeg oma aja kõrgmoe kostüümid, mis sai renditud muuseumist, selga panna. Kostüümidega ei oldud varem ratsutatud, neist igaüks oli väärt tuhandeid eurosid ning need tuli kohe peale esinemist muuseumile tagastada. Kostümeerija Dorothee kindlustas läbi tiheda meilivahetuse ja vestluste, et iga kostüümiga oleksid õiged aksessuaarid ja vastavad soengud. Minul oli barokkstiilis kleit, millega käisid kaasas ka “puusad”. Muidu kõndimise ajal pidid “puusad” kleidis olema, kuid ratsutamise ajaks võeti need ära. Sel teemal sain oma abilise Micheliga palju nalja – nimelt pidi ta esinemise ajal mu “puusi” hoidma ja mitte mingil juhul neid ära kaotama.
Kurdistav hääl staadionil, mida oli kuulda ka soojendusalasse, oli Quickile veidi liiast. Üritasin teda paljude üleminekutega kontrolli alla saada, kuid libedast materjalist kleit ei teinud mu elu kergemaks, kui Quicky midagi kapriooli ja levaadi taolist sooritada üritas.
Meid kutsuti staadionile ja esinemine võis alata. Sisenesime mööda keskliini, möödudes orkestrist. Publik oli juba eelmistest esinemistest elevil ning elegantsed daamid sadulais tõid esile hõisked ja kaasa elamise. Pidin endast kõik andma, et Quickyt lillepottide vahel hoida. Arvan, et passaž, mis ta publiku aplausi saatel tegi, oli üks tema parimaid.
Tegijail juhtub nii mõndagi
Välisringis galopi ajal tundus ta juba rahulikum ning leidsin, et see on suhteliselt lihtne. Sõnusin vist ära. Mõni sekund hiljem, möödudes orkestrist ja ooperilauljatest, tõusis ees sõitev hobune küünlasse ja ümber kukkumise ajal sai pihta ka Quickyle. Selline olukord on väga raske tavalises sadulaski, rääkimata daamisadulast, kus mõlemad jalad on ühel pool. Quicky tegi kontsapöörde ning seljataga kuulsin publiku ahhetamist kui Beata hobusega koos kukkus. Õnneks hobune ühele ning tema teisele poole. Näinud, et temaga on kõik korras, jätkasid teised kavaga.
Ohutult tagasi, valmistusime uuesti areenile minema, seekord ilma hobusteta. “Puusad” pandi jälle kleidile alla. Nähes Quicky endist omanikku, Hollandi tiimi liiget Jeanette Haazenit, publiku hulgas, lehvitasin ja saatsin õhusuudlusi ning suures elevuses avastasin järsku, et olen oma “puusad” kuskile ära kaotanud. Muidugi iga tüdruk unistab, et ta puusad väiksemad oleksid, kuid ma tõesti pidin enda omad üles leidma! Õnneks nägin, kus nad on, ja üks härra jooksis staadionile tagasi, et need ära tuua.
Jumalale ei ole viisakas viiendat jalga eksponeerida
Järgmisel päeval oli plaanis võtta osa jumalateenistusest oma traditsioonilistes mustades kostüümides. Proov oli kell 8.30 pühapäeva hommikul koos koerte, suurte tõldade, sõjaväe üksuse ja röövlindudega. Ei puudunud ka orkester, kirikukoor, lauljad ega preester.
Kui me teenistuse jaoks soojendasime, oli Quicky suurest elevusest kõigi oma „viie jalaga“ esindatud. Organisaatorid uurisid murelikult, kas „see läheb jumalateenistuse ajaks ära“, et nii polevat hea ei TV ega publiku jaoks. „Muidugi! Ta on staadionil täiesti ok,“ vastasin uskumatu enesekindlusega, teadmata, mis tegelikult saab. Õnneks otsustas Quicky jumalateenistuse ajaks oma varustust mitte kõigile näidata ja viisakalt käituda.
Poleks arvanud, et usuteenistus võib üldse nii huvitav olla. Teenistuse ajal pidid röövlinnud üle staadioni ühest otsast teise lendama, kus oli nende käsitleja. Üks paljaspea kotkas kaotas oma käsitleja ning lendas kohtadele, kus 1,5 tundi hiljem peaks istuma publik. Lind läks paanikasse ning hakkas tiibadega vastu suletud staadioni aknaid peksma. Linnujuhtide ülemus marssis seepeale kähku kohale ja ütles käsitlejatele väga karmide sõnadega, et kui nad tunnevad, et ei saa asjaga hakkama, siis lahkugu koheselt. Edasi läks siiski kõik hästi.
Organisaatorid olid esitlusega, koos kõigi nende kõrg- ja madalseisudega, väga rahul. Jäi mulje, et meil on kutseid tähtsatele suurüritustele ka tulevikus.
