15. detsembril 2012 osalesime kolmekesi – Madle Sirel, Virge Laur ja Kairit Kalbre – esimest korda toimuvatel Sõjaväelaste Maailmameistrivõistlustel kestvusratsutamises, mis leidsit aset Bahreinis. Alljärgnevalt toon teieni väikse reisikirja maast, kus inglise keele oskus hõlmab väljendit “OK, no problem” , jala ei käida ning hobumaailm on justkui teiselt planeedilt.
Saabusime Bahreini 10. detsembri hilisõhtul. Lennujaama olid meile vastu tulnud kolm valgesse riietatud meest. Nad eskortisid meid läbi turvaväravate ja viisid nelja-tärni hotelli. Meie üllatuseks oli meie tuba/korter väga luksuslik.
Hobuste loosimisele järgneval päeval avanes võimalus ka suksudega tutvust teha. Meil õnnestus kõik kolm hobust samalt omanikult saada. Kohale jõudes oli oodatud uhke talli asemel hoopis midagi muud. Ütleme nii, et selle ehitamisele oli lähenetud loovalt.
Proovisõit
Kadrill jäi Tondi ponide omale kõvasti alla
Järgmisel päeval korraldati kuninglikus tallis pidulik õhtusöök. Kohaliku muusika taustal esiteleti kõige kaunimaid araablasi. Õhtu lõpuks märkasime, et keha kinnitama olid asunud ka talliposid, kes kükitades ja söögiriistade abita head-paremat maitsesid.
Neljapäeval leidis aset uhke avatseremoonia. Lisaks rivistusele, esitati kohalikku folkmuusikat, mille taustal kappas valge araabia täkk. Nägime nende varianti kadrillist, mis jäi kõvasti alla Tondi ponide omale. Lõpetuseks kõlas tervituslaul rahvariideis meestelt, taustaks uhkelt ehitud hobused. Kirsiks tordil oli võimas ilutulestik.
Arusaam aeglasest tempost oli pisut erinev…
Võistluspäeva hommikul olime juba varakult kohal ning pisut ärevil. Me ei teadnud, mida oodata. Olime eelnevalt üritanud hobuste omanikule seletada, et soovime sõita aeglaselt ja kindlasti lõpetada. Tema vastus: „ Jah, aeglaselt – 20 km/h“.
Endurance village (kestvusratsutamise kompleks) ja söökla võistluspäeval
Itaallased võtsid võistlusteks pakendist välja tuttuue varustuse.
Jahuta ja kihuta
Iga hobuse jaoks oli eraldi auto ning stardist väljusime koos oma 50 autoga, mille hulgas olid ka sõidukid fotograafidele ja kaamerameestele.
Traavi meil sõita ei lubatud ning kuigi rajal olid tünnid hobuste jootmiseks, keegi neid ei kasutanud. Suurt tähelepanu pöörati hobuste jahutamisele. Iga natukese aja tagant hüppas autost välja sokkis poiss, kes ootas, kuni hobune temast galoppis möödus ja jooksis talle järgi, et ulatada ratsanikule veepudel. Tühi taara visati lihtsalt maha ning juba esimese ringi lõpuks oli rada pudeleid täis.
Alla kohalike poolt valitud kiirust ei olnud võimalik sõita, kuna vajadusel peksis veeandja pudeliga hobust edasi või lasti autoaknast elektrilaseri häält.
Kairit ja Virge oma võistlushobustega
Printside peatsest saabumisest vahefinišisse andis märku punastes särkides mehikeste rivistumine veeämbritega. Kõik toimus kui kellavärk. Kuigi meil kõik nii sujuvalt ei toiminud, ei pidanud me ise midagi tegema. Autasustamine toimus koheselt pärast printside lõpetamist ning viimaste finišeerijate ajaks oli võistlusplats peaaegu tühi.
Kuskil siin autode möllus toimub printside võitlus esikoha pärast.
Kiire turismiringkäik
Meie kurvastuseks oli pühapäeval üle kahe aasta esimene vihmane päev. Plaanitud ekskursiooniks oli bussiaknast loomapargi kintseda vaatamine. Õnneks viimane päev oli päiksepaisteline. Saime varba merre kasta ja kaamli selga ronida.
Virge tutvus kaameliga on saanud hea alguse