Sõit Hollandisse oli väga pikk- kolm täispikka päeva ratastel. Teades, et sõit on pikk ja kurnav, planeerisime teekonda selliselt, et jõuaksime võimalikult vara kohale, mis annaks meile paar päeva sõidust taastumiseks. Neljapäevaks jõudsimegi juba Ermelosse, kus Rootsi ponitüdrukuga olime ainsad hingelised, kes seal kompleksis oma ponidega võistlust ootasid. Reede õhtuks kihas kompleks ilusatest kolmevõistlushobustest ja -ponidest. Starte oli kokku üle 100, poniklassis oli osalejaid 10.
Esimestel päevadel oli tunda, kuidas Tristan J, koduselt tuntud ka kui Trissu, oli pikast sõidust veidi väsinud. Olime sellega arvestanud ja hoidsime Trissut esimestel päevadel kerges liikumises, kuid ei nõudnud temalt midagi, mida ta teha ei tahtnud.
Meie esimene start oli laupäeva õhtul. Skeemis oli kohti, mis õnnestusid väga hästi, aga oli ka asju, mis oleks saanud paremini teha. Sisetunne ütles, et väga kõrgeid protsente ei tasu oodata, kuid üllatusena saavutasime skeemiga kõrge II koha. Huvitav oli ka see, et 10st osalejast kaheksal olid kohtunike hinnete erinevused üle 10%.
Pärast koolisõitu oli meil vaid tunnike hingetõmbepausi ja kohe tuli asuda takistussõiduks soojendama. Takistussõidu parkuur oli tehniline- seotud vahedega, kus vahed olid täpselt sellised, et tuli teha kiireid ja õigeid otsuseid. Õnneks kulges rada sujuvalt. Kogusime küll 12 karistuspunkti, kuid seda annab parandada, kui mu enda võistlusnärv paremaks muutub. Ehkki takistussõit on hetkel meie nõrgim koht, andis poni parkuurist suurepärase tunde ja jäime tulemusega väga rahule. Parkuuri raskusest annab ehk aimu asjaolu, et 10st poniratsanikust saavutasid puhta parkuuri vaid kaks võistluspaari.
Krossirada läbi kõndides oli mul hirm ja aukartus tõkete ees. Hooaja algusest pole veel seda õiget tunnet kätte saanud. CCN90ne pealt minna CCIP2*le, oli tõkete vahe suur, mis oli juba mentaalselt raske. Krossi alguseni hakkas iga kord iiveldama, kui krossile mõtlesin, aga kohe kui sadulasse istusin ja Trissuga soojendama hakkasime, kadus kõik. Tristan oli soojenduses täielik superstaar- tema positiivsus ja tahe andis mulle stardiks nii palju enesekindlust. Teadsin, et me suudame seda.
Ermelo tõkked olid täismõõdus ja -laiuses. Õnneks ei mindud tehnilisusega liiale ja rajal oli suurepärane flow. Kross oli esimesest tõkkest alates suurepärane, ma ei suuda seda tunnet isegi kirjeldada. Kindlasti meie üks parimaid krosse, mis me siiani sõitnud oleme. Minu ülesanne oli talle ainult tõket näidata, õige galopp saada ning Trissu tegi ülejäänud töö. Saime karistuspunkte ületatud aja eest ja lõpetasime 6ndal positsioonil, kuid see tunne ja kogemus, mis see võistlus andis, on hindamatu. Armastan oma poni kogu südamega!
Hetkel sõidame tagasi kodu poole. Tristan saab väljateenitud paaripäevase puhkuse ja siis hakkame tasapisi valmistuma Euroopa Meistrivõistlusteks (31. juuli- 4. august). Juba juulis sõidame Rootsi Lars Christenssoni juurde treenima, et anda veel viimane lihv enne tiitlivõistluseid.