Sattusin hiljuti lugema Kanada takistussõitja Tik Maynardi emotsionaalset arvamuslugu, kus ta juhtis tähelepanu sõna jõule ning hoiatas kergekäeliselt vägisõnade loopimise eest. Ta kirjutas nii-öelda avaliku kirja oma töötajatele, õpilastele, seppadele ja veterinaaridele – kõigile, kes tema tallis hobustega tegelevad – ja kutsus neid üles üksteisel silma peal hoidma. Kuigi ma olen viimastel aastatel ise ainult ühe jalaga ratsaspordimaailmas sees, tundus mulle – võib-olla vanadest mälestustest, et see lugu sobituks ka meie kohalikku konteksti. Positiivne vastukaja, mida selle artikli sotsiaalmeedias jagamise peale sain, kinnitas minu tunnet.
Maynard juhatab teema sisse omadustega, mida ta hobuseinimeste juures kõige enam imetleb: hoolivus, kannatlikkus, empaatia ja entusiasm. Kõige keerulisemaks peab ta ootuspäraselt kannatlikkust. Ta kirjutab, et kõige rohkem piinlikkust on talle valmistanud just need korrad, kui ta on hobustega tegeledes kaotanud kannatuse. Samas ütleb ta, et kannatlikkus on arendatav. Mida targemaks inimene saab ning mida julgemini küsib abi, seda harvem kannatus katkeb. Ta kirjutab sellest, kuidas on aastate jooksul näinud paljusid (tuhandeid) inimesi hobustega tegeledes oma kannatust kaotamas, olgu see siis tingitud vihast, hirmust, stressist, väsimusest, isegi alkoholi- ja narkojoobest.
Maynard räägib loo USA olümpiasportlasest David O’Connorist, kes on aastaid korraldanud oma tallis õhtusööke ning lasknud noorematel õpilastel katta laua ja selle pärast ära koristada. Ta laseb neil külalistele silma vaadata, hobuseomanike kätt suruda, laseb neil öelda „palun“ ja „tänan“ ja „kas saan aidata?“. O’Connor on nimelt püüdnud oma õpilastele selgitada, et kui nad pole just sündinud väga rikkasse peresse, vajavad nad spordis tipptasemele jõudmiseks hobuseomanikke. Ja hobuseomanikke ei leita ebaviisaka või märkamatuna. Hiljuti muutis David aga taktikat ning hakkas lastele viisakusest rääkima kui tunnete ja emotsioonide treeningu esimesest etapist. Viisakas ja seltskondlik olla ei ole alati kerge, eriti siis, kui oled tähtsate inimeste kohalolust veidi ärevil, häbelik, võib-olla isegi natukene hirmul. Sellepärast tuleb viisakas olemist harjutada. On üsna kindel, et lisaks headele suhetele hobuseomanikega toob oma tunnete ja emotsioonide kontrollimine ratsanikule kasu ka treeningus ja võistlusväljakul.
Ta kirjutab, et kõige rohkem piinlikkust on talle valmistanud just need korrad, kui ta on hobustega tegeledes kaotanud kannatuse.
Maynard läheb siis aga järsku päris tõsiseks ja konkreetseks. Enesekontrollist ja kannatlikkusest rääkides esitab ta oma kirja adressaatidele esimese väljakutse: mitte kutsuda hobuseid „jobuks“ või „kitseks“ (autor kasutab sõnu „asshole“ ja „jerk“ – kohandasin need siin ja edaspidi omatahtsi ümber vastavalt sellele, mida olen meie tallides kuulnud). Ta rõhutab, et kasutab veidi šokeerivat sõnakasutust teadlikult, sest ta ise tunneb end alati šokeerituna, kui selliseid sõnu talli vahel kuuleb. Ta tuletab meelde, et kui oled närviline või frustreerunud, on sul siiski valikuvõimalused. Astu samm tagasi, hinda olukord ümber, muuda midagi, pane hobune talli tagasi, küsi abi. Maynard kutsub oma õpilasi üles talle sellises olukorras helistama, kui vaja. Helistama, et saaks rahulikult koos probleemi lahendada. Et saaks koos panna teki selga sellele noorele hobusele, nii et ta ei hakkaks lööma. Et saaks koos hobust niiviisi saduldada, et ta ei üritaks hammustada. Et saaks koos üle kontrollida, ega hobune ei peruta sellepärast, et tal on kuskilt valus. Emotsionaalse tasakaalu kaotamine on mõnikord vältimatu, aga ei ole vältimatu ja ei ole aktsepteeritav seda tasakaalutust koledaid sõnu kasutades, justkui koroonaviirust välja köhides enda ümber edasi levitada.
Hobustega tegelemine on teinekord tõepoolest frustreeriv, sellele ei vaidle vist keegi vastu. Vesternratsutaja Craig Johnson on hästi öelnud: “Kui su eesmärgiks on arendada hobune oma maksimaalse võimekuseni, siis ole valmis hakkama saama ka vältimatu vastuhakkamise, segaduse, põikpäisuse, halva käitumise, viha, agressiivsuse, kõhkluse, usalduse kaotuse ja valede otsustega, enne kui sa jõuad lõpuks eesmärgini. Ja tõenäoliselt pakub ka hobune sulle sellel teekonnal mõne väljakutse.“ Loomulikult viitab ta sellele, et suurem väljakutse kui hobuse tujud, on meile sageli meie enda emotsioonid, mis töö käigus üle keevad.
Maynard küsib, et mis sellest siis ikkagi nii väga on, kui keegi oma hobust idioodiks kutsub? Ja vastab ise: see on lihtsalt intellektuaalselt madal. See termin ei ole täpne ega aita hobuse käitumist õigesti kirjeldada. See ei muuda teda paremaks ega aita kaasa hobusega tegeleja vaimse tasakaalu taastamisele. Maynard ütleb, et kui mõni inimene tõepoolest suudab kutsuda hobust „värdjaks“ ning kohelda teda sellele vaatamata hellalt, annab see ikkagi teistele tallitöötajatele, õpilastele, isegi ta kaheaastasele pojale tunde, et seda sõna tohib kasutada. Ja on küllalt suur šanss, et mitte kõik pole piisavalt hea enesekontrolliga. Ta soovitab hoopis küsida abi. Ta soovitab õppida ennetama, mitte reageerima – see, et näiteks hammustust ei osatud ette näha, ei tähenda, et seda polnud võimalik ette näha.
Maynard ütleb, et kui mõni inimene tõepoolest suudab kutsuda hobust „värdjaks“ ning kohelda teda sellele vaatamata hellalt, annab see ikkagi teistele tallitöötajatele, õpilastele, isegi ta kaheaastasele pojale tunde, et seda sõna tohib kasutada.
Ta meenutab üht intervjuud Kanada olümpiasportlase Christilot Boyleniga, kes vastas küsimusele, mida hobuseinimeseks olemine tema jaoks tähendab. „Hobuseinimesed,“ vastas ta, „mõistavad kõrva liikumist või peanoogutust. Nad on empaatilised, oskavad koheselt õigesti reageerida. Nad on alati tähelepanelikud ning reageerivad juba esimese märguande peale. Nad teavad, millal pingutada ning millal järele anda. Nad loovad kõik tingimused, et hobused saaksid õigesti käituda.“ Christilot pidas siis korra pausi ja otsis õigeid sõnu: „See on väga peen kunst. Õiged hobuseinimesed tunnetavad piiri ega satu probleemidesse. Teised aga satuvad, sest tajuvad piiri alati hetk liiga hilja.“
Siit jõuab Maynard tähtsa mõtteni. Ta ütleb, et treenimine on lihtsalt teine sõna õpetamise jaoks. Meie ülesanne on hobust õpetada. Mitte kunagi ei ole kasulik hobuselt eeldada, et ta midagi oskaks, või eeldada, et ta end ise treeniks. Kui hobused käituvad viisil, mis meile ei sobi, peame proovima välja selgitada selle käitumise põhjuse. Võib-olla on põhjuseks valu, võib-olla on hobune lihtsalt segaduses. See on meie ülesanne õpetada neid teisiti käituma. Nii treenerite, õpilaste, seppade kui veterinaaride ülesanne.
Ta väljendab siiski jätkuvalt mõistmist ning ütleb, et saab aru, et see ei aita, kui emotsionaalsel nõrkushetkel, kannatamatuse avaldumisel, tuleks keegi kõrvalt tõrelema, et võib-olla sa ei sobi loomadega koos töötama. Meil kõigil on vaja arved maksta ning niisama päevapealt töölt minema jalutamine ei ole lihtsalt võimalik. Tõenäoliselt ka mitte mõistlik. Parem on püüda ennast parandada ja muutuda seeläbi mitte ainult paremaks hobuseinimeseks, aga paremaks inimeseks üldiselt. Ja nüüd esitab Maynard oma talli töötajatele teise väljakutse: õppige nägema frustratsiooni kui midagi huvitavat. Õppige, kuidas läbimõeldult, rõõmuga ja hobuse olemusega arvestades neid paremini õpetada.
„Õppige nägema frustratsiooni kui midagi huvitavat.“
Suurem enamik hobustest (ta kõhkleb kasutamast sõna „kõik“ lihtsalt põhimõtte pärast) õpib oma ebasoovitava käitumise inimestelt. Erinevad inimesed suhtuvad hobustesse erinevalt. Mõned treenerid usuvad, et hobusekarjas on kindel hierarhia ja inimeste hulgas samamoodi. Nad näevad hobust sageli inimese suhtes domineeriva või alluvana, sõnu „austus“ ja „usaldus“ kuuleme sageli. Mõnikord ka sõnu „õel“ või „kuri“. Teised jällegi ei omista hobustele kõrgemaid vaimseid võimeid. Hobused ei pruugigi ratsanikku päriselt „usaldada“, nad vastavad lihtsalt selgeksõpetatud märguannetele. Just nagu nutitelefon, mis ei tee seda, mida me tahame, vaid seda, mida see on programmeeritud tegema ja milleks me sellele korralduse anname. Kolmas hobuste treenimise mudel on see, kus hobuseid nähakse loomadena, kes „püüavad meeldida“, just nagu kuldsed retriiverid. Aga kui enamikku hobustest nähakse heatahtlike ja koostööaldistena, siis „üleannetuid“ käitumisi kiputakse sellise mudeli juures karistama.
Maynard tahab sellega öelda, et me näeme hobuste käitumisi läbi enda isikliku prisma. See peegeldab sageli meie isiklikku suhet maailmaga, peegeldab seda, kuidas maailm meiega käitunud on. Inimesed, kes on saavutanud edu läbi karmi distsipliini, kipuvad uskuma, et sama peaks kehtima ka nende hobustele. Ja teises äärmuses on näiteks üks autorile tuttav naisterahvas, keda oli lapsena seksuaalselt ära kasutatud. Tema ei taha mitte kellelegi kunagi midagi peale suruda, ei inimestele ega hobustele. Tema hobused ei saa mitte kunagi karistada, nad saavad käituda nii nagu tahavad. Nad saavad kiita, kui nad teevad õiget asja, aga midagi ei juhtu, kui nad käituvad valesti.
Sageli ei ole sellises kallutatuses midagi halba. Kas on üldse võimalik mitte kallutatud olla? Ja pealegi saab hobuseid treenida mitmel erineval viisil. Oluline on lihtsalt endale tunnistada, et oleme kallutatud. Ja siis otsida parimat viisi treenimiseks. Maynard kirjutab, et kui on üks asi, mida ta hobuste treenimise juures tõesti usub, siis see on see, et alati on olemas parem võimalus. Ja kui saad paremaks, siis hakka otsima veel paremat võimalust.
Autor ütleb oma kirja kokkuvõtteks, et sõnad, mida me hobuste kohta kasutame, peegeldavad seda, kuidas me neid näeme. See omakorda mõjutab seda, kuidas me nendega töötame. Sõnad, mida me kasutame, mõjutavad meie, meid ümbritsevate ja meie hobustega tegelevate inimeste ning ka meie hobuste emotsionaalset tasakaalu. Ta pöördub tagasi viisakuse ja emotsionaalse treenituse juurde: enesekontroll on ratsasportlase jaoks oluline tugisammas teel maailma suurte võistlusväljakute ja kuulsusrikaste võitude poole.
Originaal:
„What You Say About Your Horse Says More About You“
Tik Maynard
14. jaanuar 2021
www.noellefloyd.com