Kui Belgia koolisõitja Justin Verboomen otsis endale uut sporthobust, tundus kõik lootusetu kirjutab Tidningen Ridsport. Soojaverelised hobused Belgias, Hollandis ja Saksamaal olid tema jaoks liiga kallid. „Võib-olla on lusitano hobune taskukohasem?“ mõtles ta ja lendas üheks päevaks Portugali. Nii asuski ta ühel hommikul teele ja avastas samal õhtul, et tema elu oli pöördumatult muutunud. Portugalis ootas teda lusitano hobuste asemel hoopis Zonik Plus.
„Olin terve päeva lusitano hobuseid vaadanud ja pidin õhtul sõpradega õhtustama. Üks neist mainis, et läheduses müüakse üht soojaverelist hobust. Käisime seal enne, kui pidin lennujaama minema,“ meenutab Justin. Seal ta nägi 2,5-aastast täkku – Zonik Plusi. „Ta oli nii ilus, tal oli kõik, mida otsisin. Ja ta oli odav, sest teda polnud veel saduldatud.“
Justin otsustas hobuse ise välja õpetada. „Ma ei kiirustanud, ta oli veel liiga noor,“ ütleb ta. „Alguses oli ta väga täkulik. Ta huvitus märadest ja teistest hobustest, oli pisut ohtlik ja hajameelne. Aga tal oli algusest peale hea tasakaal ja ta hakkas järjest rohkem kuulama.“ Zonikil on hea hing, ta pole kunagi olnud agressiivne. Kõige raskem polnud treenimine, vaid hobuse ülalpidamine. „Ilma sõprade abita poleks see olnud võimalik.“
Võistlustel pole Zonikiga lihtne, sest hobune võib olla pinges ja hajameelne, kuid ta kuulab alati Justinit. „Meie vahel on side, see on tema parim omadus.“ Justin on saanud hobuse eest kõrgeid pakkumisi, kuid ütleb kindlalt: „Ma ei müü Zonikut. Mitte kunagi.“
Küsimusele, milline on tunne omada sellist hobust, vastab ta naeratades: „Minu jaoks on see tavaline, ma olen teda nii kaua pidanud. Mõnikord töötan nii palju, et unustan nautida. Aga siis jään seisma ja mõtlen: oh jumal, milline hobune mul on.“
Tähelepanelikud vaatajad on märganud, et võistlustel on Zonik nö. paljajalu ehk tal on rauavaba kabjahooldus (barefoot). Kui ta oli seitsmene ja osales noorte hobuste maailmameistrivõistlustel, suutis ta mitu korda oma kabjaraudu eemaldada. „Ta armastab hüpata ja möllata, tal on palju energiat.“ Kuna võistlusi polnud niikuinii, otsustas Justin raudadega hüvasti jätta. Esimesed kuud olid rasked, kuid nüüd liigub Zonik täiesti ilma raudadeta.
Zoniku eest hoolitseb terve tiim: veterinaar, naljatlevalt „tööta“ sepp, osteopaat ja viimased kaks aastat ka akupunkturist. Justin treenib Claudia Kircheissi juhendamisel. „Ma olen isepäine ja mul on oma arvamus. Vajan treenerit, kes austab nii mind kui hobust. Claudia puhul on see sõprus.“
Verboomen rõhutab, et kõige olulisem on kuulata hobust. „Alati ei õnnestu, aga ma püüan luua suhtlust ja sidet. Minu eesmärk on panna iga hobune tema enda mugavustsooni. Kui see õnnestub, siis olen õnnelik.“