Reede õhtuks on suhtlusportaal Facebook tulvil arutelusid eelseisval nädalalõpul Haanjamaal toimuva rahvusvahelise kestvusratsutamise võistluse üle. Olen ise samamoodi elevil kui korraldajad ja osalejad, sest ka minul tuleb teekond ette võtta – mitte küll hobusega, kuid autoga. Kurgjärve spordibaasi. Minu esimene kestvusratsutamise võistlus! Pealtvaatajana muidugi. Loodan, et Ago Ruus on meie logistika täpselt paika pannud, sest mul puudub aimdus, kuidas neid hobuseid seal metsas üldse tabada õnnestub. Loodan teha palju ilusaid pilte, ikkagi eriliselt looduskaunis paik.
Teekond Kurgjärvele on täis üllatusi. Mulle järgi tulnud auto roolist leian kestvusratsutaja Kaja Tuisu asemel võistluse peasponsori Ali Mohammed Al Muhairi enda. Küsimusele, kus on kaks ülejäänud araablast, vastab Kaja peagi: "Nüüd on siis kindel, nad lendasid Tallinna asemel kogemata Riiga…". Mõningase telefonisuhtluse järel selgub, et alternatiive Riiast Kurgjärvele jõudmiseks taksole kahjuks ei ole.
Ali’d ei paista see häirivat, tal on hea tuju ja ta on nõus ise ka Riiga sõitma, hoolimata sellest, et kell tiksub juba õhtutunde. Ta räägib, et naudib Eestit palju enam kui Inglismaad, kuna inimesed olla sõbalikumad ja avatumad. Hmm, mina olen küll eestlaste kohta kuulnud selliseid sõnu nagu "jäätükk", "tuim" ja "kinnine". Ali räägib meelsasti hobustest ja on tunda, et ratsutamine on talle kõige tähtsam. Tal on telefonis vähemalt sada pilti oma hobustest ja võistlustest Araabia Ühendemiraatides ning ta näitab neid mulle suure uhkusega. Seekord ta ise ei võistle, kuna tema õpilased sõidavad. 
Ali paremal ja Heli Tuisk vasakul, keskel ainult natuke väsinud Solomonas
Umbes kolm tundi hiljem oleme kohal. Mägede üle on juba laskunud õhtupimedus. Väljas lõhnab imeliselt, võistluspaigas tundub kõik valmis olevat, ja ma tunnen, et tuleb vahva nädalavahetus. Siis aga meenub mulle, et start antakse juba hommikul kell kuus ja seega on äratus minu jaoks ebaloomulikult vara. Enne magamaminekut teen kerge jalutuskäigu. Võistluspaik asub mägede vahel pisikeses orus, mille ääres on maaliline järv sinna viiva ujumissillaga, järve kaldal on saun, ümberringi on mõnusad kahekordsed öömajakesed. Kuskil kaugemal on kuulda hobuseid. Siiri Nõva näitab mulle kätte minu magamistoa ning mainib muuseas, et on siin juba seitsmendat aastat abis.
Varahommikud võivad üllatada
Kell 5:20 helisebki kell. Võitlen endaga, sest tekk ja padi on kordades ahvatlevamad kui kümmekond poole minutiga silmist kaduvat ratsanikku. Aga Ago oli eile öelnud, et start on väga tähtis, sest ainult seal on nad kõik korraga koos. Ajan end jalule ja topin kurgumulguni riidesse – varahommikuti on raudselt väljas pakane ja kõiksugu muud hirmsad loodusnähtused.
Viimases olen eksinud. Väljas on juba praegu täitsa soe. Päike paistab sinitaevas, kogu ümbrus on ärkvel ja toimetab sihikindlalt oma toimetusi. Ümberringi on nii palju elu ja entusiasmi, samas see on kuidagi ääretult vaikne ja rahulik ja rõõmsameelne. Mulle näib, et inimesed ei ole närvilised nagu võiks võistlushommikul eeldada. Rahulikult sätitakse hobuseid valmis ja tehakse neile möödaminnes sõbralikult pai. Kummalisena mõjub see õhkkond, kuidagi hoopis teistmoodi, võibolla seetõttu, et olen tõesti esimest korda kestvusratsutamise võistlusel. Olen omamoodi võlutud.
Ja siis ta käes ongi – start. 120 km on ju sõita, kiiret ei ole, vähemalt 7 tundi ratsutamist seisab ees ja seetõttu pole selles stardis midagi ülearu efektset, tolmu üles ei keerutata ja mõõdukas traavis asutakse ühiselt teele. 
6:00. Start – CEI2* 120 km.
Kõik käib kümme korda kiiremini
Vaevu jõuan oma esimesed kaadrid teha, kui Ago paneb äkki jooksu ja ütleb, et nüüd läheb sõiduks. Juba olemegi järgmises punktis, kaamerad valmis, ja loetud minutite pärast kostub kurvi tagant hele kabjaplagin. Salk saabub tempokalt mööda asfalteeritud kergliiklusteed, Araabia Ühendemiraatide esindajatel näikse olevat probleeme Soomest laenatud tuliste ratsude tagasi hoidmisega. Anne Rohtla hõikab möödaminnes, et alguskilomeetritel ongi hobused päris tempokad, see on nende loomulik instinkt. Hommikune päike kuldab kevadist metsa taamal, kõik näib täieliku idüllina, kaamerad klõbisevad. 
Aga siis jälle jooksuga autosse ja järgmisesse teeristi. Agol on absoluutselt kõik läbi mõeldud ja ma võin ainult oletada, kui saamatu ma samas olukorras temata oleksin. Loomulikult ei saa ma mitte midagi aru, kuskil kruusateedel keerab ta vasakule ja paremale, olen juba lootusetult eksinud. Järsku saabume jootmiskohta, kus juba meeskonnad pudelitega teeäärt täidavad. Kohe saabuvad sinna ka hobused. Siin käib kõik palju kiiremini kui ma arvasin. Rahulikust metsas päevitamisest ei ole juttugi, tegemist on tõelise ajaga võidujooksuga, et jõuda järgmisesse teeristi enne ratsanikke. Igal ratsanikul on oma tugimeeskond, kes peab õigel ajal õiges kohas olema, veeämbrid valmis. 
Esimene tõsisem veekallamine on mulle jällegi uutmoodi kogemus. Igasse ilmakaarde lendav vesi sillerdab efektselt päikesekiirtes, jooksu pealt haaratakse pudeleid ning jahutatakse ennast ja hobuseid – fotograafile suurepärased kaadrid. 
Anne Rohtla ja Jethro
Lõuna-Eesti lahkus ja ihnus
Kella kümneks hommikul on tunne, et pool päeva on juba möödas. Mõni kindlasti imestab, et mis ma seda siin nüüd nii kummaliselt rõhutan, aga kahjuks see on see kõige varasem kellaaeg, kui ma tavaliselt oleksin nõus ärkama, kui ei pea kuhugi minema. Igatahes täna oleme selleks hetkeks juba terve Haanjamaa läbi sõitnud ning teinud sadu pilte. Esimene veterinaarkontroll on läbitud. Keegi ei ole välja langenud. Kuskil on juba sõidus ka 80 km võistlejad ning on aeg nad üles otsida.
Vasakul: Brenda Prants Sebastianiga ja Merilin Kalbre Ecuador Baff’iga.
Ago sõidutab meid võililledest tulvil põllu juurde, kus ta mullu tegi tänavuse võistluse plakatil oleva foto. Põldu ääristavad suuremat sorti künkad, mille otsast avaneb hingemattev vaade. 
Mari Jürgenson ja Brethila ees, Berit Truuts ja Amanda tagapool
Meil on veidi aega ja mäe otsas olev valge pink pakub mõnusat kosutust. Kahjuks rikub meeleolu künka omanik, kes kiirustab teiselt poolt teed meie juurde ja teatab, et see on tema oma higi ja vere hinnaga loodud isiklik vaade, mida kinnitab ka "eramaa" silt, ja meil on targem kiiresti jalga lasta, enne kui politsei meid pokri pistab või tema poolt ässitatud koer meil jalad otsast hammustab. Vabandan küll viisakalt, lootes, et naisterahvas seepeale ka natuke leebub, kuid see jääb vaid lootuseks. Ago selgitusele, et me ootame siin hobuseid, saame vastuseks, et ratsavõistluse korralduses liiguvad ju üüratud rahasummad, las korraldaja maksab selle kinni, et me siin loodust pildistada võime. Kui keegi tunneb end paremini, et ta saab vaid ihuüksi oma vaadet vaadata, siis mina ei oska küll rohkem midagi öelda, ja ehkki eramaal liikumine pole päevasel ajal minuteada seadusega keelatud, on mõistlik minna teisele poole "piiri". 
Kõnealune salavaade
Ühe teise künka otsas teises külas elab aga palju toredam mees, kes on oma aiamaa võluvalt üles harinud ja tunneb rõõmu, et tema kätetööd vaatamas käiakse. Satume tema juurde päeva jooksul mitmeid kordi, kuna ratsanikud seda teed korduvalt läbivad. Sisuliselt läbivad nad tema koduhoovi, mis tekitab mehes teatavat rõõmsameelset elevust, samas on ta selles juba niiöelda vana kala – seda rada kasutavat aastast aastasse kõiksugused jalgratta-, jooksu-, suusa- ja ratsavõistluste korraldajad. Mees lisab, et oleks ta õigel hetkel oma praeguseks 24aastasele tütrele hobuse ostnud, polekski too linna elama läinud. 
Mäekülamehe sõbraliku künka otsas
Ümberringi hakkab Haanjamaal üldse silma väga palju ilusaid majapidamisi, ka perekond Rohtlatel on siin oma tilluke hobusetall ja teine kodu. Ka Marian Kikas ja Oopus on siitsamast pärit. Haanjamaal harjutamine on kestvusratsutajatele oluline, sest siinne mägine maastik on paras katsumus näiteks meie araabia sõpradele ja ka rootslasest tippsõitjale Maria Hagman-Erikssonile. Kõnealusel spordialal on oluline igapäevaselt hobusega tunde maastikul veeta ning silmailu mõttes on Haanjamaa vist küll konkurentsitult esinumber. 
Ellen Suhr ja Shamrac Norrast
Sületäis emotsioone on garanteeritud
Rajal ollakse palju koos, nii pikk matk on siiski huvitavam, kui vahepeal saab kellegagi jutustada. Ja hobustel on parem, sest ka nemad ei taha üksi olla. Tähtis on hobuse tuju samamoodi üleval hoida kui enda oma. Paljud sõidavadki lõpuni kõrvuti ning paremusjärjestus hakkab alles viimasel ringil paika loksuma. Eriline maiuspala on aga pealtvaatajatele olukord, kus viimase kurvi tagant paistavad esikohale pretendeerijad ikka veel koos tulevat. Nii tulevad nüüd ka Marian Kikas ja Maria Hagman-Eriksson. Värava läbivad nad peaagu külg-külje kõrval, kuid araablase vastu tori hobune siiski ei saa, ajavõtusüsteem registreerib esimese ja teise koha vaheks 1 sekundi. Kui nüüd mõlemad taasutuvad, on rootslane võitja ja Kikas teistkordne seenioride meister. Ja nii läheb ka. 
Maria Hagman-Eriksson ja Prylens Pepton eespool, sekundiga jääb alla Marian Kikas Oopusega
Esimene välisvõistlus elus. Käesikäes saabutakse finišisse, peaasi, et hobused terved oleksid! Vasakul Shathra Ahmed Mura Al Hajjaj ja Solomonas, paremal Fatma Jassem Saeed Al Marri ja Dali.
80 km võidab kõrges eas soomlanna Ritva Lampinen, rõõmsameelne proua tekitab minus suurt austust. Rahvusliku 80 km võidab verinoor Berit Truuts eesti hobusel. Käsikäes tulevad 120 km viimastena finišisse UAE neiud ning kui veterinaarid kinnitavad hobuste korrasolekut, on nende rõõm ülevoolav; kõik ronivad ühiselt pildile. Emotsioone on minu jaoks siin hetkel rohkem kui suudan sõnadesse panna. See on lihtsalt nii armas ja ilus.
Berit Truuts ja Amanda, 80 km rahvusliku klassi võitjad
Hingamine ühises rütmis
Kogu võistluse jooksul on vähe väljalangejaid. Üldiselt püsib võistlejate tuju päeva vältel hästi positiivne, rajal aidatakse üksteist, ka suurimaid konkurente. On tunda niiöelda õlatunnet, et kui kellelgi on abi vaja või midagi halvasti, siis tehakse kasvõi koos rajal paus. Kestvust võib pidada täitsa perespordiks, siin on koos abikaasad, emad-isad, õed-vennad, kõik on mitte ainult niisama kaasa tulnud, vaid osana meeskonnast. Kui tütar sõidab, siis isa jookseb veepudelitega, õde või vend aitab hobust jalutada. Intriigid on kindlasti ka siin kuskil olemas, oleksin sinisilmne, kui neid üldse ei usuks, kuid see ei paista kuskilt välja. Väikeses seltskonnas ikkagi mõnesmõttes kergem. Ametnikud paistavad silma erilise positiivsusega – kogu võistlus on justkui üks suur katsumus, mis on võetud ühiselt tiimina lõpuni kanda. 
Perekond Kikased
Anne Rohtla ja Jethro vasakul, Kairit Kalbre ja Baltimor paremal
Kohal on maailmatasemel veterinaarid erinevatest riikidest, kaasa arvatud moekas daam Araabia Ühendemiraatidest. Võistlusele annab kvaliteeditunnuse Austriast pärit peakorrapidaja Harald, kelle käes kõik näikse toimivat. Tema hallata on elektrooniline ajamõõtesüsteem või õigem oleks öelda kõik elektroonika, sest nagu lausus võistluste direktor: "Harald on see mees, kellele sa annad mingid juhtmed või jupid ja sisuliselt karjud appi, ja tema teab, mis nende vidinatega teha nii, et kohe hakkaks kõik tööle". Siin ei ole ainult kestvusratsutajate kummaline maailm. Rohkem rajameistri ja takistussõitjana tuntud Renee Nüüd on Anne Rohtla ja Jethro meeskonnas tähtis lüli, samamoodi eelkõige takisussõitjana tuntud Kelly Kvarnström käivat juba mitu aastat nii osalemas kui pealt vaatamas. Heatujuline seltskond Siiboja, Tuvi ja Kubre hoiavad võistlusel omakorda oma erialast silma peal. Hobuste massöör Jaanus Nõgene ütleb, et on sellesse üritusesse lihtsalt armunud. 
Pole halb mõte järele proovida
Miks ma nii pikalt kirjutasin? Sest ma isiklikult arvan, et kestvusratsutamine on saanud ehk liiga vähe tähelepanu ja tunnustust. Selle põhjuseks on paljuski ilmselt arvamus, et see ei olegi nagu õige ratsutamine või et seda ala ei saagi pealt vaadata, sest kui kari hobuseid hommikul kell kuus metsa kaob ja õhtul kell neli tagasi tuleb, siis ei ole see just väga vaatemänguline, kuid kumbki pole tõsi. Rajal on väga palju võimalusi kaasa sõita, tuleb vaid kaarti uurida, samuti käib päev otsa elu veterinaarpunktis. Kestvusratsutamine on hobuselt ja ratsanikult tõelist pingutust ja eeltööd nõudev. Nende töö tulemust on huvitav jälgida ja see paneb tõesti kaasa elama. Mul on hea rääkida kõrvalseisjana, tavalise publikuna, ka mina avastasin kestvusratsutamise tõeliselt alles nüüd. Ka mul olid samad eelarvamused, ja nüüd hoopis teised mõtted ja tunded. Tulge vaadake ka!
______________________________________________________
Maria Hagman-Eriksson, CEI2* 120 km võitja
Esimene vet.kontroll Prylens Peptoniga läbitud
Kuidas võistlusega rahule jäid? Kas eeldasid, et võidad?
Jah, ma olen väga rahul. Loomulikult ma natuke eeldasin, et võin võita, kuid teisi ei tohi alahinnata. Maastik on siin äärmiselt tehniline. Seal, kus mina harjutan, selliseid mägesid ei ole. Seega see oli ka mulle suur väljakutse.
Kas oled esimest korda Eestis? Kuidas siin meeldib?
Esimest korda olen ja väga meeldib. Üritus on väga hästi korraldatud, kõik on tasemel, mul pole millegi üle nuriseda. Ma arvan, et suur põhjus, miks ma seda spordiala naudin, peitub ka minu soovis reisida. Ja sedasi looduses ratsutades ju näeb päris palju.
Oled Marianiga (Kikas – toim.) ja Oopusega varem ka koos võistlusel osalenud, kas pidasid neid konkurentideks?
Olen nendega varem korra võistlenud, kuid mitte päris koos. Tema sõitis 120 km ja mina 160, aga ma ma tean neid küll ja arvan, et see on hea hobune. Kõik kestvusratsutamishobused ei pea olema araablased, aga nagu täna lõpuspurdis näha, araablast (Maria enda hobust – toim) oli tal raske võita.
Räägi natuke enda hobustest ja treeningutest, mida selleks vaja on, et olla nii hea?
Mul on umbes kuus päris head hobust, ei oskagi öelda, kes neist parim. Vähemalt kord-paar nädalas pean tegema korralikku ratsastustrenni ja latitööd. Hüppamiseks on seda vist palju nimetatud, aga natuke võimleme. Ma arvan, et hobusele on see hästi tähtis, et ta säiliks pehme, painduv ja kontrollitav ning areneks füüsiliselt. 
Rootsis on maastikul ratsutamine kohati kõige mõnusam talvel, sest meil on igalpool asfaltkattega teed, mis on hobusele pikas perspektiivis väga kehv. Kui lumi on maas, on mul palju rohkem kohti, kus harjutada. Natuke tunnen puudust just sellisest loodusest nagu siin, kus on mäed ja hästi huvitavad rajad.
Millised on sinu tänavused plaanid?
Neid on palju ja ma loodan nad kõik täide viia. Euroopa Meistrivõistlused, Maailmameistrivõistlused jne.
Heigo Rohtla, võistluse korraldaja, kestvusratsutaja
Kuidas võistlusega rahule jäid?
Olen hästi rahul! Kõik on kohe kolm korda parem kui varasemalt. Ma isegi ei oska välja tuua, mis konkreetselt, aga väiksed asjad kõik kokku. Meeleolu on ülimalt positiivne ja see, et araablased siia tulid, andis nii palju värvi juurde. 
Kuna meil oli siin üsna märg, sai radu enne võistlust mitu korda muudetud ja lõppkokkuvõttes kukkusid välja läbi aegade parimad ja ilusaimad rajad. Ega see muutmine kerge ei ole, peab ju koguaeg jääma pikkus õigeks. Aga need inimesed teavad, mis nad teevad.
Kes teeb kestvusratsutamises raja?
Need on siin kohalikud mehed, kaks venda. Nad tunnevad ümbrust ja korraldavad siin juba aastaid erinevaid matku. Kestvuses on asi vähe teistmoodi – raja peab tegema see, kes oskab ja tunneb kanti. FEI tehniline komisjon vaatab ainult pärast üle.
Kiidad kogu üritust väga, kuid kas midagi läks siis täitsa puusse ka või? Noh, et oleks lugejatele ikka mingi nali siia kirja panna..
Tüüpiline eestlase küsimus, räägi, mis sul ikka pahasti on. (Naerab). Noh, ma julgen vist välja öelda, et ma unustasin eilse peo jaoks kringli ja tordi tellida. Aga see on ka ainuke asi, mis ma unustasin.
Selles positiivses valguses on vist paslik küsida, mis järgmisel aastal plaanis?
Järgmine aasta sponsor soovib juba teha 160 km ning ülejärgmisel proovime, ehk õnnestub Balti- ja Põhjamaade Meistrivõistlused korraldada. Selge see, et ratsaliit peab sel juhul vastavad läbirääkimised pidama.
Eesti kestvusratsutamise populaarsus ja tase tõuseb vaikselt?
Pigem kiirelt. Maailmas on see üldse üks kiireimini arenevamaid ratsaspordialasid. Võistlusi on maailmas arvukuselt takistussõidu järel kõige rohkem. Täna võime juba ette näidata, et meie võistlusel käisid maailma nimekad sportlased. Küll me ise ka saame paremaks. See on väga töömahukas ala, kuid võimalus tippu tõusta tegelikult täitsa reaalne. Näiteks Maailma Ratsaspordimängudel Jerezis 2002.a.-l võitis 16aastane šeik ja teiseks tuli 61aastane raamatupidaja Itaaliast. Igaühel on võimalus, pead lihtsalt olema töökas ja sitke. 
Tänavuse Kurgjärve võistluse vanim osavõtja Ritva Lampinen Soomest
Kindlasti tahaks öelda, et Õnne Halliko on noortega palju tööd ära teinud, temal on ka suur roll selles, et meie tase tõusnud on ja inimesi alaga rohkem tegeleb. Ma ise ei leiaks ala arendamiseks nii palju aega, kui tema on panustanud.
Õnne saatis Kurgjärvel rajale kaks tütart, Kairiti ja Merilini. Ka kolmas tütar, Kalli Kalbre oli võistlusega seotud, seekord abilise rollis. Õnne eespool, Kairit tagapool, kõige tähtsama näoga on Baltimor.
Kuid kuidas tõsta populaarsust publiku hulgas? Inimesed arvavad, et siin pole midagi vaadata.
Nad lihtsalt ei ole harjunud. Meie oleme Annega väga palju käinud maailmas kestvusratsutamise võistlustel vaatamas, groomina ja ka võistlemas. Inimestele on suured tribüünid vet.alades ning palju sõidetakse autodega kaasa. Olen näinud väga palju publikut mujal. Kui juba teatakse rohkem, siis tullakse rohkem. Siin on ju tegelikult väga põnev. Peab lihtsalt ära proovima.