Tänavu 81. sünnipäeva tähistanud teenekas ratsaspordifiguur Johannes Ojari lahkus meie seast kaks päeva tagasi. Mullu juunikuus ilmus Raigo Kollomi sulest ajakirjas Oma Hobu temast viimane artikkel, millest alljärgnevalt paar lõiku.
Innuka jalgpallurina sai TPI tudeng Ojari nii tõsise jalaluumurru, et üks jalg jäigi teisest lühemaks. Otsis siis sobivat spordiala, ja leidis, et ratsutamises võivad ju jalused eri pikkusega olla. Sealt sai alguse ratsutamiskarjäär. Nii Kollomi kui Ojari esimeseks hobuseks oli isekas täkk Agamedes.
1954. a kuulus Ojari ALMAVÜ üleliiduliste võistluste orgkomiteesse, ja need olid nõukaaja ilusaimad ja suurimad võistlused Eestis. 1963. a valiti ta ratsaspordiföderatsiooni esimeheks. Enne olid sellel positsioonil olnud ainult polkovnikud.
Tasakaalukus ja erapooletus aitasid kohtunikutöös 1956. a üleliidulise kategooriani ja 1958. a oli ta juba N Liidu meistrivõistlustel takistussõidu vanemkohtunik.
Kõige üle, mida teinud, on Johannes Ojari tõsiselt järele mõelnud ja oma mõtted ka välja öelnud. Nii ka ratsutamises: ta oli üks esimesi sõjajärgseid mehi ratsutamisest kirjutamas, televisioonireporterina esines spordisaadetes peaaegu algusest peale.