Reedest päeva kaunistasid WEGil hommikust hilisõhtuni voltižeerijad, kelle neli erineva kategooria üliemotsionaalset finaali peeti täismajale. Suuri üllatusi võitjate seas ei olnud, kuid suuri emotsioone ja möllu jagus terveks päevaks – võib isegi öelda, et vastupidiselt igasugustele ootustele oli tegu selle WEGi lärmakaima alaga. Maailma parimad hobusel võimlejad panid ka kogenud fänne ahhetama ning krooniks tuli Prantsusmaale meeste arvestusest kaksikvõit.
Zenithi kontsertihall oli elektrit täis hommikust saati, kui meistreid asusid selgitama paarid ehk pas de deux kategooria võistlejad. Olgu öeldud, et enne iga ala algust köeti rahvas korralikult kuumaks. Sellist rokk-kontserdi mõõtu pidu ei oleks keskendumist nõudvalt voltižeerimise spordialalt osanud oodata.
Enne igat vooru tuleb kõigil püsti tõusta ja diskotada. Päriselt ka.
Valitsevad Euroopa meistrid Austriast, neli aastat koos treeninud Jasmin Lindner ja Lukas Wacha tundsid küll MM-i eelset survet ja vastutust, kuid vastasid fännide ootustele ning skoorisid vabakava eest kõrge hinde 9,035, mis andis neile kahe kava peale, (pas de deux kategoorias esitatakse meistrivõistlustel kaks vabakava), kokku koguni 9,059 punkti. Paar lisas, et on eriti uhked oma hobuse Brami ja kordetaja Klaus Haidacheri üle, kuna mõlemad olid enne starti väga närveerinud.
Jasmin Lindner ja Lukas Wacha lisasid EM medalile lisaks MMi oma
Hõbe läks pärast avapäeval põrumist (viies koht) voltižeerimise ühele tugevaimale riigile Saksamaale, keda esindasid Pia Engelberty ja Torben Jacobs, Danny Boy’d kordetas endine maailma- ja Euroopa meister Patrick Looser. Pronks kuulus naiste maailma edetabeli liidrile Joanne Eccles’ile ja tema õele Hannah Eccles’ile (GBR), kelle 20 aastast, neljal WEGil osalenud hobust W H Bentley kordetas nende isa John.
Õed Eccles'id pronksil
32 naist, 4 programmi
Eccles’i perekonna edulugu jätkus naiste individuaalvõistluses, kus valitsev maailmameister Joanne sooritas taaskord meeliülendava ning veatu testi, teenides sealt samuti ülikõrged punktid 9,119. Individuaalvõistluses tuleb pingutada koguni neli korda: kahel korral esitatakse vabakava, lisaks üks kohustuslik ja üks tehniline test. Nende koondskoori alusel selgubki tiitlivõitja. Joanne Eccles’i tulemus käesoleval MMil 9ni siiski ei küündinud, kuid 8,718 punkti olid piisavad, et võita oma tugevat konkurenti, käesoleva hooaja Maailmakarika võitjat Anna Cavallarot (ITA), kes alustas avapäeva kohustuslikku testi pisut konarlikult. 32st naisvoltižeerijast tõusis lõpuks poodiumile ka šveitslanna Simone Jäiser, kes hoiab hetkel maailma edetabelis teist kohta. Pärast kõrget skoori teises vabakavas jäid teda hõbemedalist lahutama vaid 0,019 punkti.
Britt Joanne Eccles kaitses tiitlit
Joanne Eccles
Anna Cavallaro
Simone Jäiser
Meeste finaal tõi rohkelt rõõmupisaraid ja ovatsioone
Meeste individuaalarvestus kujunes päeva naelaks, kuna siin olid prantslaste lootused väga kõrgel. Favoriitideks 17 sportlase seas peeti nii Nicolas Andreanit, kelle kontol EM ja MM kuld ning ka tänavune MK võit, kui ka kehtivat Euroopa meistrit Jacques Ferrarit, kes tänavu MK 
finaalis teiseks jõudis. Mõlemad mehed sooritasidki ülivõimsa vabakava – Andreani kuulus Einsteini teemaline etteaste tõi publiku hulgas välja nii pisaraid kui rõõmujoovastust, mille trumpas omakorda veelgi üle tema järel startinud Ferrari, kelle esituse järel kogu saal püsti tõusis ja hullumeelselt möirgama kukkus.
Suur publiku lemmik Nicolas Andreani taaskord hullu Einsteinina sadulas
Raske on vist sõnadesse panna, kui olulised oli prantslastele nende meeste esitus ja selle eest teenitud tasu – kuld- ja hõbemedal, mis läksid vastavalt Ferrarile (koondtulemus 8,629 puntki) ja Andreanile (8,498). Endalgi oli raske rahulikuks jääda, kui ümberringi oli nii palju emotsioone, kusjuures juhtus nii, et sattusin kõrvuti istuma värske maailmameistri emaga, kel lihtsalt pisarad purskusid silmist. Prantsuse publik ei olnud samas kitsi aplausiga ka teistele esinejatele, kellest pronksile jõudis lõpuks maailma hetke esinumber Erik Oese (8,483) Saksamaalt. Tehnilise testi võitnud Oese ei olnud samuti kaugel hõbedast, Andreaniga jäi neid lahutama 0,015 punkti.
Jacques Ferrari oli oma saavutusest peaaegu šokis nagu ka tema ema, kes võistlust tribüünilt kätevärinal jälgis.
Võistluse lõppedes piirati prantsuse poisid publiku poolt sisse ning anda tuli tohutu kogus autogramme.
Võistkonnavõistluses jagus draamat mitmele riigile
Võistkondade võistlus, mis ilmselt vaatemängulisim, lõppes hilisõhtul suurte ovatsioonide saatel, kuna siingi õnnestus Prantsusmaal medal koju tuua. 17 riigi võistkonnad pidid kolme päeva jooksul esitama ühe kohustusliku ning kaks vabakava. Avapäeva järel juhtima läinud ja pärast teist vabakava pronksikursil püsinud Austriat tabas finaalis tragöödia, kui kaks nende voltižeerijat korraga hobuselt kukkusid.
Austerlaste medalilootused kustusid kukkumisega
Favoriitideks peetud Saksamaa ei petnud aga kellegi ootusi ning võidud mõlemast vabakavast andsid neile kokkuvõttes ka kirkaima medali tulemusega 8,724 punkti. „See on meile olnud väga pikk ja raske aasta, kuna meie hobusele Deliale on see esimene hooaeg ning meil on ka võistkonnas kaks uut liiget“, kommenteeris kordetaja Jessica Schmitz.
Voltižeerimise taaselustajad sakslased võtsid oma – kuldmedal oli see, mille järgi siia tuldi.
Kohustusliku programmi kolmandal positsioonil lõpetanud Šveitsi võistkond suutis järgnevatel päevadel koha võrra ülespoole tõusta ning võtta hõbeda tulemusega 8,503. Ilmselt just Austria ebaõnne tõttu, kuid ka tugeva esituse tõttu viimasel päeval, võttis Prantsusmaa pronksi, esimese voltižeerimise võistkondliku medali MMilt läbi aegade.
Voltižeerimine on sama vana kui ratsutamine
Voltižeerimine on FEI (Rahvusvaheline ratsaspordi Föderatsioon) poolt tunnustatud ratsaspordiala 1983. aastast alates, kuid eksisteerinud ühel või teisel moel niikaua, kui hobustega on ratsutatud. Teatavasti olid väga osavad ratsamehed roomlased, kasakad ja indiaanlased. WEGil on voltižeerimine olnud esimesest korrast saati, 1920ndal aastal oli see ka muide Olümpiamängude kavas.
Hobusel võimlemine oli vanal ajal osa militaarsest treeningust. Ent siis unustuste hõlma vajununa ei tundnud sellest enam ühel hetkel keegi puudust. Pärast teist maailmasõda taaselustati voltižeerimine spordialana, eestvedajaks Saksamaa, hiljem Austria ning Šveits. 1984. aastal peeti esimesed Euroopa meistrivõistlused ( Ebreichsdorfis, Austrias) ning ala demonstreeriti ühtlasi samal aastal Los Angelese Olümpiamängudel.
Voltizeerimist kirjeldab kõige poeetilisemalt FEI kodulehekülg – see on ala, kus voltižeerija saab ennast, harmooniliselt koos hobusega, väljendada läbi võimlemiskunsti. See nõuab silmapaistvat tasakaalutunnetust, suurepärast füüsilist vormi ning koordinatsiooni.
Ainuke ratsaspordiala, kus mehed ja naised võistlevad eraldi kategooriates
Võisteldakse nii ühekaupa, paarides (pas de deux), kui ka tiimides. Seega koosneb voltižeerimisesindus vähemalt kolmest osalejast, kelleks on voltižeerija(d) (kuni 6, pluss valikuliselt üks varuvoltižeerija), kordetaja ning hobune ise. Eraldi arvestust
peetakse mees- ja naisvoltižeerijatele, kui nad esinevad ühekaupa; võistkonnas võivad olla mõlemast soost liikmed.
Pia Engelberty ja Torben Jacobs tänavu MMi (pas de deux) hõbedane paar.
Iga etteaste algab ja lõpeb võistlusplatsil peakohtuniku tervitamisega ehk au andmisega. Sissetulekuks võib kasutada muusikat ning tavaliselt seda ka tehakse. Kordetaja jookseb sisse koos hobusega ning paneb ta ringile traavima, kuni kohtunik annab märguande alustamiseks. Võistkond või üksikvõistleja siseneb areenile tavaliselt ühes eelmainitutega.
Võistlejad peavad kandma turvalist (ei tohi ohustada ei hobust ega voltižeerijat) ja viisakat (ei tohi olla liiga paljastav) riietust, mis liibub keha järgi. Tiimidel on kohustus kanda vormi, mis tekitab arusaamise ühtsest võistkonnast, ning ka kordetaja riietus peaks ülejäänuga harmoneeruma. Kõik võistlejad peavad kandma ka numbrit (tiimis 1-7), mis paigutatakse kas paremale käsivarrele, paremale reiele või seljale.
Hobune peab olema vähemalt 7aastane
Rahvusvahelistel võistlustel osalev voltižeerimishobune peab olema vähemalt seitsme aastane. Kuigi voltižeerimises tuleb suurem pingutus ära teha võistlejatel, võib sama hobune päeva jooksul võistelda mitte rohkem kui korra koos võistkonnaga ja kaks korda koos individuaalsete esitajatega.
Hobuse varustusse kuuluvad trenselsuulisega valjad, spetsiaalne kindlamõõtmeline pehme tekk ja pehmendustega voltižeerimisvöö, millel on käepidemed, ning külgratsmed. Lubatud on ka pinded ning kalossid, samuti võib hobune kanda kas ilu pärast või praktilistel kaalutlustel mütsi. Kordetaja varustuseks on korde, mis kinnitatakse sisemise suuliserõnga külge, ning piits.
Hobune peab jooksma galoppi, ning see on võistlusalast tulenevalt kas määratud või määramata, kumbas jalast ehk kumbale poole ta seda teeb. Jooksuringi diameeter ei tohi olla väiksem kui 15 m ning tavaliselt on märgitud ära ringi keskpunkt.
Vabakava annab võimaluse oma maksimumvõimeid demonstreerida
Esitatakse nii kohustuslikke kui vabakavasid ning enamasti saadab neid muusika. Harjutused on head atleetlikkust ning tasakaalu nõudvad jõu- ja ilunumbrid, kui nii sobib öelda. Kohtunikud hindavad kõiki harjutusi eraldi, kusjuures osade harjutuste juures hinnatakse ka hobusele selga hüppamist, mis voltižeerijatel käib tavaratsutaja mõistes mängleva kergusega. Harjutuste hulka kuuluvad püstiseis ja põlvitamine ühel 
jalal (nn. iluuisutamisest tuntud pääsukese asend), kätelseis, jalgade erinevatesse asenditesse õhkuloopimine kätele toetudes, tiimikaaslaste kandmine või nende otsa ronimine ja palju muud.
Prantslased esitasid väga tugeva viimase vabakava.
Vabakavades on tiimil võimalus näidata oma artistlikkust, sooritades harjutusi ka kahe ja kolmekaupa. Rohkem kui kolm ratsanikku korraga selga minna ei tohi, ja vähemalt kaks neist peavad seejuures säilitama füüsilise kontakti hobusega. Vabakava koosneb staatilistest ja dünaamilistest harjutustest, mis tähendab seda, et esimesel juhul peab asendit säilitama vähemalt kolme galopisammu jagu, teisel juhul hinnatakse harjutuse raskust, sõltuvalt sellest, kui keerulisse ja võimatusse kohta (tulenevalt gravitatsioonireeglitest) suudab voltižeerija hetkeks viia oma keha raskuskeskme.
Eraldi kohtunikud hobuse ning voltižeerijate artistlikkuse ja tehnilise taseme hindamiseks
Voltižeerimisareen on vähemalt 20×25 m suurune pehmemat sorti pinnasega ja siseruumide korral vähemalt 5 m kõrgune ala või hoone, kus publik tohib istuda mitte lähemal kui üksteist meetrit korderingi keskpunktist. Umbes sama kaugel ent maast veidi kõrgemal istuvad kohtunikud, keda tiitlivõistlustel on kaheksa, kusjuures on ette määratud, millised neist hindavad hobust, kes võistlejate artistlikkust ja kes tehnilist taset. Kohtunikud annavad hindeid nullist kümneni täpselt nagu koolisõiduski.
Nii kohustuslikud harjutused kui vabakava omad tuleb sooritada graatsiliselt, kuid ratsaniku tugev füüsiline vorm on väga oluline. Hinnatakse voltižeerija(te) tasakaalutunnetust, atleetlikkust, rütmitaju ja ajastust harjutuste esitamisel (näiteks selga – või mahahüpe), painuvust ning koordinatsioonitaju. Vabakava puhul loeb nii esituse raskusaste, ülesehitus, kõikide soorituste korrektsus kui hobune ise. Hobune peab olema kuulekas, hea rütmiga, väga turvaline ja sundimatu liikumisega ning käitumisega.