Novembri lõpus kogunesid mitmed koolisõitjad Viljandimaale Kildu ratsakeskusesse, et saada uusi teadmisi ja kogemusi Leedu koolisõitjalt Justina Vanagaitelt.
Treeningud leidsid aset kahel päeval ning see oli esimene kord, mil 32-aastane edukas Leedu koolisõitja siinmail treenerina käis. Eestlastele pole ta aga tundmatu – ta on mitmel korral Eestis võistlemas käinud.
Kes aga Justinast väga palju ei tea – hetkel on ta FEI koolisõidu maailma edetabelis ratsanike arvestuses kõrgel 54. kohal (vt siit). Võrdluseks same välja tuua, et hetkel on Eesti koolisõitjatest kõrgeimal kohal Grete Ayache, kes hoiab 95. kohta ning valitsev Eesti meister Dina Ellermann on 146. kohal.
Sel suvel toimunud maailmameistrivõistlustel saavutas Justina Vanagaitė 44. koha tulemusega 69.596%. Justina on olnud mõneti teerajajaks Leedu koolisõidus – ta oli esimene Leedu koolisõitja, kes osales Euroopa meistrivõistlustel ning teine, kes on osalenud maailmameistrivõistlustel. Lisaks on ta lunastanud pääsme maailmakarika finaali, mis toimub 2023. aasta aprillis Omahas (USA).
Justinale tundub, et suures pildis on Eesti ja Leedu koolisõidus sarnasel tasemel. Küll aga tõi ta esile, et eestlastel on väga head hobused ja eriti meeldivalt oli ta üllatunud Eestis aretatud hobuste kvaliteedis. Ta julges väita, et vähemalt aretuse poole pealt tundub Eesti Leedust siiski vähemalt sammukese eespool olevat.
Justina jagas, et trenne andes oli tore näha, kuidas ratsutajad ja hobused silmnähtavalt arenesid – see teeb treeneri töö tänuväärseks. Ta mainib ka, et tahe areneda ja paremaks saada on kindel viis, kuidas treeningutes edasi jõuda.
Ratsaniku arenguteel peab ta kõige olulisemaks baasteadmisi. See kõlab küll klišeena, kuid tugev põhi on oluline ning ilma korraliku vundamendita on raske järgmisele tasemele jõuda. Justina peab eriti oluliseks ühtlast kontakti ning tasakaalus istakut.
Hobuste arendamisel on oluline neid mitte üle treenida ja n-ö üle piiri suruda. Iga hobune on erinev, kuid Justinale meeldib öelda, et kui treeningutel läheb hästi, siis pole põhjust seda ületreenimisega ära rikkuda. Samuti rõhutab ta, et olulised on nii vaimne kui füüsiline konditsioon ja heaolu. Justina hobuste treeningplaani oluline osa on ka puhkus, maatöö ning füsioteraapia.
Järgnevalt jagavad kolm Eesti koolisõitjat treeningute muljeid.
Lisette Kivro:
“Osalesin oma hobuse Eventoga. Kuna ta on üsna ebakindel ning võõraste kohtade ja olukordadega pigem kogenematu, siis peamine eesmärk oligi ta kodust välja uude kohta viia ja ma arvan, et treeningkliinikud on selleks üks parimaid variante. Seal saab rahulikult mitu päeva olla ja isegi kui hobune pingesse ja stressi läheb, siis ei riku see kohe võistlussooritust ära. Loomulikult kõige olulisem oli leida ka teine vaatenurk ja teised lahendused probleemidele, mis meil ratsutades mureks on.
Treening oli meie jaoks tavapärasest veidi intensiivsem, aga me keskendusime väga palju põhitõdedele (nt et hobune peab olema külgedele pehme ja “voolitav“). Mulle väga meeldis see, et ta võttis ette selle ühe konkreetse asja, millega meil on väljakutsed (kaelast paremale painutamine) ja me tegime palju erinevaid harjutusi selle parandamiseks. Tegime tohutult palju õlad sees, traaversit, renversit, küljendusi ja seda nii traavis kui galopis.
Vigade korral suutis Justina kogu aeg hoida siiski positiivset õhustlikku, rõhutades seda, et vähemalt hobune reageerib ja üritab. Tema jaoks ei olnud vead probleem. Minu pigem kannatamatule iseloomule oli see hea meeldetuletus püsida rahulikuna.
Tema kui treeneri jaoks oli kõige olulisem, et hobune oleks koostööaldis kõikides harjutustes, oleks pidevalt valmis ja sääre ees, aga samas mitte n-ö “lihtsalt ilus”, vaid sõidetav. Sellest tulenevalt tegime mõlemal päeval ka palju üleminekuid, nt koondavaid külgliikumisi ja pärast seda kohe edasisõitmist ja pikendusi.”
Eleriin Kurs:
“Registreerisin end kohe, kui sain teada, et Justina tuleb kliinikut andma. Olin väga elevil, sest Justina on oma karjääris teinud suure hüppe just viimasel kahel aastal ja temalt saadud õpetussõnad on kindlasti väga vajalikud.
Treeningu kõige olulisem osa on baas ja vahel tundub see nii enesestmõistetav, et me ei pruugi enam tähele panna vigu, mida sel hetkel teeme. Justina pööras palju tähelepanu just pisidetailidele, mis andis palju indu juurde ja nüüd pean nendele rohkem keskenduma.
Vaatamata sellele, et jäin haigeks ja seetõttu oli mul natuke raske, oli see väga kasulik kogemus!”
Riin Ingre Saare:
“Juba pärast esimest treeningut Justinaga tundsin end väga koduselt, sest treeningud olid väga sarnased sellega, mida kogesin Hollandis treenides. Ta pööras palju rõhku hobuse edasipürgivusele, sirgusele ning ratsaniku juhtimisvõtetele.
Sain häid nippe, kuidas Kaliberi jalavahetuste seeriaid ning galopipiruette parandada. Meie põhiprobleemiks on olnud kiirustamine. Pirueti aeglustamiseks sõitsime 10m volti õlad sees ja küljendades, seeriatel pean ise istuma võimalikult võrdselt ja püsima täielikult sirgena.
Passaaži töös mängisime väga palju poolpeatuste ning üleminekutega, et kontakt püsiks võimalikult ühtlane. Küljendustel suurendasime ristsammu ja maahaaravust “küljendus-sääre eest astumine-küljendus” harjutusega. Poolpeatusi kippusin tegema liiga tugeva käega, õppisin neid tegema vaid istakuga – sellest annavad mu kõhulihased siiani tunda.
Justina tuletas mulle meelde, kui lihtne võib ratsutamine olla, kui su hobune on jala ees ja sirge. Lisaks sain hea enesekindlusesüsti, et mul on suurepärane hobune – nüüd on vaja enda lihased pärast vigastuspausi taas üles ehitada, et kevadel hakata võistlustel paugutama!”