Füsioterapeut Liina Raus läbis hiljuti edukalt eksami ja temast sai esimene rahvuslik klassifitseerija, kellel on õigus hinnata pararatsasportlasi.
Miks on klassifitseerimine vajalik?
Klassifitseerimisel saab iga ratsanik hindamise tulemusena profiili, mis määrab ära individuaalsed abivahendid. Profiilid omakorda on vastavalt puude raskusastmele jagatud viide erinevasse klassi (grade). Iga klass jaguneb omakorda algajateks ja edasijõudnuteks. Selliselt arvestab iga klassi skeem just selle taseme ratsanike füüsilise võimekusega.
Parakoolisõidus on viis erinevat taset. Esimeses klassis ehk Grade 1 võistlevad ratsanikud valdavalt sammus, vaid muusikalises vabakavas on lubatud traav. Viiendas klassis ehk Grade 5 demonstreerivad ratsanikud juba keerulisemaid harjutusi. Kui Grade 5 algajate skeemid vastavad umbes A-skeemidele, siis edasijõudnute skeemid vastavad M-klassile, kus tuleb näidata selliseid keerulisi harjutusi nagu küljendused traavis ja galopis ning jalavahetused läbi sammu.
Klassifitseerija ülesandeks on hinnata, millisesse klassi ja profiili sportlane kuulub. Parakoolisõidus on eraldi nimekiri abivahenditest, mis on lubatud kõikidele parasportlasele, aga iga profiiliga kaasnevad ka individuaalsed abivahendid. Profiili ja klassita sportlane parakoolisõidus startida ei saa ehk startimise eelduseks on klassifitseerimisprotsessi läbimine.
Rahvusliku klassifitseerija olemasolu lihtsustab nii ratsavõistluste korraldamist ja uutel ratsanikel ka võistlustel osalemist. Rahvuslikul tasemel võistlemiseks tuleb sportlasel läbida hindamine, mille viib läbi rahvuslik klassifitseerija. Rahvusvahelistel parakoolisõiduvõistlustel osalemiseks peab klassifitseerimise läbi viima kaks rahvusvahelist klassifitseerijat.
Kes sobib klassifitseerijaks?
Klassifitseerija peab olema füsioterapeudi või arsti taustaga inimene. Liina Raus lõpetas 2006. aastal Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja 2013. aastal omandas Tartu Ülikoolist magistrikraadi füsioteraapia erialal. Lisaks on ta lõpetanud ratsutamisteraapia kursused ja töötanud aastaid ratsutamisterapeudina. “Klassifitseerijaks saamiseks on vaja läbida koolitus, jälgida atesteeritud klassifitseerija tööd ja teha ise 5 hindamist,” selgitab Liina oma teekonda klassifitseerijaks saamisel. “Eks neid väljakutseid esialgu ikka jagub, sest kogemusi on vähe. Näiteks ei ole päris õiget profiili, mis vastaks sportlase füüsilisele seisundile ja siis tuleb kaaluda, millisesse profiili ta kõige paremini sobiks,” toob ta näite. “Esialgu tekib palju küsimusi ja vahepeal on kahtlused, kuidas oleks õige, aga õnneks saab alati rahvusvahelise klassifitseerijaga arutada ja küsimusi küsida. Ja seda vajadusel ka edaspidi.”
Liina otsustas saada klassifitseerijaks, sest see tundus talle põnev väljakutse. “Mulle tehti ettepanek läbida koolitus ja see tundus huvitav. Kuna ma olen ise tegelenud lastega, kes ühel hetkel võiksid jätkata parasportlastena, siis tundus see hea võimalus enda teadmisi paraspordi valdkonnas täiendada ja anda võimalus Eesti parasportlastele võrdsetel alustel teistega mõõtu võtta,” sõnab Liina.
Eestis on pararatsasport alles lapsekingades, mistõttu on mõistetav, et inimestel võib olla palju küsimusi. Seetõttu anname teada, et kui kellelgi on küsimusi seoses klassifitseerimisega, siis võib julgelt pöörduda Liina poole.