Lissy-Ann Tilk (22) kuulub nende noorte sportlaste hulka, kelle sihikindlus, armastus hobuste vastu ja julgus teha asju omal moel väärib esiletõstmist. Ta on pälvinud tähelepanu mitte ainult võistlustel, vaid ka oma ausa ja teadliku lähenemisega hobustega töötamisse. Lissy-Ann ei pelga rääkida raskustest, unistustest ega vastuvoolu minekust – olgu selleks barefoot-hooldus või unistus jõuda olümpiale. Tema lugu on inspireeriv pilguheit noore ratsaniku teekonda, kus tulemuste kõrval on vähemalt sama olulisel kohal koostöö hobusega ja eneseusku toetav keskkond.
Hobuste juurde jõudis ta tänu ratsutajast naabritüdrukule. Lapsed mängisid koos ja sageli olid mängu teemad seotud hobuste ja ratsutamisega. “Mängisime, et olime võistlevad hobused ja sealt minu huvi hobuste vastu algaski. Pidin pikalt ema manguma, et ta mind trenni kirja paneks,” meenutab Lissy-Ann. Ema andis lõpuks järele ja juba järgmisel hetkel seadis tüdruk sammud Tondi maneeži.
Kannatlikkus viib edasi
Lissy-Ann ei ratsutanud ainult Tondil, sest elu pakkus võimalusi hobustega tegelemiseks ka teistes tallides. Nii ristusid tema teed ristandponi Välega. Väle oli sel hetkel 3-aastane, ratsastamata ja vabakasvatuse peal elanud. “Olin ise veel algaja, kui võtsin täiesti puutumata 3-aastase märaponi endale tegelemiseks. Ratsastamisest polnud mul ka õrna aimugi,” räägib Lissy-Ann. Ta meenutab, et eeldas noorelt ponilt väga palju ja seatud eesmärgid ei olnud jõukohased ei ponile ega talle endale. “Hiljem kulus palju vaeva ja kannatlikkust, et neid vigu ümber õpetada,” selgitab Lissy-Ann. Kogemust ta siiski ei kahetse. “Väle õpetas mulle palju kannatlikkust ja seda, kui oluline on mitte anda alla. Õppisin arvestama hobuse iseloomu ja olemusega.”
Just Väle kaudu jõudis Lissy-Ann maatöö juurde. “Väle ei tahtnud eriti koostööd teha, mistõttu hakkasime otsima teisi meetodeid, sest mõistmine, et see, mida oleme varem kasutanud, temaga ei toimi,” selgitab Lissy-Ann. Juhuslikult nägi ta maatöö seminari reklaami ja õige pea leidis ta ennast Massu tallidest, kus seminar toimus. Seminarist sai alguse uus etapp ja maatöö harjutused kuuluvad nüüd tema igapäevarutiini. “Need tõesti toimivad, ma teen oma hobustega maatöö harjutusi, mida seminaril õpetati.”
Hoolimata rabedast algusest oli Lissy-Anni ja Väle karjäär ponispordis tähelepanuväärne. Nende koostööd kaunistasid mitmed rosetid ja karikad, millest kõige väärtuslikumaks on ehk Eesti meistrivõistlustel võidetud pronksmedal. Tänaseks on Väle ponispordist erru läinud ja elab Lissy-Anni juures kodus. “Ta elab nüüd koos teiste ponidega meie juures. Eelmisel aastal sündis talle imearmas täkkvarss, kelle isaks on Cian CRT.”
Ratsaspordis hoiab Lissy-Anni kindlalt sadulas eelkõige armastus hobuste vastu – isegi siis, kui silmitsi tuleb seista raskustega. “Aastaid tagasi oli hetk, kus kaalusin tõsiselt loobumist,” meenutab ta ausalt. “Aga siis tulid mulle treeningusse kaks noorhobust ja just nemad andsid mulle uue hingamise.” Hobustega koos olemine ei tähenda tema jaoks ainult sportlikke eesmärke. “Mulle meeldib pärast trenni lihtsalt hobustega aega veeta ja tallitöid teha. See rahustab ja aitab keskenduda sellele, mis päriselt oluline on.”
Ta teab hästi, et areng ratsaspordis ei ole kunagi sirgjooneline. “Aastate jooksul olen õppinud, et kui on raske, siis tuleb lihtsalt vastu pidada. Üks hetk hakkab jälle minema – see on paratamatu osa teekonnast. Kogemused on õpetanud, et isegi kõige sügavam mõõn võib olla uue tõusu algus,” usub ta.
Kuna poniaastad hakkasid jõudma lõpule tuli teha valik hobuste kasuks. Õige hobune ei lasknud end kaua oodata. “Ex Royal jäi mulle võistlustel silma ennekõike oma välimusega,” meenutab ta. “Näitasin teda oma treenerile, kellele meeldis Royali hüpe ja ratsastavus. Õnneks oli hobune parasjagu ka müügis,” tänab ta õnne.
Üleminek ponidelt hobusele ei kujunenud keeruliseks, suuresti tänu Ex Royali iseloomule. “Ta on lihtne ja koostööaldis hobune. Just iseloom mängib minu hinnangul suurt rolli, eriti kui ratsanik on kogenematu noor, kes teeb aeg-ajalt vigu. Royal on alati väga andestav olnud,” kiidab Lissy-Ann oma ratsut.
Liigiomane elu ja rahulik koostöö kui edu alus
“Loomade heaolu on alati esikohal!” rõhutab Lissy-Ann, kui jutuks tulevad tema põhimõtted. “Mina suhtun oma hobustesse kui headesse partneritesse, kellega jõutakse eesmärgini rahuliku ja pika koostöö kaudu,” avab ta oma ratsutamisfilosoofia tagamaid. “Hobune on aus loom ja minu praktika on näidanud, et igal probleemil on alati mingi põhjus.”
Tema suurim “ahaa-moment” tuli mitte sadulas, vaid maatöö seminaril. “Seal õpetati, et rahu ja järjepidevuse kaudu jõuab tulemuseni, kus loom ei kannata ei vaimselt ega füüsiliselt ning teeb rõõuga koostööd.” Rahulikkus ja kannatlikkus on väärtused, mida Lissy-Ann peab oluliseks, sest inimese loomuses on teatav kärsitus ja rahutus, mis tööks loomadega ei sobi. “Inimene tahab ikka saada kõike kohe ja kiiresti, aga loomade puhul seda lahendust ei ole. On vaja rahu, pühendumist ja aega.”
Sporthobuseid ei lubata sageli koplisse või lubatakse neile kopliaega minimaalselt, kuid Lissy-Ann ei nõustu sellise lähenemisega. Talle on oluline tagada hobustele võimalikult liigiomane elu. “Võimaldan oma hobustele maksimaalselt kopliaega karjas,” selgitab ta. Ta möönab, et see nõuab julgust ja enamasti hobustele kopliaega ei võimaldata vigastuste kartuses. “Eks meilgi on mõni võistlus ära jäänud seoses koplist saadud traumaga, aga võtan seda kui paratamatust. Hobused õpivad üksteist karjas jälgima ja vigastusi esineb tegelikult pigem vähe. Eriti kui arvestada, et mul on 4-6 hobust iga päev koos,” leiab Lissy-Ann.
Belgia tõi selguse: ratsasport ja barefoot võivad käia käsikäes
Lisaks rohkele kopliajale on tema hobused ka rauavabal ehk barefoot kabjahooldusel. See ei pruugi igale hobusele sobida ja eeldab head koostööd sepaga, kuid Lissy-Ann on otsusega rahul. “Pärast raudade eemaldamist muutus minu põhihobuse hüpe ja samm muutus palju pikemaks. Ka jalgade paistetus kadus, sest kabja vereringe paranes märgatavalt,” kirjeldab ta barefoot hoolduse plusse.
Barefoot hoolduseni jõudis ta Belgias treenides, kohaliku treeneri Bert Prouve soovitusel. Nüüd on kõik tema hobused barefoot hooldusel. “Belgias on barefoot hakanud populaarsust koguma. Nägin seal treenides palju tipphobuseid, kellel ei olnud raudu. Eestis see veel nii ei ole.”
Belgias treenimine andis talle suure tõuke ja aitas kinnistada teadmist, et tahab pühenduda ratsaspordile. “Tunnen, et alles Belgias treenimine tõi minus välja tõelise sportlase. Tihe võistlusgraafik ja erinevates tallides treeningparkuuride hüppamine andis mulle tohutult palju juurde. Õppisin juurde nii hobuste kui spordi kohta,” sõnab Lissy-Ann.
Sotsiaalmeedia kui võimalus
Noore ratsutajana on ta aktiivne sotsiaalmeedias, eriti Instagramis. See on omamoodi ajakapsel, mis kajastab tema arengut sportlasena. “Mulle meeldib, kuidas inimesed mu väljaütlemistele reageerivad ja oma arvamust avaldavad. See sunnib mind vaatama asju teise nurga alt,” räägib ta.
Sotsiaalmeediast on palju võita. “Tänu sotsiaalmeediale olen võitnud toetajaid ja kaasaelajaid. Nii hea tunne on, kui keegi tuleb võistlustel ligi ja ütleb, et on mulle pikalt kaasa elanud,” toob ta ühe plussi välja. “Samuti on tore saada positiivseid sõnumeid, eriti kui päev on olnud keerulisem. Need teevad alati halvast päevast parema päeva.”
Sel kevadel leidis ta tänu oma aktiivsusele ja säravatele tulemustele spordis ka toetaja- ratsasvarustuse poe Equidash. Lissy-Ann ei salga, et noorele ratsanikule on see suur asi. “See tõstis enesehinnangut ja andis kinnitust, et minus nähakse potentsiaali. Kindlasti aitab nende toetus ka rahaliselt, sest varustus ja erinevad lisandid kuluvad alati marjaks ära,” on ta Equidashile tänulik. “Samuti aitas see parandada motivatsiooni, sest tahan näidata, et olen nende toetust väärt.”
Unistada tuleb suurelt
Noortele ratsanikele on tal lihtne soovitus- iga asi tuleb omal ajal. “Kui tulemused on halvad, ei tohi motivatsiooni kaotada. Tuleb olla kannatlik ja edasi treenida,” annab ta nõu. “Kindlasti ei tohi oma frustratsiooni hobuse peal välja elada, sest hobune annab endast parima.”
Mida sooviks ta Eesti hobumaailmas rohkem näha? “Rohkem võiks olla ratsanikke, kelle tõeline eesmärk on jõuda olümpiale.” Ka Lissy-Ann ise ei julgenud kaua olümpiast unistada, sest see tundus kauge ja kättesaamatu. Kuid kõik muutus pärast kevadist võistlust Maria talus, kus ta saavutas oma senise karjääri parima tulemuse – 4. koha 2* GP-sõidus.
See tõestas talle endalegi, et püsivus tasub end ära. “Treenides natuke kõrgemate parkuuride jaoks olen aru saanud, et see polegi nii kättesaamatu. Enesekindlust on andnud ka teadmine, et suudan 150 cm parkuure hüpata. Nüüd ma tõesti unistan olümpiast,” lausub ta.