Tänavu 24.-27. Augustini tehti Ungari väikelinnas Mezöhegyes`is ajalugu, kui pika ja sisuka hobuajalooga kasvanduse väljakutel viidi läbi esmakordselt maailmas rakendispordi noorhobuste Maailmameistrivõistlused, millest võttis teiste hulgas osa Eesti noor kutsar Pille-Riin Roosileht seitsmeaastase KWPN täku Donaldiga.
Mezöhegyes`i kasvanduse ajalugu ulatub aastasse 1784
Mezöhegyes on väike linnake Ungari kagu osas, vahetult Rumeenia piiri ääres, kus elab tänasel päeval veidi üle 6300 inimese. Linnakese kaubamärgiks on seal paiknev ajalooline hobusekasvandus.
Mezöhegyes`i kasvanduse ajalugu algab aastast 1784. Sel aastal kirjutas Austria Keiser ja Ungari Kuningas Joseph II alla käskkirjale, millega asutati Ungaris sõjahobuste kasvandus. Maad oli loodud kasvandusel 30 000 aakrit, hobuseid 599. Mezöhegyes`i kasvanduse näol on tegemist vanimaga Ungaris. Täna on kasvanduses 300 hobust, kelle hooldamisega tegeleb 30 inimest. Kasvandus korraldab erinevate ratsaspordialade võistlusi, kõrgeimal tasemel viiakse läbi võistlusi rakendispordis, mille võistlusala asub kasvandusest veidi vähem, kui poole kilomeetri kaugusel.
Noniuse tõugu hobune; foto Wikipedia
Mezöheges`i kasvandus tunneb uhkust oma isikliku, Noniuse, tõu üle. Tõug sai alguse 19. sajandi alguses samanimelise täku järgi, kelle ungarlased varastasid segaseid aegu kasutades Normandiast. Ajalooürikute alusel sündis Nonius 1810.a. Normandias Calvadosi piirkonnas ning jõudis viieaastasena Mezöhegyes`i kasvandusse.
Noniuse nimi on antud kasvanduse hotellilegi; foto Hillar Talts
Korraldus ideaalilähedane, nappis vaid publikut
Siinkirjutajal on hea võimalus võrrelda kahte hiljuti toimunud rakendispordi MM-i. Mõned nädalad enne Mezöhegyes`i tiitlivõistlust viibisin Madalmaades Bredas peetud ponide maailma tiitlivõistlusel. Tuleb tunnistada, et jutud ungarlaste suurest rakendispordilembusest ning selle ala võistluste kõrgtasemel korraldamisest tunduvad tõepoolest paika pidavat. Vaatamata ungarlaste keskisele võõrkeelte oskusele, liikus kogu vajalik informatsioon tõrgeteta, sportlastesse ja nende tiimiliikmetesse suhtuti suure lugupidamisega, me olime tõepoolest oodatud külalised. Kogu võistlusala mitte ainult ei näinud hea välja, vaid oli seda tõepoolest ka kvaliteedi poolest. Mezöhegyes`i avatseremoonial ütles madjarist FEI rakendispordi komitee juht Karoly Fugli väga tabavalt, et kõikide välivõistluste suurimaks sponsoriks on ilm, seekord olid ungarlased suurima sponsoriga teinud hea kokkuleppe, mida ei saa öelda Breda brabantide kohta. Jah, nali naljaks, kuid Bredas pani kogu korraldusele tõsise negatiivse pitseri ilm. Samas olen absoluutselt kindel, et Mezöhegyes`i võistlus jäänuks korralduselt paremaks ka sel juhul, kui Bredas oleks kõikidel päevadel päike säranud.
Pille-Riin Roosileht võistluseelsel treeningul Mezöhegyes`s; foto Aivar Roosileht
Kasvanduse tallidest veidi vähem, kui poole kilomeetri kaugusel asuv võistlusala oli mõnusalt kompaktne. Tallide ala ja parkimis-elamisala asusid kõrvuti, treening- ja võistlusväljakule oli tallidest nii sadakond meetrit. Konkreetsel võistlusel küll maratoni kavas ei olnud, kuid näha võis, et seegi on kompaktselt ümber kooli- ja koonussõidu väljaku. Võistlusala ümber asus nõndanimetatud maratonitakistuste allee, mis samas küll mõneti igava mulje jättis. Olen viimase aasta jooksul viibinud üsna mitmetes rakendispordi keskustes, kus pea igaüks omab mõnda vaid neile omast eridisainiga takistust, selliseid Mezöhegyes`s ei olnud. Teisest küljest on see vaid väike puudus ega kaalu üles muid plusse.
Maratonitakistuste “allee”; foto Hillar Talts
Koolisõiduväljakut turvasid ratsaväelased; foto Hillar Talts
Showprogramme jagus igasse päeva
Avatseremooniaga olid korraldajad näinud palju vaeva. Ligi pooleteist tunni jooksul näidati pärast võistlejate paraadi paarisrakenditel, mis koosnesid vaid nooniuse tõugu hobustest, publikule kõike võimalikku, mida kohalikus tallis aretatud nooniuste ja liptsaaneritega teha saab. Efektsed olid vaid Ungarile omased viie hobuse rakendid. Viimased esitasid Pas de Deux, kus üks rakend oli koostatud üks hallidest lipitsaaneritest, teine mustadest nooniustest. Näha saime nii kohalikke tõuge sõjahobustena, kui takistus- ja koolisõidu, samuti rakendispordi ja kolmevõistluse ning voltižeerimise hobustena.
Vaid Ungarile omane viie hobuse rakend; foto Hillar Talts
Show-programme korraldati igal pärastlõunal. Kohal oli ratsapolitsei ja ratsaväe esindajad, näda võis pea kogu spektrit, mida hobuste esituses välja mõelda annab. Nukraks teeb vaid asjaolu, et publikut oli tegelikkuses üsna vähe. Selge see, et asja paneb paika asukoht. Tegemist on ikkagi ääremaal asuva linnakesega, mis suurtest tõmbekeskustest üsnagi kaugele jääb. Vaid laupäevasel päeval oli publikuks hinnanguliselt mõnisada kohalikku.
Kohalik publik show-programme jälgimas; foto Hillar Talts
Ungarlased valdavad hoidistekunsti, mida külalistele laadaalal tutvustati; foto Hillar Talts
Ratsavõistlustele tavapäraselt oli korraldatud ka laada-ala, kus kohalikud põllumehed oma toodangut pakkusid. Ungari on teada-tuntud põllumajandusmaa, kus osatakse muuhulgas kokku seada üsnagi põnevaid hoidiseid. Kes mäletab Nõukogude aega, see teab, et ungarlaste GLOBUS kaubamärki kandnud köögi- ja puuviljakonservid olid ülimenukad ja defitsiitsed. Muide Nõukogude nostalgijat kogesin Mezöhegyes`is neilgi päevil. Nimelt üllatavalt palju kohtas NSV Liidu aegseid populaarseid Ladasid ehk Žigulisid. Esindatud olid nii 01, 04 kui ka 08 tüüpi omaaegsed hittsõidukid.
Nõukogude perioodi ihaldatud auto – žiguli 04; foto Hillar Talts
Võistluse formaat vajab läbimõtlemist
Kuna rakendispordi noorhobuste MM toimus esmakordselt, on täiesti mõistetav, et formaat tekitas erinevaid arvamusi ja püstitas mitmeid küsimusi. Kvalifitseerumiseks oli noorhobustele välja töötatud spetsiaalne test, mis koosneb koolisõiduelementidest, mille sooritamise järgselt läbitakse koheselt samal väljakul koonusrada. Sarnaselt noorhobuste koolisõidule, antakse ka rakendis kohtunike kogu poolt ühine hinne erinevatele liikumistele, samuti üldisele treenitusele ning perspektiivile. Kvalifitseerumiseks nõutav tulemus oli 7.0, mis tekitas küsimusi juba suvel. Eriti sellest vaatenurgast, et kuue- ja seitsmeaastastel on identne test, kuid sarnaste hindamiskriteeriumite alusel hinnates, ei saa nõuda, et kuuesed ja seitsmesed peavad olema samal tasemel ehk kvalifitseeruma sama kõrge tulemusega. On rääägitud normi alandamisest näiteks 6.0 peale, vähemalt kuuestel.
Omajagu küsimusi tekitas asjaolu, kuidas on kvalifitseerunud noorhobused oma normi täis sõitnud? Kui MM-il tegi kvalifikatsioonis näiteks seitsmeaastaste hulgas üle 6.0 üheksa hobuste 20st, kusjuures halvemad said vaid pisut üle nelja, siis on küsimus täiesti õigustatud. Ainus järeldus saab olla see, et tavalistel võistlustel hinnatakse noorhobuseid kohtunike poolt oluliselt leebemalt. Siin on kindlasti koht aruteludeks, vajalik on hindamiskriteeriiumite olulisem ühtlustamine.
Teine oluline küsimus on, kas tõepoolest peavad noorhobused saama tulemuse kombineeritud maratonis hinnete alusel? Kas tõesti on hiljem reaalses maratonis ja täpsussõidus oluline, millise stiiliga hobune selle läbib? Aktsepteerin täielikult, et koolisõit ja juhtimisvõtted on baasiks ka heale tulemusele maratonis ja koonustes, kuid paraku pooldan spordis paremate selgitamisel kindlamaid tulemuste fikseerimise meetodeid, kui hinnete andmine. Maratonis, koonustes ja loomulikult ka kombineeritud maratonis on seda võimalik teha. Noorhobuste formaadi jaoks on võimalik välja töötada valem, kuidas reaalselt fikseeritav kombineeritud maratoni tulemus konverteerida sobivaks koolisõidu tulemusega, et sooritused oleksid õiges proportsioonis koondtulemuse arvestamisel.
Kombineeritud maratonis kasutati MM-il ka veetakistust; foto Hillar Talts
Mitmetes võistlejates tekitas küsimusi ka vahetult võistluseelsel õhtul tehtud otsus kvalifikatsiooni lohutusringideks. Nimelt reglemendi järgi pääsesid finaali 50% alustanutest vastavalt kvalifikatsioonis sõidetud tulemuse alusel, minimaalse tulemusega 6.0. Kuna osalejaid oli suhteliselt vähe, otsustati otse mitte kvalifitseerunutele teha lohutussõit, mille alusel saadi finaali täiendavad kohad. Keegi sportlastest ei olnud küll sellise täienduse vastu, kuid näiteks viiestes saavutas läbi lohutusringi finaali pääsenud hobune pronksmedali. Reglement võiks olla ühene ja selge. Ega sellises lohutusringi variandis ei ole ju iseenesest midagi halba, kui see on ette teada. Ei kujuta ette, et näiteks kergejõustiku MM-il otsustatakse, et kettaheitjaid ei ole palju, laseme 12 hulka mitte pääsenutel veel paar viset teha ja lubame neid sinna juurde.
Pille-Riin tegi tänavu teistkordselt ajalugu
Kirjutasin Hobumaailmas juunikuus, et Pille-Riin Roosileht tegi samal kuul Altenfeldenis (Austria) Eesti rakendispordi ajalugu, võites esimesena CAI3* turniiri koolisõidu. Meie noor kutsar tegi tänavu teistkordselt ajalugu Mezöhegyes`s, kui osaes esimese Eesti kutsarina noorhobuste MM-il, mis omakorda toimus esmakordselt maailmas. Lisaks ei kõla ju hoopiski mitte halvasti seitsmes koht Maailma Meistrivõistlustel. Samas peame olema ausad ja nimetama, et noorhobuste võistlusel on siiski esikohal hobused ning hobune Donald kuulub Ungari omanikule, kuid sellele vaatamata on saavutuses oma roll ka Eestil.
Pille-Riin Roosileht ja Donald MM-i vet. ülevaatusel; foto Aivar Roosileht
Meie rakendisport jõuab üha enam rahvusvahelisele tasandile ja on ilmselgelt ala, kus me oleme maailma tippudele kõige lähemal. Rakendispordi hooaeg on meie piirkonnas tänavuseks aastaks lõppenud, soovin kõikidele selle ala harrastajatele jõudu valmistumiseks tulevaks hooajaks, mil kõikide asjaolude positiivsel kokkulangevusel võib Eestiski toimuda esimest korda rahvusvaheline rakendispordivõistlus.