Eesti takistussõitja Maarja Martinson pühkis sügisel kodumaa tolmu jalge alt, et minna Belgiasse. Tänaseks on ta end sisse seadnud maailmakuulsas Van Olsti tallis. “Mõte minna Belgiasse tekkis, kui treenisin noore hobusega Lanakenis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks. Nädal enne Lanakeni tulin Belgiasse, tegime koos Mart Sander Aarmaga trenni, käisime treeningvõistlustel ja ta aitas mind ka Lanakenis,” meenutab Maarja, kuidas ta andis Belgiale esmalt sõrme. Kuid Belgias nähtu hakkas talle meeldima ja niivõrd, et see pani idanema idee- mis oleks, kui tuleks siia?
Maarja otsustas oma hobuse sinna jätta ja tegi otsuse, et õige pea järgneb ta hobusele. “Võtsin Eestist kaasa ühe teise noore hobuse ja pärast Tallinn International Horse Show’d pakkisin oma asjad ning tulin siia,” räägib ta.
Peamiseks eesmärgiks on areneda ratsutajana, teha trenni ja arendada noori hobuseid. Ehkki algselt pidi olema Belgiasse kolimine ajutine, siis tänaseks on plaanid muutunud. “Alguses oli idee, et jään siia jõuludeni, aga praegu käivad läbirääkimised teemal, et kas ma saaksin jääda siia kauemaks,” mainib Maarja, kes ei salga, et see mõte talle meeldib.
Mike Van Olstiga sai ta kontakti tänu Mart Sander Aarmale. “Kogu kompleks kuulub Horse Auction Belgium korraldajale, Michel Spaasile, ning sama maneeži ja platse kasutavad mitu talli. Ma ütlesin Mardile, et mu hobune jääb siia ja ma võtan midagi Eestist kaasa ning plaanin tulla ise ka siia trenni tegema. Palusin Mardilt, et äkki ta saab aidata mind aidata töö ja elukoha leidmisega.”
Saatus soosis Maarja plaane, sest juhuse tahtel oli Mike eelmine noorte hobuste ratsutaja parasjagu lahkumas ja tema korter oli vabanemas. Esimene vestlus tehti telefoni teel ja kuna kõik klappis ning tundus positiivne, siis sai asjad Eestis pakitud ja Belgiasse kolitud. “Telefoni vestlusest jäänud tore tunne kestab senini,” märgib Maarja.
Milline näeb välja tavaline päev?
Maarja hommik algab hommikul 7.30. “Hobustel on boksi ette valmis pandud hein, mis on vaja neile ette anda.”
Kiiremad asjatoimetused tehtud, on aeg enda hommikusöögiks. Esialgu elas Maarja korteris, mis oli talliga ühendatud, mis tähendas, et õnneks võttis liikumine talli ja korteri vahel vähe aega. “Hommikusöögi kõrvale vaatan vahel Elisa Elamuse kaudu “Terevisiooni” natuke.” Kell 8 on aeg anda hobustele müslid, mille kõrvale jõuab Maarja teha kiire kohvi.
Pärast seda algab ratsutamine. “Enamasti alustan päeva enda hobusega, aga see sõltub sellest, milline hobuste nädalaplaan on,” selgitab ta. Päeva jooksul tuleb sõita lisaks enda hobusele ka 4-7 võõra hobusega. “Nendel päevadel, kui Mike annab mulle trenni, läheb ühe hobusega kauem. Kui mul on abiline, siis tema ülesandeks on panna hobused valmis ja minu ülesandeks on istuda ühe seljast teise selga,” räägib Maarja.
Igapäevaselt treenibki Maarja Mike van Olsti käe all. Maarja sõnul on 4-5 hobust, kellega ratsutab ainult Maarja ja teist samapalju on Mike võistlushobuseid, kellega Maarja saab vahel sõita. Sekka on veel hobuseid, keda treenitakse kordamööda. “Talle meeldib väga trenni anda ja mulle ratsutada. Vabalt võib olla, et Mike kordetab ja minul on 6-7 hobusega järjest hüppetrennid. See teeb mind rõõmsaks,” on Maarja praeguse elukorraldusega rahul.
Pooletunnine lõunapaus on kella 14 ajal ja sel ajal antakse hobustele mashi. Pärast lõunapausi jätkub tööpäev ratsutamise või hobuste kordetamisega. Pärastlõunal alustatakse ettevalmistusi õhtuks- valmistatakse ette heina- või siloportsjonid, korrastatakse pesuboksid ja varustus, vahetatakse tekid ja tehakse muud vajalikud tallitööd. Tavaliselt saab tööpäev läbi kella 18ks, kuid seegi pole kivisse raiutud.
Seega täidavad Maarja pea 10-tunnise tööpäeva peaasjalikult ratsutamine ja hobustega tegelemine, kuid sellest ei puudu ka tallitööd.
Inimene õpib kogu elu
Üllatusmomente on Mike trennid pakkunud omajagu. “Ma olen ääretult tänulik, et olen saanud väga erinevate hobustega trenni teha. Nende hobuste seas on ülimalt kvaliteetseid hobuseid, kelle sarnaseid ei ole ma varasemalt väga palju kohanud.” Maarja märgib ka, et ehkki osad hobused on noored ja rohelised, siis sellest hoolimata on neis tunda kvaliteeti. “Siin vaadatakse väga palju hüppe kvaliteeti. Kui Eestis me proovime igast hobusest maksimumi kätte saada, siis siin on eelvalik tihedam. Tall, kus ma olen, on kõikidel hobustel üle keskmise hüppekvaliteet,” toob ta ühe näite.
Õppimine ei tähenda alati millegi uue õppimist. Vahel on vaja ümber õppida. “Kes on vaadanud sotsiaalmeedias minu videosid, siis kõige enam olen kommentaare saanud selle kohta, et mind on pandud sadulasse istuma,” naljatleb Maarja. “Õnneks, kui sa sõidad 6-7 hobust päevas, on ümberõppimine kiirem ega võta aastaid aega. No ja siis on tulnud välja, et ma ei oska hobust pöörata või tagasi võtta,” loetleb ta ausalt ümberõppimist vajanud aspekte. “Aga on olnud ka vastupidiseid olukordi, kus ma olen neid üllatanud, kui olen saanud mõne hobuse paremini liikuma.”
Üllatusi on tulnud ka teiselt rindelt. Näiteks ei käi raudadega hobused koplis, sest savisesse pinnasesse kiputakse kergelt raudasid kaotama. “Minu siinoleku ajal ei ole põhihobused koplis käinud. Ma ise hindan õuesolekuaega kõrgelt ja mulle meeldib, kui minu hoole all olevad hobused saavad väljas käia.”
Suure plussina toob Maarja välja asjaolu, et igal nädalapäeval saab käia võistlemas ja võistlema minekuks ei pea sõitma 100 km kaugusele. “Tavaliselt leiab juba pooletunnise autosõidu kauguselt mõne koha, kus on sobiv võistlus, olgu siis treeningvõistlus või päris võistlus.”
Omajagu üllatusi on toonud kaasa ka kõige tavalisemad olmeküsimused. “Kinnisvara hinnad on kõrged ehk siis korteri leidmine ja üürimine on siin keeruline. Minu eelmine elamine talli juures oli küll vahva, aga see on väiksem kui mu korter oli Tallinnas.” Maarja sõnul takistab üürimist ka asjaolu, et lühikeseks perioodiks ei soovita kortereid üürile anda. “Sellele tasub mõelda neil, kes plaanivad siia tulla. Uurige kindlasti oma eluaseme kohta,” julgustab Maarja. Näiteks võib elementaarsena tunduv asi nagu pesumasin olla selline, mida korteris ei ole ning oma pesu tuleks pesta tallis asuvas pesumasinas. Maarjal on õnneks oma pesumasin olemas. Tänaseks on Maarja leidnud endale ka isikliku üürikorteri.
Pudrumägesid ja piimajõgesid ei tasu loota. Hinnas on töökus
“Töökaid inimesi hinnatakse alati,” on Maarjal hea soovitus neile, kelle mõttes mõlgub ka välismaale minemine. “Kui sa arvad, et siin, Belgias, on kuidagi lihtsam või toredam ja siia tulles hakkavad inimesed sulle hobuseid pakkuma, siis ei tasu ehk tulla. Aga kui sa oled valmis tööd tegema ja olema alandlik, siis kindlasti leidub võimalusi.”
Maarja rõhutab kodutöö tähtsust. “Soovitan hästi palju ette uurida selle talli kohta, kuhu on kavas tööle minna. Miks mitte uurida mõne tuttava käest või käia ise kohapeal proovimas, kas sulle sobivad need inimesed ja viis, kuidas nad hobustega tegelevad,” jagab ta soovitusi. “Uuri kas või internetist, et mis koht see on ja kas sulle selle inimese, kelle juurde sa treenima või tööle lähed, sõidustiil meeldib. Stiile on erinevaid, ma ise ei kujutaks ette, et ma päevast päeva töötan kellegi heaks, kelle ratsutamine on mulle vastumeelne,” räägib ta.
Maarja kõrvu on ulatunud juhtumid, kus mitteametlikult tööle saabunud inimestele ei maksta palka ja pärast puuduvad töötajal igasugused tagatised. “Kindlasti ei tasu minna nii, et ostad viimase raha eest lennukipiletid ja lähed võhivõõrasse kohta,” hoiatab ta teisi. “Ohte on, aga mul on väga vedanud, et sain Mardi ja Birgiti tiiva all siia ning et kõik on isegi parem, kui ma oskasin loota,” on Maarja praeguse töökohaga rahul.
“Kindlasti soovitan kõigil, kellel on soovi ja tahtmist, end proovile panna. Saksamaa, Belgia ja Hollandi on ratsaspordi keskused. Tehke eeltöö ära, olge töökad ja mitte ennast täis,” kõlab soovitus. “Kui tuled siia mõttega, et sa ei viitsi bokse teha ja tahad olla ainult võistlussportlane, siis siin on väga palju häid sportlaseid ja neil ei ole suure tõenäosusega uut vaja. Aga kui sa tuled ja oled valmis tööd tegema, siis sulle antakse võimalusi küll,” on Maarja veendunud.