Ameerika Ühendriikides elav eestlanna Mirjam Hunt väisas suvel taas kodumaad ja andis Massu tallides maatöö seminari. USA-s tutvus Mirjam Vaquero traditsioonilise hobukäsitlusega, mille ta kiirelt omaks võttis. Vaquero on lihtsustatult öelduna klassikaline ratsutamine, mida kasutatakse karjaajamisel. Pärast Ameerika avastamist Columbuse poolt pidid maadeavastajad õppima hiiglaslikel aladel loomi karjatama. Kuna vaquero karjatas sageli kuude kaupa veisekarja, pidid karjane ja hobune tegema head koostööd. See eeldas head hobukäsitlust ja oma hobuse tundmist. Need lõid aluspõhimõtted traditsiooniliseks vaquero hobukäsitluseks.
Tänaseks on Mirjam käinud aastaid Eestis seminare andmas. Kui ta võrdleb tänapäeva algusaastatega, siis märgib, et praegu on informatsioon inimestele palju kergemini kättesaadav. “Internet ja vabadus reisida on teinud kõik palju kättesaadavamaks. Kui esimesed aastad olid minu teadmised midagi uut ja põnevat kohalikele hobuinimestele, siis nüüdseks olen juba üks paljudest, kes toob uut informatsiooni,” mainib ta. “Info üleküllus on ühteaegu nii kingitus kui ka heidutus,” märgib ta.
Mirjam peab probleemiks, et tõeliseid häid hobuseinimesi on maailmas vähe säilinud ja neid, kes oskaks tulevasi ratsanikke koolitada, esineb veel harvem. Samuti leiab ta, et liiga palju esineb enesesse mitte uskumist. “Oma alandlike kommete ja väheste oskustega pannakse end nii palju maha. On kunst anda õpetusi edasi oma õpilase enesekindlust mitte maha tehes, ent väga paljudel treeneritel see oskus puudub. Probleem seisneb selles, et kui õpetus vähendab eneseusku, aga tõstab õpetajat, ei õpi ratsanik endasse uskumata ka hobust usaldama. Kui ratsanik endasse ei usu, ei usu ta ka hobusesse,” selgitab ta.
Mirjami sooviks on, et inimesed näeksid hobust sellisena, nagu ta on, mitte sellisena, nagu nad sooviksid, et hobune oleks. Selleks tuleb hobust jälgida ja tema käitumist mõista. “Hobustel on väga kindlad liigile omased omadused ja vajadused, millele lisandub individuaalne erinevus liigisiseselt,“ ütleb ta. Ratsutamise kunst on omaette valdkond, mis nõuab inimeselt tohutult distsipliini, praktikat ja haridust. “Kõigest eelmainitust on kõige olulisem inimese karakter ja iseloom.”
Massus toimunud seminar kandis pealkirja “Töötav hobune”. Hobuseid tööpuudus otseselt ei kimbuta, aga kes on töötav hobune? “Töötav hobune on loom, kellel on haridus ja kes teab oma tööd ning kellele meeldib seda sooritada koos kasuliku ja toetava inimesega,” vastab Mirjam. “Töötav hobune on hobune, kelle eraelu möödub karjas ja kelle keha, hinge ja elukvaliteedi eest kantakse hoolt hobuse liigiomaste vajaduste järgi. Kui tahame, et hobune annaks meile seda, mis meil vajalik on, peame esmalt andma hobusele seda, mis talle vajalik on,” on Mirjam veendunud.
Väikeste sammude väärtus
Massu tallides toimunud Mirjam Hunti seminar jättis osalejatele sügava jälje. See polnud pelgalt koolitus, vaid kogemus, mis tõi uue tasandi suhtesse hobuse ja ratsaniku vahel.
Minna-Mari Reivart, kes osales seminaril 8-aastase Eesti sporthobuse Rioga, märkis, et kõige enam jäi talle kõlama mõte: „Kõik elemendid ja manöövrid koosnevad väikestest baasoskustest.“ Ta tõi näiteks, et enne traavi või galoppi tuleb hobusega samm sammu haaval luua selge ja arusaadav suhtlus. Kui hobune mõistab maas ratsme survet või väikeseid keha liikumisi, kandub see arusaam ka sadulas edasi. „Kui sellistest pisiasjadest mööda vaadata, joostakse pea ees probleemi sisse – see ei ole hobuse suhtes aus,“ rõhutas ta.
Sellega nõustub Camille Mahoni, kellele seminar avas uue maailma hobuste ja ratsutamise kohta. „Sain aru, kui oluline on ratsaniku kehakeel, hobused suudavad isegi väga väikseid liigutusi tähele panna,“ tunnistas ta. Õpitud maatöö põhimõtted näitasid, kuidas luua lõdvestunud hobune, kes tõeliselt mõistab, mida inimene temalt ootab.
Mariann Nuut, kes osales noore 3-aastase võigu eesti hobusega, kirjeldas, et avas enda jaoks täiesti uue vaatenurga. „Ei tasu rääkida ainult ‘western stiilist’, sest need meetodid ulatuvad sügavale Hispaania ratsakoolini,“ meenutas ta seminari arutelusid. Tema jaoks sai kinnitust, et kõige olulisem on mitte kinni jääda siltidesse, vaid leida meetodid, mis on hobuse ja inimese suhtes ausad.
Ajastus ja järjekindlus
Auri Arula, kes töötas esmakordselt hobusega nimega Takjas, tundis, et seminar aitas tal paremini aru saada ajastuse tähtsusest. „Õige ajastuse korral on vaja minimaalselt survet ja ka hobusel on siis tore,“ ütles ta. Sama kogemust kinnitasid ka teised.
Mariann lisas, et tema noor hobune on väga tundlik ja seetõttu polekski mõistlik enne sadulasse istuda, kui hobune on maas turvaline ja rahulik. Järjekindlus ja järk-järguline töö on see, mis viib edasi.
“Nägin, et mu hobusel on oma iseloom ja eelistused, mis mõjutavad, kuidas ta koostööd teeb,“ tõdes Camille, lisades, et hobuse tugevuste ja nõrkuste märkamine aitab koostööd parandada. Sarnaselt Mariannile toob Camille välja, et kui hobune ei mõista maas ratsaniku märguandeid, on suhtlus sadulas veel keerulisem.
Õppides koos hobusega
Kõik osalejad rääkisid, kuidas nende hobused üllatasid neid positiivselt. Minna-Mari rääkis, et tema hobune Rio üllatas teda tohutult oma pühendumise ja siirusega. „Kui ma hakkasin teda päriselt kuulama, vastas ta samaväärse pingutusega,“ ütles ta ning lisas, et sellest taipamisest algas justkui uus etapp nende koostöös.
Ka Mariann avastas oma musta ruuna puhul midagi uut. Hobune, keda ta oli harjunud pidama pigem lihtsakoeliseks metsahobuseks, osutus palju võimekamaks, kui talle õigesti selgitada ja aega anda. „Ma nägin, et temas on peidus palju enam, kui ma seni arvanud olin,“ rõõmustas ta.
Kadri Raudsepp meenutas, kuidas tema hobune Vaikus uues olukorras hoopis särama lõi. „Ta õppis isegi lassotrennis uued ülesanded lennult ära,“ ütles ta imetlusega, lisades, et hobuse nutikus ja kohanemisvõime tegid ta uhkeks. Ta tõi esile, et kipub harjutusi liiga kiirustades tegema ning peab õppima hobust ära ootama ja andma talle aega.
Epp Hunt koges oma ergema loomuga Roki juures hoopis teistsugust läbimurret. Tema sõnul oli üllatav mõista, et peaga inimese poole seisma jäämine, mis enamus juhtudel tähendaks nõustumist ja koostöövalmidust, olid Roki puhul viis kaitsta pingesse kippuvat keha. „Mirjami juhendamisel õppisin Rokit tema kehas tekkivate pingete läbitöötamisel aitama. Sedasi sai hobune muutuda pehmemaks, rulluvamaks, mõnusamaks ning sammud kõikidel allüüridel avaramks“ kirjeldas ta. Epule pakkus rõõmu ka see, et Mirjam hindas tema hobuseid leplikeks ja töökindlateks. See on tema jaoks väga oluline tagasiside. Samuti rõhutas Epp, kui hindamatu on kõrvalpilk. „Väga oluline on enda ja oma hobuste koostöö mingi aja tagant kõrvalt vaadata lasta, sest ise otsid sageli vigu valest kohast,“ ütles ta.
Osalejaid said ka iseenda kohta mitmeid uusi taipamisi. Minna-Mari ja Camille tõid välja, kui oluline on täpne suhtlus ja see, et ratsanik ei annaks vastandlikke signaale. Mariann mõistis, et rahu ja enesekindlus on võtmed, mis muudavad suhtlemise hobustega ladusaks. Kui varem kippusid hobused koplis tema eest ära jooksma, siis nüüd tulevad nad talle vastu. Auri sai juurde enesekindlust, sest mõistis, et saab hakkama ka võõra hobusega.
Kõik need kogemused andsid tunnistust, et seminar ei olnud ainult tehniliste oskuste lihvimine, vaid ka sügavam õppetund hobuse ja inimese vahelistest suhetest. See pani inimesi oma hobuseid teistmoodi vaatama. Mitte ainult kui treeningupartnereid, vaid kui tundlikke ja nutikaid olendeid, kellele tuleb jätta ruumi, aega ja õiglane koht suhtes inimesega.
Võlur – väike hall hobune, kes õpetab kannatlikkust
„Meie teekond algas juba siis, kui Võlur, koduselt Võrr, oli alles kaheksakuune varss – uudishimulik, särtsakas ja valmis maailma avastama,“ meenutab Anniki Kreek. Sadulasse jõudis hobune nelja ja poole aastaselt ning kõik tundus esialgu lihtne. Võlur oli noor, uudishimulik ja koostööaldis “Asi läks suhteliselt lihtsalt,” meenutab ta. „Nii me siis kahekesi käima ja tegema hakkasime kuskil Otepää kuplite vahel.“
Kuid elu tõi kaasa ootamatud katsumused. Mingil hetkel hakkasid tekkima tagasilöögid ja õige pea avastas Anniki, et sadulasse minek on muutunud keeruliseks. 2023. aasta juulis lõppes üks treening sellega, et Võrr pühkis ratsaniku alt ja päev lõppes EMOs. „Tavaliselt olen ma pärast kukkumist ikka uuesti selga roninud, aga seekord polnud ma enam selles vormis,“ tunnistab ta. Pärast kuudepikkust paranemist jätkusid treeningud, kuid aasta hiljem kordus sarnane olukord, seekord tõsisemate vigastustega. Anniki murdis rangluu, kolm roiet ja tekkis vedelik kopsu.
“Kui on kampaania, et septembris ei joo, kas siis mul on nii, et juulis ei ratsuta?” viskas Anniki paranemist oodates nalja. Loobumismõtteid pähe ei tulnud, Anniki suunas oma energia lahenduste otsimisele. Võlur läbis kõikvõimalikud veterinaarsed uuringud, mis välistaksid hobusel valu ja ebamugavuse. Arstid tunnistasid Võrri terveks.
Mõned soovitasid hobuse maha müüa. „Öeldi, et tal on halb aura. Soovitati, et mine talli vahel selga. Et seo kinni ja mine selga,” jagab ta näiteid talle jagatud õpetussõnadest. “Aga see ei olnud minu jaoks lahendus. Ta on minu sõber ja partner. Tema õpib minult ja vastupidi, me töötame koos“ räägib Anniki. “Sellised sümptomite ravimised ilma põhjust leidmata mulle ei sobi.”
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem teab vanarahvas öelda. Abi saabus õigupoolest läbi õige juhuse. Saatus viis ta kokku Epp Hundiga, kellega hakati koos lahendust otsima. Anniki sai jälle ratsutada, aga piirdus looduse nautimisega. “Üldiselt oli probleem sadulasse minemisel. Kui juba sadulas olin, siis oli elu lill.”
Sadulasse sai Anniki ainult siis, kui keegi samal ajal hobust kinni hoidis. “Pärast viimast kukkumist kasutasin selleks inimesi, keda ma täielikult usaldan hobust hoidma. Aga ma nägin, et hobune oli ikka pinges, mina olin pinges ja ega selline asi pikas perspektiivis jätkusuutlik ei ole.”
Kui kokku saavad õige hetk ja õiged inimesed
Epp ei lasknud Annikil pikalt enda mure keskel marineerida ja kupatas ta koos Võrriga Mirjami seminarile. Kaotada pole ju midagi. Massus sai Anniki aru, et just seda tal vaja oligi. „Ma olen selle võimaluse eest talle ülimalt tänulik! See seminar oli nagu rusikas silmaauku. Õppisin rohkem tundma ennast ja oma hobust, analüüsima meie käitumise põhjuseid ja tagajärgi.“ Eriliselt jäi kõlama Mirjami vastus küsimusele, kas erinevate tõugude õpetamisel on vahet: „Jah, aga tulemus on sama.“
Seminaril kogetu tõi rahu nii hobusele kui ka ratsanikule. „Täna on Võrr palju pingevabam ja turvalisem. Ja mina… mu pulsikell ei pea enam mulle ütlema, et tuvastatud on liiga kõrge pulsisagedus, kui hakkan sadulasse minema,“ räägib ta muigega.
Veelgi enam. Anniki saab minna Lääne Eesti kadakaid, merd ja põldmarju nautima üksi, ilma et ta peaks kasutama kellegi abi sadulasse minemisel. “Mu mobiilsed lasipuud saavad meist nüüd puhata,” viskab Anniki nalja. Ta teab, et pikk tee on veel minna, aga algus, see kõige olulisem, on tehtud. “Jätkame kodus seda, mida seminaril õppisime ja ootame pikisilmi Mirjamit tagasi. Mirjam on lihtsalt imeline naine oma teadmiste ja oskustega,” kiidab ta. Järgmisel seminaril lubab ta kohal olla nagu viis kopikat.
Mirjami seminar andis ühe unustamatu kogemuse veel. „Mõtlesin, et lähen vaid korraks lassotamist vaatama, aga lahkusin alles õhtul kell kümme. Olin täiesti lummatud kogu sellest üritusest. Ma jõudsin koju õhtul kell 10 ehk siis olin seal paari tunni asemel peaaegu 12 tundi.See ütleb juba midagi,“ ütleb ta.
See väike hall hobune on oma inimeselt nõudnud rohkem kui enamik, ent samas andnud tagasi õppetunni, mis on kuldaväärt: tõeline partnerlus ei sünni jõuga, vaid usalduse ja mõistmise kaudu.