Tartu Postimees kirjutab mõne päeva taguses online-numbris, et Eesti Maaülikooli suurloomakliinik, mille vähese lahtioleku üle viimastel aastatel on palju kära ja kriitikat olnud, avas õhtuse hädaabikõnede telefoni, mis vastab kõnedele tööpäeviti neljast üheksani.
Suurloomakliiniku juhataja Kalmer Kalmuse sõnul ei lahenda see muidugi probleeme ja ööpäevaringse valve garanteerimise nõuet, kuna viimaseks lihtsalt raha ei jätku.
Kalmuse sõnul suutis kliinik katkematu hädaabi nõu andmise, loomaarsti väljasõidu ja haige looma kliinikusse vedamise tagada aastail 2004–2008, kuid sealt edasi vastas kliiniku telefon vaid tööpäeva piires.
Tänavu septembrist saab kliinikusse telefonitsi pöörduda kauem ning telefoni võib kasutada ka selleks, et küsida oma kliinikusse toimetatud looma paranemise kohta, mitte ainult raskest vigastusest või haigestumisest teatamiseks.
Hobumaailm.ee rääkis ka pikalt Kalmusega, kellel palusime eelkõige esiteks selgitada, miks viiest arstist ei piisa, et ööpäevaringne valve tagada.
Füüsiliselt me ju saaksime sellega hakkama, sest meie arstid on väga pühendunud loomade abistamisele, kuid me peame oma töös lähtuma seadusest. Ei ole võimalik panna inimene lihtsalt niisama ületunde või öötööd tegema. Need tuleb kompenseerida kas rahaga või lisaks eraldatud puhkusajaga. Vastasel juhul oleks meie töökorraldus seadusevastane. Kuna raha meil töötajatele lisaks maksta pole võimalik, siis tuleks alternatiivina kasutusele võtta lisapuhkused, mis aga jällegi tähendab seda, et ta ei viibi tööl vaid peab hoopis puhkepäeva võtma. Kui me paneme arsti tööle öösiti, siis ta peaks sisuliselt päeviti töölt puhkust saama, päev on aga kõige olulisem aeg, sest tahes tahtmata on siis töökoormus kõige suurem ja kliiniku abi vajatakse kõige enam. Kliinik ei saa oma väga häid töötajaid ebaefektiivselt kasutada.
Meil on ka kindel seisukoht, et kui kliinikus on telefonile vastuvõtt, ei tähenda see mitte ainult telefoniga rääkimist, vaid reaalset valmisolekut abi pakkuda, kohale sõita, niiöelda reageerida ja tegutseda. Muidu tekib inimestes vale lootus, et nad saavad abi, aga telefonis vastab inimene hoopis, et vabandust, meil ei ole ressursse muuks, kui ainult teiega rääkimiseks. Kliinikule on väga tähtis pakkuda võimetekohast tööd ja abi.
Reaalselt olen teinud arvutusi, et meil peaks tööl olema vähemalt 8 arsti, et 24/7 valmisolek garanteerida. Mõnele tundub et 5 või 8, vahet pole, aga vahe on tegelikult väga suur. Suurloomadega on üldse nii, et nende vastuvõtuks on tihti vaja rohkem abikäsi, mitte ainult ühte inimest korraga.
Lisaks unustatakse, et meil on ka statsionaarsed patsiendid siin, keda tuleb pidevalt valvata. Ka sinna kulub tööjõudu.
Siiski tekib loomaomanikul küsimus, kas parem poleks siiski see teadmine, et spetsialist ootab telefonikõne kaugusel alati, kui häda on käes? Sellisel hetkel on natuke raske mõelda, et ju nad siis sellevõrra teevad päeval paremini tööd.
Mõnikord on tõesti nii, et kliendile piisab ainult nõuandest ja rahustamisest, aga enamuse ajast on paanikal ja väljakutsetel reaalne alus. Siis tuleb ikkagi reaalselt aidata, mitte telefoni teel juhendada. Selline nö. nõuandla ei ole meie kogemuste põhjal piisavalt efektiivne.
Miks varasematel aastatel (2004-2008) õnnestus kliinikut katkematus töös hoida?
Ajad olid rahaliselt paremad ning töötajadki on teatud liikumises, tol hetkel oligi meil 8 inimest tööl. Kuid selle perioodi lõpus, kui olukord kehvenes, tundsime, et me ei saa ebakvaliteetselt oma teenust pakkuda, me ei olnud olukorraga üldse rahul ning tegime muudatusi.
Miks väikeloomakliinik juba 8 aastat on suutnud ööpäevaringset valvet pakkuda?
Väikeloomaarste on statistiliselt rohkem, sinna on kergem töötajaid leida ja nagu ka mainisin, suurloomadega tegelemisel on abikäsi ka kohati rohkem vaja. Kõige suurem häda ongi hobusearstidega, sest neid lõpetab igal aastal vaid 1-2 ja siis ei ole nad ju veel tegelikult päris valmis arstid, vaid alles asuvad tõsiselt praktikale. Mul on väga hea meel, et meie kooli lõpetanud Triin Rilanto ja Reet Lätti on lõpuks meie juurde tagasi jõudnud, olles aastaid end täiendanud Soomes, kus on praktiseerimiseks paremad võimalused, sest tööd on lihtsalt väga palju rohkem.
Milline on üldse kliiniku rahastamise skeem?
Toon teile hea näite Taanist, kus 90% ülikoolikliiniku eelarvest tuleb riigilt ja 10% klientidelt. Meil võib nendeks arvudeks öelda vastavalt 30% ja 70%. Nii lihtsalt on, see on reaalsus, et vaid 30% meie eelarvest tuleb riigilt ja ülejäänu peame suutma teenida ise oma teenustega, kuid meie riigis on ju hobuseid palju vähem.
Kuid ka meie püüdleme ikkagi sinna suunas, et ühel päeval oleme jälle ööpäevaringselt suutelised teenust pakkuma. Diskussioon vastavate instantsidega käib, kuid see on väga pikk protsess ja sõltub ka riigi üldisest käekäigust.
Kas hiljuti avatud valvetelefon 522 2062 tähendab siis seda, et sel ajal helistades saab ka reaalset abi.
Jah.
Kui palju sinna on juba helistatud?
Suurloomakliiniku arst Triin Rilanto: "Veel mitte väga palju, eks igaühel ole ikka oma veterinaar ka, kellele nad enne helistavad, kuid alati ei pruugi nad olla kättesaadavad."
Tartu Postimehes ilmunud artiklit saate lugeda siit: http://www.tartupostimees.ee/631702/hobuse-ja-lehma-hadaabi-paranes/