Madli Murel on vaikselt aga sihikindlalt juba 13 aastat rühkinud kolmevõistlejate konarlikku ja lummavat teed, mida ta ise kogu hingest armastab. Viimasel aastal oleme tema häid tulemusi teieni toonud palju ning augustis ootab juba ees Noorte EM. Tegime seetõttu Madliga pikemalt juttu, et teada saada, milline on kolmevõistleja argipäev ning millised plaanid on sihikindlal neiul edaspidiseks eluks.
Räägi lähemalt oma ratsutamisajaloost. Kus ja millal alustasid?
Treeninguid alustasin 1999. aasta sügisel Veskimetsa Ratsakeskuses. Sealt edasi sattusin juba Kurtnasse, kus ka toimus minu esmane
.jpg)
kokkupuude kolmevõistlusega. Esimene oma hobune sai muretsetud 2005. aastal, tema nimi oli Harpagon. Ta oli üks väga hea hobune õppimiseks – aus ja püüdlik. Hiljem tuligi Flicker, kellega me oleme koostööd teinud nüüdseks juba neli aastat.
Tallidest olen veel paiknenud Jüris ja Kasemäel. Hetkel jookseb mul juba 13. aasta ratsaspordiga tegelemist ja tundub, et läheb samamoodi ka edasi.
Harpagoniga Kurtnas, 2007. Foto: Külli Tedre
Mis su ellu lisaks hobustele veel mahub, kool, muud hobid?
Ma õpin TTÜ-s teedeehitusinseneriks. Mu õpingud ja ratsasport täidavadki kogu mu aja, hea on, kui vahepeal magada ka jõuab. Muidugi katsun ikka vahepeal leida aega oma sõprade ja perekonna jaoks ka, sest muidu kaoks see rabelemise jaks üldse ära.
Kas sa teadsid kohe, et tahad hakata tegelema kolmevõistlusega või kuidas selleni jõudsid?
Niikaua, kui ma olen ratsutanud, olen alati tahtnud teha komevõistlust. Nii imelik kui see ka pole, oli isegi minu kõige esimeseks võistluseks kolmevõistlus. Ja selle eest saan ma tänada vaid Raul Kaunat, kelle pühendumine sellesse spordialasse on mulle olnud eeskujuks.
.JPG)
Harpagoniga krossil, 2007. Foto: erakogu
Kus sa praegu treenid ja kes on sinu hobused ja treenerid?
Hetkel asun Ruilas ja põhihobuseks on minu enda hobune Flicker. Treenereid ja muidu abistavaid käsi on mu ümber väga palju, aga hetkel vast kõige olulisemad on olnud ratsastuses perekondlik tandem Kaie ja Getter Kangur ning takistussõitu aitab lihvida Margit Mägi.
Milline hobune on Flicker?
Flicker on üks väga suure südamega üpris laisk hobune, kes mõtleb pidevalt söögist. Aga kuna ta on nii südamlik, siis ta enamasti ei suuda ära öelda ühelegi minu plaanile. Ja kui päris aus olla, siis ma arvan, et salamisi armastab ta krossi väga.
.jpg)
Esimesed maatsikutõkete ületused Flickeriga. Foto: erakogu
Milline näeb välja ühe kolmevõistleja treeningkava?
Trennid on vast kõigil ratsanikel sama eesmärgiga – lihvime asju, mis vajavad parandamist, ja üritame säilitada seda, mis juba olemas on. Treeningud on meil üldiselt üsna pikad, vahel isegi kuni 2 h sadulas, aga enamuse ajast kulub sammu kõndimise peale. Ja veel on kindlasti teistmoodi see, et korra nädalas on meil eraldi võhmatrenn. Minu treeningkavas on igas nädalas üks puhkepäev, üks hüppetrenn, üks võhmatrenn ja ülejäänud päevad tegeleme ratsastusega.
Mismoodi see võhmatrenn välja näeb?
Alustuseks kuskil 20 minutit aktiivset sammu, siis 15 minutit traavi, soojenduseks kentrit (nn. parkuurigalopp) mõlemale poole, vahepeal sammu ja siis alustan intervallidega galoppi, iga järgneva teeeninguga pikemalt. Lõpetan 10 minutilise traavi ja kuskil poole tunnise jalutuskäiguga. Seega võtab ennast ka läbi see poolistakus kaasa reisimine.
.JPG)
Sõbrad-konkurendid – Marit Poltimäe (Szamanil) ja Madli Murel Flickeril. Foto: erakogu
Kuidas hakkama saada treeningutega talveperioodil?
Treenime samamoodi nagu koolisõitjad ja takistussõitjadki – maneežis. Talvel on raske treeningutesse vaheldust tuua, sest neli seina ei jäta just palju mänguruumi. Lisaks, kui väljas ikka on 30 kraadi külma, siis trenni teha ei saa. Selle võrra on Eestis halvem treenida. Mujal maailmas on ilma tõttu võimalik ka talveperioodil väljas treenida ja ka võistlushooaega saab pidada pikemalt.
.jpg)
Flicker, Kurtna Sisekolmevõistlus 2012. Foto: Külli Tedre
Aga mis on üldse see, mis sind kolmevõistluses võlub?
Muidugi see maagiline kross! See tunne, kui sa oled seal rajal ja sa ei ole päris lõpunigi kindel, kas ikka suudad kõiki neid rajameistri püstitatud küsimusi lahendada, see tunne kui süda peksab nii kõvasti, et kõrvadeski on seda kuulda, ja peas on ainult üks mõte – kus on järgmine takistus ja mismoodi seda hüppama pidi.
Krossi juures võlub mind kõige rohkem see, et see nõuab väga põhjalikku ettevalmistust, enne starti pead sa teadma igat oma liigutust kogu selle 8 minuti jooksul, sest rajal toimub juba kõik nii kiiresti, et enam ümber mõelda pole võimalik. Ja kokkuvõttes seal krossi peal olen ainult mina ja mu hobune, lihtsalt meie kahekesi.
.JPG)
Foto: erakogu
Kas sa krossil kukkuda ei karda..?
Loomulikult kardan! Aga natukene peabki kartma, sest aukartus tõkete vastu on kolmevõistluses oluline. Eks õnnetuid juhuseid on ikka olnud, kuid see ongi see liikumapanev jõud, mis sunnib krossi erilise austusega suhtuma ja seda väga põhjalikult ette planeerima. Õnneks tänapäeva kolmevõistlus liigub ühe turvalisemas suunas – tõkked ei nõua enam hulljulget lähenemist, vaid pigem osavust oma hobuse juhtimisel. Ma ei leia, et just kolmevõistlus oleks see kõige ohtlikum asi, millega tegleda.
Paljud kolmevõistlejaid räägivad, et koolisõidu osa on kõige igavam ja piinarikkam, kuidas on sinul sellega lood?
Ma olen vist üks mässumeelne kolmevõistleja siis, sest minu jaoks on takistussõit üks kõige suuremaid komistuskivisid. See ratsastuse pool mulle meeldib ja isegi väga. Ma arvan, et kui ma ei oleks kolmevõistluses, siis ma teeksin koolisõitu. Ja eks kolmevõistlejad peaksid ikka õppima koolisõitu armastama, sest kui vaadata rahvusvahelisel tasandil ringi, siis see otsustab pea kõikide suuremate võistluste tulemused, harva juhtub, et keegi tippudest eksib krossil või takistussõidus.
.jpg)
Poola, 2012. Foto: Swiat Koni, Magdalena Gill
Milliseid isikuomadusi on sinu meelest kolmevõistlejal vaja?
Isikuomadusi kui selliseid on küll väga raske paika panna, aga üks asi on vist küll, mis peaks olemas olema – võitleja hing. Iga võistlus on justkui uus seiklus, uus mäng, mis paneb sind proovile ja toob esile ootamatuid situatsioone, mida lihtsalt ei ole alati võimalik ette näha. Kolmevõistluse juures mina näengi just seda, et see hing peab olema nii tugev, et kunagi ei anna alla.
.jpg)
Kui mullu läks Kurtna Sisekolmevõistluse võit Siret Saksale (fotol paremal), siis tänavu noppis karika Madli. Foto: Külli Tedre
Üks imelik asi huvitab mind veel – sa oled nimelt väga pikka kasvu. Mis sa arvad, kas see on pigem kasuks või kahjuks?
Kindlasti on raskem õppida tasakaalu hoidma, eriti just krossil, kus oma kehaga peab tihtipeale palju liikuma, et hobust aidata. Teisalt jälle just see võib olla boonuseks – saab rohkem hobust mõjutada keha raskuskeskme muutumisega. Kokkuvõttes arvan, et see on ikka eeliseks, lihtsalt tuleb õppida seda kasutama. Ja pikkade jalgadega ehk on lihtsam kinni hoida ka!
.jpg)
Foto: www.worldcupstrzegom.pl, Leszek Wójcik
Kindlasti on selleks, et edukaks saada, väga vaja ka pere toetust. Kuidas sul sellega lood on?
Mind toetab jõudumööda minu pere, seda nii moraalselt kui ka finantspoole pealt. Ilma vist hakkama ei saakski, vähemalt mitte sellisel tasemel, kus hetkel viibin. Vanemad muidugi elavad võistlustele kaasa, aga igapäevatöö on ikka minu enese teha. Minu arvates selleks, et
.jpg)
oma unistusi teoks teha, loeb kõige enam see, kui palju oled valmis selleks pingutama, ja seda ei saa keegi teine sinu eest teha.
Mis edasi nüüd, kas EMile minek?
Jah, esialgu on kõige käegakatsutavam eesmärk osaleda augustis Noorte EM-l, mis toimub Rootsis Malmös. Tõenäoliselt pärast seda tõmbun natukene tagasi, sest perekonna finantsidel kaugele kahjuks ei sõua. Muidugi vaikselt unistan ka Olümpiast, aga selleni on ikka väga pikk tee veel minna.
Ja kui kooliga ka ükskord ühele poole saab, siis olen mõelnud ka välismaale kolmevõistluse alal kätt proovima minna, aga seegi plaan ei ole veel midagi kindlat.
Poola, 2012. Foto: Swiat Koni, Magdalena Gill