16-17. veebruaril toimus Harjumaal Rahula tallis Estonian Dressage Teami (EDT) projekti raames Rootsi koolisõitja Mads Hendeliowitzi treeninglaager. Madsi treeninglaagris osales pisut üle paarikümne koolisõitja, osalejate tase varieerus poniklassist Grand Prix’ni. 16. veebruaril oli päeva teine pool avatud treeneritele ning neid kogunes Rahulasse rõõmustavalt palju. Mitmetel oli kaasa võetud ka märkmik, et paremad õpetussõnad ja tähelepanekud kirja panna.
Mads lähenes igale osalejale individuaalselt, uurides neilt, mis klassis nad võistlevad ning mis neil hästi välja tuleb. Just teine küsimus võttis nii mõnegi osaleja esialgu sõnatuks, sest ollakse harjunud kõike nägema läbi negatiivse prisma, keskendudes liialt probleemidele ja kitsaskohtadele. Võib olla üks asi, mida kodus harjutada?
Millele keskendus aga Mads? Lühidalt öeldes põhitõdedele. Ratsanikud said teha palju üleminekuid, tempomuutuseid ja õlad sees harjutusi. Samuti nõuti osalejatelt tähelepanu pööramist detailidele ja täpsusele. Vajadusel seisis treener tähe juurde või nurka ja jälgis kullipilguga, et ratsanik oleks täpne. “Vaata, kuhu sa sõidad ja jälgi liini,” kõlas rohkem kui ühel korral.
Kuna treeninglaagris osalejad olid eranditult kõik võistlevad sportlased, sidus Mads õpetussõnad sageli võistlussituatsioonidega. Lohakalt sõidetud keskkliin ei jäta ratsanikust head muljet ning võib mõjutada järgnevaid hindeid, sest päeva lõpuks on kohtunikud ka vaid inimesed. Üldmulje ja korrektsus on koolisõitjale ülimalt olulised!
“Me peame treenima hästi sarnaselt sellele, kuidas me võistleme,” toonitas Mads. See valmistab hobuse paremini ette võistlussituatsiooniks ning tänu sellele tunneb hobune end võistlustel turvalisemalt ja paremini. Niisamuti on see kergem sportlasele.
Rõhku pöörati sellelegi, et ratsutamine näeks välja ja oleks lihtne ning sundimatu. Mads rõhutas, et kui hobune liigub heas tasakaalus ja kannab ennast, siis see näeb hea välja ning see on näha ka kõrvalseisjale, sh kohtunikule. “Hobuse enesekandmist on lihtne märgata,” sõnas ta ning lisas, et kohtunikult ei saa kõrgeid punkte, kui hobune ennast ei kanna.
Ratsanikke toodi nende mugavustsoonist välja. Mugavustsoonis olles jääb ratsanik kindlaks harjutustele, mis õnnestuvad hästi, kuid see ei arenda hobust ega ratsanikku edasi. Mõistagi kaasnevad mugavustsooni piiride nihutamisega ka vead, kuid seda ei peaks pelgama, sest vead on õppimisprotsessi lahutamatuks osaks. “Treeningud ei peagi olema täiuslikud, on täiesti normaalne teha vigu,” lohutas ta.
Iga treeningsessiooni järgselt uuris Mads osalejatelt, mida uut nad õppisid ja millega nad rahule jäid ning andis võimaluse ka pealtvaatajatele, treeneritele, küsida küsimusi või selgitusi. Kuna ratsutamine pole pelgalt füüsiline, vaid ka vaimne töö, siis soovitas Mads osalejatele, et nad jälgiksid tippsõitjaid ja analüüsiksid nende ratsutamist.
Lõpetuseks pisut ka EDT projektist. Tiimis osalemise lõppeesmärgiks on Eesti esindamine rahvusvahelistel võistlustel, s.h. Euroopa tiitlivõistlustel, vastavates vanuseklassides. Projekti raames on ettenähtud treeninglaagrid nii välistreeneriga kui ka tiimi peatreeneri Alla Gladõševaga. Sel aastal kuuluvad tiimi heade tulemustega lapsed, poniratsanikud, juuniorid, noored ja seeniorid, kes 2022. aastal võistlesid GP tasemel ning vastavalt möödunud aasta tulemustele on sportlased jagatud A, B või C-tiimi.
“Projekti raames tahame tuua Madsi siia vähemalt kolm korda aastas, millele lisame oma tegemised, et potentsiaalikatel noortel oleks võimalik end arendada ja motivatsiooni koguda,” kommenteeris Eesti koolisõidu mänedžer ja EDT eestvedaja Eva-Maria Vint-Warmington. Rahulas toimunud treeninglaagrit hindab ta igati õnnestunuks. “Mads on hea suhtleja ning oskab igale paarile individuaalselt läheneda. Ta on nõudlik, aga hea huumorimeelega ja karismaatiline kuju, seega noored on valmis tema jaoks pingutama,” kiitis Eva-Maria ning lisas, “välistreeneri toomine on kõigile väga motiveeriv ning on abiks ka treeneritele erinevate probleemide lahendamisel, sest mitu pead on ikka mitu pead!“
Eva-Maria märkis, et Mads käis viimati Eestis 2017. aastal ning võrreldes selle ajaga on meie sport teinud hea hüppe edasi. Lisaks jäi Madsile silma, et juunioridele ja noortele on juurde tulnud sobilikke schoolmaster tüüpi hobuseid.
Hobumaailmal avanes võimalus küsida paar küsimust Mads Hendeliowitzilt.
Oled külastanud Eestit mitmel korral- kuidas sa võrdleksid tänast pilti varasemaga? Mis torkab silma?
Mõtlesin ennisti samale asjale ning esiteks, mis jääb silma, on see, et ratsanikud teavad, mida nad sadulas teevad ja hobused näevad välja nagu võistlushobused. Muidugi sellest on palju aega möödas, kui ma viimati Eestis sellises formaadis trenni käisin andmas. Iga ratsanik, kes täna osales, oli väga teadlik enda tugevustest ja nõrkadest kohtadest. Hobused tunduvad ka palju lõdvestunumad ja tundsid ennast mugavamalt.
Jäi kõrva, kuidas te küsisite ratsutajate käes, mis on neil hästi õnnestub, keskendudes pigem positiivsele aspektile.
Ja, see on nii oluline! Me võrdleme end pidevalt teistega. Arvame, et oleme nii rumalad, kui asetame käe kuumale pliidile ja kõrvatame kätt. Aga vaimselt teeme endaga seda pidevalt. Ma pole piisavalt hea, mul ei tule see hästi välja etc. Teeme end pidevalt maha ja hävitame sellega enda enesekindlust. Ent enesekindlus on ratsutamises oluline. Kui keskenduda vaid negatiivsetele asjadele, siis sellega kaasneb madal enesekindlus.
Tuleb mõista, et ratsutamine ei ole pelgalt füüsiline, vaid ka vaimne töö.
Kas on midagi, millele ratsanikud ei pööra piisavalt tähelepanu? Miks on see oluline?
Vaata ette/edasi, mitte tagasi. Ratsutajana tahad liikuda edasi. Ja muidugi töö ratsutamise põhialuste ja detailidega nagu ideaalsed üleminekud.
Kui oluline see on, et ratsutajad teeksid ka muud trenni ja millega soovitaksid tegeleda?
See on ülimalt oluline! Ma lähen siit hotelli ja otse jõusaali. Ma treenin jõusaalis oma eratreeneriga kaks korda nädalas ning iseseisvalt kolm korda nädalas. Sest kui ma ei suuda enda keha kontrollida, ja ratsutamises on palju vaja kerelihaste tugevust ja koordinatsiooni, siis ma ei saa kontrollida 600 kg kaaluvat hobust. Ja teine asi on muidugi esteetiline- heas vormis ratsutaja näeb parem välja ja parimad ratsutajad, keda ma tunnen, on ideaalses vormis. Ratsutamine on nõudlik töö.
Treeninglaagri muljeid jagavad osalejad
Maribel Tuiken, U25 koolisõitja, osales treeninglaagris Jazz Hitiga:
Osalesin treeninglaagris sooviga parandada Jazzi sammu, sest see ei ole tema kõige tugevam külg. Trennis tegime palju samm-peatus üleminekuid, sest esimesed sammud, mis hobune teeb peatusest välja minnes, on kõige kvaliteetsemad. Töötasime ka selle kallal, et peatusesse minek ja peatusest väljaminek oleksid kiiremad ning hobune reageeriks kiiremini märguannetele. Minu jaoks oli põnev ka see, et töötasime minu käteasendi kallal. Olen harjunud hoidma käsi üleval, aga Mads soovis, et hoiaksin käsi all ja rohkem paigal. Parema käteasendi saavutamiseks sain uusi kasulikke nippe ja nõuandeid.
Madsi trenn ei olnud väga erinev minu tavapärasest trennist (treenin muidu Alla Gladõševa käe all). Põhimõtted olid samad, aga mulle väga meeldis, et ta lubas soojendusel alustada galopiga, sest Jazz on galopis palju mugavam ja lõdvestab kiiremini. Vahva oli seegi, et Madsi trennid pakkusid äratundmisrõõmu ehk siis trennides sai tehtud samu harjutusi, mida oleme Allaga ka teinud. Jäin trennidega väga rahule, sain juurde kasulikke nippe ning trennid avardasid minu silmaringi.
Kersti Tael, EKR3 treener ja koolisõidu kohtunik:
Palju oli äratundmisrõõmu ja kinnitust sellele, et teen õiget asja. Sain juurde ka harjutusi, mida õpilastega teha, sest vahel kipub juhtuma, et jään kindlate harjutuste juurde ja need hakkavad korduma.
Leian, et teiste treenerite trenne on alati huvitav ja kasulik vaadata kasvõi juba keelekasutuse pärast. On teada, et sama asja võib selgitada mitmel erineval moel ning põnev oli kuulata, kuidas Mads asju õpilastele selgitas. Treeneritöös on oluline, et õpilane ja treener saaksid asjadest sarnaselt aru vältimaks möödarääkimisi.