Maie Kelle (sünd. Saarik) saab 7. märtsil 90-aastaseks. Kogu see elu on elatud koos hobustega. Esimest korda sai ta hobuse selga sõja ajal, kui elas Keilas ja ta onul oli hobune. Vanaisa aga oli endine ratsaväelane ja esimese algväljaõppe sai Maie temalt. See Maie esimene hobune sai karjamaal juhuslikust kuulist surma. Järgmine hobune oli tal trakeen Keila koolimajas asunud sakslaste ratsaväekoolist. Selle andis Maie vanematele üks sealt põgenenud eesti sõdur erariiete eest.
Tondi maneeži õpilaste hulka jõudis Maie 1949.a. 16-aastasena. Tema esimene treener oli Eesti kaitseväes ratsastajana töötanud veltveebel Raklas, pikemat aega oli Maie Mihhail Fadejevi parimaid õpilasi. Juba 1952.a. võeti ta kaasa ALMAVÜ üleliidulisse treeninglaagrisse ja seal peeti teda selle ühingu treenerite poolt nii tugevaks ratsanikuks, et pandi ukrainlastelt võetud täiesti võõra hobuse Plan selga ning Maie õigustas seda usaldust täielikult – ta tuli naiste kõrgema klassi takistussõidus hõbemedalile. Kulla võitis sellel alal Aino Vars hobusel Säde, kes võistles spordiühingu Nauka võistkonnas. Kolmas oli Venemaa selle aja kuulsaim naisratsanik Nina Gromova, lennuväekindral Mihhail Gromovi abikaasa (kes elas muide 97-aastaseks).
1955. aastaks oli Maie tugev konkurent igal alal ja võrdses võistluses meestega. Eesti meistrivõistlustel tuli ta hobusel Kreedit koolisõidus Eesti meistriks Mihhail Fadejevi järel, kes sõitis noore Moroziga. Samal aastal sai ta Eesti meistrivõistlustel täisverelisel Gagaral hõbemedali sporthobuste kolmevõistluses Mihhail Fadejevi ja Reseeda järel. Eesti meistri tiitleid kõigil klassikalistel ratsaspordialadel kogus Maie kokku 28, peale selle hulk ALMAVÜ ja Dünamo üleliidulisi medaleid. Ta tuli ka 6 korda Dünamo üleliiduliseks meistriks. Väärtuslik saavutus oli 1961.a. N Liidu meistrivõistluste hõbemedal koolisõidus Keskmisele auhinnale enda poolt ettevalmistatud täisverelisel hobusel Nord. Ta läheb Eesti ratsaspordi ajalukku ka takistussõitjana. Just tema viis imehobuse Pooluse 130 cm tasemele ja andis siis üle Jüri Villemsonile.
Treeneritööd alustas Maie ametlikult 1956.a., aga tunniandja oli ta olnud palju varem. Alustas ta 1956–72 Tallinna Ratsaspordibaasis, jätkas 1972–87 Dünamo ratsabaasis Tallinna hipodroomil, oli seal ka alates 1974. aastast ka juhataja. 1987–93 töötas ta jälleTondi Ratsaspordibaasis, oli seal ka raamatupidaja. Erastamise järel tegutses ta 1993–97 Vääna ühistalus ja hiljem ratsaspordiklubis Vääna Ratsutajad. Ta on ette valmistanud 11 meistersportlast. Tema parimad õpilased on Konstantin Prohhorov ja Aldo Kanepi.
Kogu aeg tegutses ta ka ratsaspordikohtunikuna (1956 sai vabariikliku kategooria, 1988 üleliidulise kategooria). Kõige viimasel N Liidu rahvaste spartakiaadil oli ta koolisõidu peakohtunik, paljudel N Liidu meistrivõistlustel on ta olnud peasekretär. Eesti Ratsaspordiföderatsiooni presiidiumis ja treenerite nõukogus oli ta alaline sekretär. Tema koostatud statistika on asendamatu allikas selle ajastu ratsaspordi ajaloo kirjutamiseks. Spordilehele ja spordiaastaraamatutele on ta teinud aastakümneid kaastööd.
Pika linnaelu järel on Maie jõudnud tagasi Keila lähedale maale elama. Ta on pidanud Väänas oma talli, loonud Vääna Ratsaklubi ja olnud ka tõsine hobusekasvataja. Omakasvatatud hobuseid on ta müünud Soome 11 hobust, Türgimaale 1 hobuse, Hispaaniasse 2 hobust. Oma kodutallis peab ta tänini nii oma kui ka klientide hobuseid ja teeb ise tallitöö. „Liikuda on ju vaja!“ ütleb ta. Ja koolisõiduvõistlustele jõuab Maie ikka, on säilitanud oma kohtunikupilgu ning oskab tabavalt öelda, mida ta nägi head, mida halba.
