6.- 7. augustil toimus järjekordne Eesti koolisõidu tiimi, Estonian Dressage Team, üritus. Sedapuhku koguneti Toominga talli Marten Luiteni koolitusele. Kahel päeval toimunud treeningud olid esimesel päeval osaliselt avatud treeneritele ja teistele huvilistele, mis meelitas kohale tõsisemad koolisõiduhuvilised.
Samal ajal kui Tartu pidas võitlust vihma ja üleliigse veega, kostitati Lillisse kogunenud koolisõiduhuvilisi leebe suveilmaga. Taevas liikusid laisalt mõned pilved, kerge tuuleiil sasis juukseid ja päike paitas trenniliste kaskasid ning pealtvaatajate päid. Tundub, et ilmataadiga on võõrustajatel head suhted.
Enne koolituse juurde asumist paar sõna Marten Luitenist. Marten Luiten on edukas U25 klassi sportlane ja treener Hollandist. Marten on toonud koju medalid nii juuniorite, noorte kui U25 klassi Euroopa Meistrivõistlustelt. Eelmisel nädalavahetusel toimunud U25 meistrikatelt tõi Marten koju meeskondliku pronksmedali ning 4. kohad nii individuaalses U25 GPs kui GP vabakavas.
Teisipäeva pärastlõunal sai näha poniratsanikest U25 sõitjani. Sekka ka üks vapper osaleja oma noorel hobusel. Võib olla üks mõte korraldajatele- vahelduse mõttes oleks põnev jälgida ka seenioride trenne. Mõistan korraldajate valikut eelistada avatud trennidel juuniore ja lapsi, sest reeglina on trenne jälgimas treenerid, kelle õpilasteks on valdavalt lapsed ja juuniorid. Kuid sellegipoolest oleks põnev vaadata, kas või silmaringi avardamise mõttes, millised on seenioride trennid.
Ratsastustöö on kõige alus
Esimestest minutitest oli selge, et Marten Luiten on äärmiselt empaatiline, toetav ja üdini positiivne treener. Tal jagus igale sõitjale ja tema hobusele häid sõnu ning trenni lõppedes jagas nutikalt tagasisidet. Alati alustas ta sellest, mis on hästi ja mis talle meeldis, lõpetades sellega, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Koolitusel osalenud ratsutajate heast tasemest oli ta positiivselt üllatunud. “Toominga tall on ilus, areen on hea, inimesed on sõbralikud. Mõned olid päris huvitavad hobused, osa oli natuke rohelised, teised jälle kogenenumad, aga see on väga hea, kui on natuke kõike,” rääkis ta.
Vahel on väljakutse treenida väga erineva taseme ja kogemusega hobuseid. Näiteks teisipäeval oli hobune, kes on võistelnud maailmakarika etapil ja oli ka 4-aastane noorhobune. Marten mainis ka, et ta ei treeni väga palju skeemi sõitmist, vaid keskendub ennekõike baasharjutustele. “Ja seal ei ole vahet, kas tegu on 4-aastase hobuse või GP-hobusega, sest ratsastuse alus on sama.”
Baasratsastust peab ta kõige olulisemaks. “See on kõige olulisem asi üldse! Kui harjutusse lipsas sisse viga, siis enamasti on asi selles, et hobune pole sääre ees või pole piisavalt sirge või on puudu nõtkusest. Mulle ei meeldi korrata harjutust lihtsalt kordamise enda pärast, see ei ole asja eesmärk. Ratsastuse eesmärk on hobuse kehaliste võimete arendamine ning ratsaniku ja hobuse vahelise suhtluse parandamine.”
Vahepeal jõuab Marten hõigata ja uurida ega publikul ei ole küsimusi. Vaikus. Päikeselapsele omase optimismi ja rõõmsameelsusega julgustab ta publikut temalt küsimusi küsima ja ütleb, et kuuleks hea meelega publiku arvamusi trennide ja õpetuste kohta. Veelgi sügavam vaikus võtab maad. Ka Toominga talli koerad on jäänud hiirvaikseks. Marten saab eestlastest aru ja keskendub taas platsil olevatele ratsutajatele. Koolitus jätkub.
Julge teha vigu
“It doesn’t matter” (“see pole oluline”) kõlas läbi Toominga kõlarite rohkelt. Kui ratsanikul midagi ei õnnestunud või sooritati harjutus hilinemisega, oli näha, kuidas mõnel ratsanikul tekkis frustratsioon (seda küll enda aadressil). See ei jäänud märkamata ka Martenil, kes kasvavad pinged koheselt maha võttis, hüüdes ratsanikule: “It doesn’t matter.” Hobune pakkus traavi asemel galoppi? It doesn’t matter. Kaotasid korraks rütmi? It doesn’t matter. Trenn ongi selleks, et vigu teha!
“Trennides proovin teha nii palju vigu kui võimalik,” selgitas Marten. “Läbi vigade tegemise õpin ma neid lahendama, õpin tundma paremini ennast ja hobust. Vigade tegemine õpetab paremini tundma piire. Kui mul on trenn, kui kõik läheb õigesti, siis ma muutun kahtlustavaks,” räägib ta. “Vigade tegemine on osa õppimisprotsessist. Seepärast ma ka ütlen ratsanikele, et “it doesn’t matter”, sest ma tean, et nad on pinges. Siin on publik ja soovitakse olla perfektsed.” Ta toob kohe näite teisipäevasest trennist. Üks osaleja soovis parendada jalavahetusi, aga jäi natuke ettevalmistusse kinni. “Ma arvan, et ta oli ratsanikuna väga vapper, kui ütles, et ärme täna ühe tagant jalavahetuste kallal tööta, vaid hoopis ettevalmistuse. Sellepärast ma ütlengi, et “it doesn’t matter”,kui sa teed vea, aga kui hobune sellest areneb/õpib, siis mul ei ole selle vastu midagi.”
Kõlaritest kostus järjekordne “it doesn’t matter” ja koheselt oli näha, kuidas raskus ratsaniku õlgadelt langes ja järgmine sooritus tehti juba eeskujulikult. “Aga nii see tegelikult käib. Sa teed selle enda jaoks nii palju raskemaks, kui sa ei luba endale vigade tegemist,” leiab Marten.
“Kui sa tervet rehkendust ei jaksa, tee pool, aga tee korralikult!”
Nii kõlas matemaatikaõpetaja Lauri soovitus Tootsile ja sama põhimõte kõlas Toomingalgi. Mõistagi teises sõnastuses. Ükskõik, millise tasemega ratsanik ei olnud, alustati, jätkati ja lõpetati baasasjade lihvimisega. Kui tasakaal, enesekandmine, sirgus, rütm ei ole paigas, siis avaldub see harjutuste kvaliteedis. Parem on lihvida ühte elementi ja selle detaile selmet teha seeriat kuidagiviisi. Samuti oli ta resoluutne üleminekute kvaliteedi suhtes. Kui keegi tegi ülemineku üle jala, siis pidi ta seda kordama. “Iga üleminek loeb,” kõlas Martenilt.
Mis puutub üleminekutesse, siis rõhutas ta, et iga üleminek peab säilitama edasipürgivuse. Galopp-samm üleminekul ei kustu galopp sammuks, vaid sammu alustatakse ja see peab olema edasiliikuv. “Hobune peab mõtlema edasi,” rõhutas Marten. Ka piafee harjutamise kõrvale märkis ta, et ehkki piafee on olemuselt traav kohapeal, siis peab see säilitama edasiliikumise.
Ükski osaleja ei olnud ennast koolitusele registreerinud mõttega, et keegi nende enesekindlust ja ego upitaks. Kõik osalejad olid ülimotiveeritud, soovides saada veel paremaks ja õppida juurde. Iseenesest ei kõlanud Marteni suust midagi revolutsioonilist, ilmselt kordavad paljud Eesti treenerid igapäevaselt samu asju. Ent viisis, kuidas ta trennid üles ehitas ja asju sõnastas, oli mõndagi, mida kõrva taha panna. Sümpaatne oli ka Marteni viis panna ratsanikud otsima murekoha põhjuseid, selmet tegeleda päevast päeva tagajärgedega.
Teisalt ei saa põhitõdede õpetamine olla revolutsioonile, sest suuresti järgitakse teatud variatsioonidega treeningpüramiidi. Kas ratsanikud kipuvad ehk põhitõdesid unustama? Jah, aga…Marten lisab kiirelt, et seda ta Eestis ei näinud. “Ma ei näinud seda siin, aga kui üldiselt rääkida, siis jah, põhitõdesid kiputakse unustama. Siin nägin ma väga palju head ratsutamist, mis oli leebe ja pehme hobuse suhtes. Mulle väga meeldis seda näha!”
Ära soojenda hobust üle
Järgmisel nädalal selguvad uued meistrid koolisõidus ja võistlusi võõrustab sel aastal Toominga tall. Millise soovituse annab Marten võistlejatele?
“Kui ma lähen võistlustele, siis ma proovin mitte midagi üle küsida soojenduses. Vahel on soojenduse viimased viis minutit kõige paremad, ratsanik on endast kõik andnud, aga kui jõutakse platsile, siis ei ole sellest enam midagi alles. Seega, minu soovitus oleks, et hobuselt ei tasu liiga palju küsida soojenduses.”
Marten peab oluliseks, et sportlasel oleksid realistlikud eesmärgid. “Kui treeningus või soojendusel sa ei suuda näiteks teha küljendust hindele 9, siis võistlustel mine püüa hinnet 7. Ära püüa hobust üle painutada või harjutust forsseerida.”
Toominga tallides toimub uus koolitus juba 24. augustil, kui noorhobuste tšempionaadi raames toimub Maria Colliander noorhobuste hindamise koolitus. Täpsem info Ratsanetis.