Enda jaoks uue väljakutsena olen võtnud plaani kirjutada lähikuudel seerialugudena mõned artiklid meie tavapärasest argielust veidi erinevast perioodist. Nimelt oleme oma Eesti (sega)teamiga jõudnud Hollandisse – ikka selleks, et olla vormis ja saada paremaks. Tööd, vastutust ja emotsioone on palju, aga kui „hobusepisik“ sind päriselt nakatanud on, siis tagasiteed ei ole.
Idee hobustega talvel Hollandisse või Belgiasse „laagerduma“ minna on Seedri talli omaniku Raili Pillmanni peas küpsenud juba mõnda aega. Et see ka päriselt teoks sai, jõudis mulle kohale alles siis, kui hobused reipalt autode pealt maha tulid ja uues kohas end silmnähtavalt hästi tundsid.
Sobiva talli leidsime Hollandi lõunapoolses osas, kust pole pikk maa ka Belgias võistlemas käia. Laagri põhiline eesmärk on anda meie peamiselt noortele hobustele võimalikult palju kogemusi erinevatel võistlustel ja treeningutel, sest lihtsalt kodus treenimine ei arenda neid paraku piisavalt. Eesti talvede tihti ebasoosivale kliimale lisaks on meil vaid üksikuid kohti, kus talvel võistelda saab.
Lisaks muidugi võimalus võistelda juba rohkem valmis hobustega ka rahvusvahelisel tasemel. CSI taseme võistluseid leiab siit kandist paar korda kuus, Eestis toimub neid paraku vaid kaks korda aastas – kevadine Maria talu ja sügisene Unibet Arena. Eesti ratsaspordis on need võistlused loomulikult olulised ja oodatud sündmused.
Kolmas eesmärk on loomulikult hobuseid ka müüa. Siin kandis vast väga veel ei teatagi, et väikeses Eestis ei aretata vähem konkurentsivõimelisemaid hobuseid kui riikides, kus hobumajandus on suur tööstusharu. Nüüdseks on maailm vast ka näinud, et Eestis on aretatud mitte lihtsalt häid vaid ka tippsporthobuseid.
16 boksiga talliosa Hollandis sai broneeritud alates veebruari algusest. Kaks hoburekkat startisid Saaremaalt Seedri tallidest ja üks Luunjast. Otsustasime tulla Lätist Saksamaale laevaga – nii on nii hobustel kui ka inimestel lihtsam kui mööda maad sõites.
Kui asjad olid pakitud ja meie valmis hobuseid laadima, tuli laevafirma administraatorilt teade, et valitud reisile hobuseid ei võeta, kuna avamerel võivad lained liiga kõrged olla. Järgmine laev väljus poolteist päeva hiljem, mis tähendas, et Liepāja sadamasse pidime sõitma läbi öö. Teatavasti oli Baltimaades jaanuari lõpp tavapärasest külmem ja teel sadamasse näitas minu juhitud rekka termomeeter ühel hetkel lausa –28 kraadi. Teadlikult jätsime hobused Eestis pügamata ning vajadusel lisasime teekonnal ka villaseid lisatekke.
Sadamasse jõudes kulges kõik ladusalt. Siinkohal tahaksin kiita ja tänada ettevõtet Stena Line, kus arvestati meie „eriveoga“ ning paigutati kõik kolm rekkat laeva tagaossa nii, et hobuseid oleks mugav sööta ja vajadusel saaksime isegi tagaluugid avada ning hobused maha võtta. Registratuuris öeldi mulle koguni, et paar rekkat jääb nüüd küll maha, aga teie kolm hobustega autot on meie jaoks prioriteet. See on suhtumine, mis heas mõttes jahmatas. Kuigi hobustesse võiksid ja peaksid samamoodi suhtuma kõik, kes hobuste transpordi ja logistikaga kokku puutuvad.
Saaremaalt mandrile pääseme siiani vaid praamiga ning meid teenindab TS Laevad OÜ. Kahjuks on nende jaoks hobune „tavaline kaup“, nagu igas teises veoautos. Tõsi, viimasel ajal on hakatud arvestama sellega, et hobustega autosid võimalusel enam kallakule ei jäeta. Kuid kui haige hobusega on vaja kiiresti kliinikusse jõuda, meile erandeid ei tehta. On ääretult kurb, et kuigi Saaremaal asub Eesti suurim sporthobuste kasvandus, ei ole riik valmis isegi erandkorras hobusega autot vajadusel koheselt praamile paigutama. Tavajärjekorras ootaval inimesel ei muutu üldjuhul elus palju sellest, kas ta ootab järgmist praami suvel konditsioneeriga või talvel soojendusega autos, hobusele võib see tõsise häda korral tähendada üht praami liiga hilja ja kahjuks on seda juba ka juhtunud.
Laevareis Saksamaale Travemünde sadamasse kulges ootuspäraselt – hobused tundsid end kogu 22 tunni jooksul hästi. Umbes viie tunni tagant saime neid sööta ning see suhtlus oma hobustega oli kuidagi teistmoodi ja armas – see lähendas veelgi. Nad õppisid usaldama ja mitte kartma, kui turnid nende pea ees, et kinnitada heinavõrk. Mõnulesid ninapidi vedela mashi sees nii, et inimene ise lõpuks üleni pudrune oli. Magustoiduks porgandid – ja nii mõnigi ootav hirnatus kõlas üle tekipõranda.
Laevalt maha pidime oma hoburekkadega esimestena tagurdama. See kõlas suurepäraselt – saime kohe jätkata teekonda uue „kodutalli“ poole, et hobused võimalikult kiiresti auto pealt maha saada.
Kahjuks ei sujunud kõik lõpuni ladusalt – üks meie rekkadest hakkas paarkümmend kilomeetrit hiljem protesteerima. Veetsime kogu meeskonnaga mitu tundi tanklas, lootes, et suudame ühiselt probleemi lahendada. Lõpuks sai selgeks, et seekord me seda omal jõul ei tee, ning jätkasime ligi 500 kilomeetri pikkust teekonda kahe rekkaga, et kõik hobused ootama ei peaks.
Mahajäänud autole leidsime õnneks üsna kiiresti abi ja märkimisväärne viga sai kohapeal parandatud. Umbes neli tundi hiljem sai ka viimane ekipaaž uuesti liikuma. Siit väike meeldetuletus: enne hobustega reisimist – eriti pika sõidu ja väga külma ilmaga – veenduge palun topelt, et kõikvõimalikud hooldused ja tehnilised kontrollid oleksid õigeaegselt tehtud.
Mõned tunnid varem kohale jõudnuna saime kõigi hobuste pesad mõnusalt ette valmistada. Kui viimane auto lõpuks saabus, oli pingelangus suur. Siin me nüüd oleme – ja kõik hobused tunduvad end hästi tundvat.