See on Eestis ikka nii olnud, et mingil määral areneb ratsasport põllumajanduse kulul. Praegu pole see enam nii, nagu nõukogude ajal, mil hobuseid osteti ja peeti ülal ühepoolselt jõukate majandite ja põllumajandusministeeriumi kulul. Nüüd toimub ja areneb reaalne integratsioon hobusekasvatuse ja ratsaspordi ühises hobumajanduses. Meie hobusekasvatajate panuseks ja isegi sponsorluseks spordile on see, et 40% Eesti ratsanike rahvusvahelistest startidest tehakse Eestis sündinud hobustel. Ratsasport omalt poolt on Eesti hobusekasvatuse ainus tõsine turg ja ainult meie sportlaste võidud viivad meie hobused lõppturule, see tähendab rahvusvahelisele turule. Caesari müük Hiinasse ja Alfons Ra esinemised Helsingi International Horse Showl ning Pariisis Maailma Karika finaali võistlustel on juba teinud ESH kaubamärgi maailmas veidi nähtavaks, aga sellised veidi juhuslikud sündmused ununevad kiiresti.
Esinduslikud kohad jäävad külalistel paremini meelde, ja selliseid kohti meil pole. Pole isegi selliseid nagu Leedu Audruvis või Vaizgikiems, Soome Ypäjä, isegi Läti pooleliolev Incukalns on meeldejäävalt võimas koht meiega võrreldes. Meie hobumajanduse võimsad kohad on olemas ainult unistustes ja ma kardan, et sinna nad ka jäävad. Minu ja paljude teiste unistustes peaks meil olema ja võiks olla kaks rahvusvahelise mastaabiga keskust.
Tallinnas Veskimetsas oleks parim koht tippspordi võistlus- ja treeningkeskusele. Kui seal toimuks igal aastal Maailma Karika etapp, jõutaks kunagi vähemalt meie tsooni finaali korraldamiseni. Muid suuri võistlusi, mis otsivad kohta, leiduks küll ja küll. Eraettevõtjad, kes tahaksid sellise keskuse rajada, on olemas. Kui Tallinna linn järele mõtleb, võib ta praeguse õnnetu Tallinna Ratsabaasi kohale uhke ratsaspordikeskuse saada. Meie hobumajandusele tähendaks see palju, ollakse nähtavamad ja ostjatele usaldusväärsemad.
Nähtavus ja esinduslikkus peaksid olema ka Toris toimuva mõte ja eesmärk. Mis seal praegu toimub, ei ole nähtav ega arusaadav. Sporthobuste kasvatajate osa selles on olnud lolliks jääda. Kui olime hobumajandusorganisatsioonides mingi konsensuseni jõudnud, milline hobumajanduskeskus oleks kõigile kuidagi kasulik, andsime oma allkirja valitsusele esitatavale taotlusele SA Tori Hobumajanduskeskus loomiseks. Asutati mõned kuud hiljem hoopis SA Eesti Maaelumuuseumid ja Tori hobusekasvandus anti selle hallata. Iga kord, kui minult on küsitud, mida Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts sellest arvab, olen ma vastanud ja jäängi vastama, et meid on petetud. Kahjuks oli meie seltsi juhatuses ainult üks liige üheksast, kes oli igasuguse Toris toimuva toetamise vastu, ja tal oli õigus. Kõigile edukamatele kasvatajatele oma hobuste tutvustamiseks, esitlemiseks, esindamiseks ja lõpuks müügiks kasuliku rahvusvahelisel tasemel keskuse asemel toimub kohaliku tähtsusega tegevus tasemelt alla Eesti keskmise ratsakeskuse ja ristandhobuste hobusekasvanduse elustamiseks. Tuntakse rõõmu, kui riigi omandis olevate hobuste arv varssumiste kaudu kasvab ja keegi ei mõtle sellele, et kasvavad ka kulud, sest sellise hobukoosseisu isemajandamine pole siin ja praegu võimalik. Tahaks näha, kuidas neid hobuseid müüma hakatakse, milline kvaliteedi ja omahinna suhe seal kujuneb. Sporthobustele sealt turukonkurente tulla ei saa, isegi riigi toetusega mitte, kuni püütakse säilitada tori tõugu ohustatud tõuna. Ohustatud tõugusid säilitataksegi maailmas selleks, et ei kaoks konkurentsis püsimiseks tarbetud genofondid ja ei väheneks bioloogiline mitmekesisus. Tori hobuse tõelistele säilitajatele aga võib edasine tegevus osutuda mõttetuks, sest ainult nime poolest vana tori tööhobust meenutavad hobused Torist tõrjuvad nad kõrvale.
Hobumajandusele nagu igale teisele sektorile oleks parem ja õigem, kui riik võimaluse korral investeeriks taristusse, aga tegevusi ei tohiks ta mingil juhul üle võtta. Toris on eraettevõtluse ja riigi investeeringute koostööks parimad võimalused. Seal peaks olema koht, mis meil paljude teiste riikidega võrreldes puudub – esinduslik keskus, kus oleksid ühendatud ajaloolised objektid parima tänapäevase kompetentsi ja komfordiga. Torist võiks saada koht kõigi aretussuundade hobuste esitlemiseks (kõik üleriigilised hobuste ülevaatused ja näitused korraldatakse Toris), kogu Eesti hobumajanduse esindamiseks (rahvusvaheliste seminaride, oksjonite, konverentside korraldamine, igasuguste konkursside või võistluste parimate hobuste esinemised, ka lihtsalt selliste hobuste ajutine asumine ja treenimine Toris perioodidega 1 nädal kuni 1 kuu korraga), parimate kogemuste edasiandmiseks ja propageerimiseks (paremate hobuste või/ja paremate ratsastajate/treenerite avalikud igapäevased treeningud vastavalt perioodiliselt avaldatavale ajakavale). Võimalik ja vajalik oleks luua tingimused hobumajanduse uurimistööks (võimalus elada Toris ajutiselt, kasutades seal asuvat raamatukogu, kõigi tõuraamatute arhiive ja muid materjale), hobustega seotud turismiks (tutvumine ajutiselt Toris asuvate hobustega, võimalus lihtsalt kohvikus istudes maneežis treenitavaid või koplites liikuvaid hobuseid näha). Tahaks, et juhtuks aina sagedamini, et mõni seltskond, kes valib kuhu kohvikusse minna, otsustaks: „Lähme Torisse hobuseid vaatama.“
Rääkimist rahvusvahelisest keskusest on praeguste plaanide juures jätkatud, aru saamata, milleks ja millised on need keskused mujal. Tavalisest tallist tavaliste hobustega võivad mõned turismigrupid küll läbi jalutada, aga kui nende hulgas on hobusekasvatusega kursis olevaid inimesi, siis ma neid sinna ei viiks. Näidata on mõtet seda, mis on parem või võrdne vähemalt Euroopa keskmisega, mitte alla Eesti keskmise olusid ja kvaliteeti.
Esinduslikku hobumajanduse keskust ei ole võimalik ühitada riikliku kasvandusega. Nad ei mahuks äragi. Kui riik üldse võiks omada hobuseid, peaksid need olema üksikud tõesti erakordsed sugutäkud kohalikest tõugudest või siis Eestis sündinud maailma tasemel olümpialootused. Toris pole juba ammu olnud üle Eesti keskmise hobuseid, loodetavasti ei tule sealt riigi omandisse hobuseid, kes on Eestile häbiks.
Eestis ei ole veel olnud valitsust ega rahvast, kelle ainuke mure on hoida pinnal neid, kes ise hakkama ei saa, ikka on tehtud midagi, mille üle saaks ka uhke olla. Kumba teed minnakse Toris?
Pakun välja mõned lihtsad põhimõtted:
- Riik investeerib (kasutades ka maa ja metsa kasutamise tulusid), aga eraettevõtlus opereerib kõigis tegevussuundades, kaasa arvatud hobusekasvatus. Tegevustesse kaasatakse ka riigi toetusega aretusühingud.
- Kõik tingimused hobustele ja inimestele peavad olema parimad Eestis. Muidu sellist keskust kasutama ei hakata, keegi ei taha ega pea Tori pärast midagi ohverdama või ebamugavusi kannatama.
- Muinsuskaitse osas tuleks vajaduse korral saada kokkulepe mõne kontrastse detaili osas, suurim neist maneež, mis võiks olla analoog Louvre’i püramiidile. Muidugi oleks parem, kui vana arhitektuuri jäljendades oleks võimalik mitte liiga kallilt kõik tänapäevase maneeži jaoks vajalik ära ja korda teha.
- Tori pole regionaalpoliitiline projekt vaid hobumajanduse stimuleerimise katalüsaator.
- Toetada tuleb arenevat tegevust, ka säilitamise juures selle kvaliteedi arengut.
Mis peaks Toris olema:
- Tori Hobumajanduse Keskuse direktori residents. Võimekal direktoril peavad olema parimad elamistingimused ja need seotud tema esindusfunktsiooniga. Näiteks Rootsis kuulsas Flyinge kasvanduses/keskuses on direktori ametikohaga seotud elamine vanas mõisahoones, omamoodi muuseumis, kus võetakse vastu külalisi, peetakse rahvusvahelisi konverentse jms. Toris pole kahjuks tõenäoline vana valitsejamaja tagasiostmine, aga oleks raske, kuid võimalik kujundada residentsiks praegune rahvamaja, praegune sotsiaalkeskus või vana postijaama hoone.
- Maneež peaks Toris olema esinduslik ja mugav, selline, kus võib ka kontserte ja muid sündmusi korraldada. Maneežiga peab olema ühendatud restoran või kohvik vaatega maneeži.
- Vabu tallikohti on vaja vähemalt 30, isegi 50, et igal ajal oleks võimalik kutsuda kokku sellise koosseisuga ülevaatus, oksjon või muu üritus. Kohaliku tähtsusega võistlused on tähtsuselt teisejärgulised, kuid muidugi võib neid korraldada. Tallikohad peavad olema parima võimaliku sisustusega, parima infovarustusega (näiteks iga boksi tagaseinal peaks olema hobuse oluline info tema sugupuu, aretuslike või sportlike saavutustega jne.)
- Kompleksi sissepääsu juures peaks olema infokeskus. See võib olla ühine Soomaa kaitseala ja mõnede turismiettevõtete infokeskustega. Infokeskusest pääseb edasi muuseumi aktuaalsele väljapanekule ja võib-olla raamatukogusse
- Väike hotell pikemalt Toris viibivatele ratsastajatele, treeneritele, väliskülalistele, teadustöötajatele jne. peaks olema vähemalt 10 toaga. Selleks võiks ümber ehitada ühe talli originaalseks hotelliks, kus hotellitubadest avaneksid vaated hobuste boksidesse.
Kuidas selleni jõuda:
- Alustada tuleks Sihtasutuse Tori Hobumajanduse Keskus moodustamisest. Ettevalmistus on ju tehtud, selleks kulus aeg 2015-2016.a., mil vaieldi aretusühingutes ja nende vahel sihtasutuse äriplaani kavandi üle. Seejärel, kui valitsusele oli esitatud taotlus SA moodustamiseks, hakkasid toimuma imelikud sündmused. Moodustati sihtasutus küll, aga SA Eesti Maaelumuuseumid
- Veel enne sihtasutuse juriidilist asutamist võiks alustada tööd sihtasutuse nõukogu, kuhu kuuluksid Maaeluministeeriumi, Rahandusministeeriumi, VTA, PRIA esindajad, EHS, EHKAS, ESHKS oma esindajatega, Tori valla esindaja.
- SA nõukogu valiks kiiresti konkursi korras tegevjuhi
- Tegevjuhi esimene ülesanne on korraldada eelarve ja tegevuskava koostamine, lähtudes seisukohtadest:
- Riigile kuuluvad hobused jagatakse või müüakse neile tori hobuse kasvatajatele, kes on viimastel aastatel tegelikult ohustatud tõu nõuetele vastavaid varssu saanud
- Projekteerijale koostatakse lähteülesanne, millega nähakse ette võimalused Tori kui keskuse kasutamiseks kõigi hobusekasvatajate huvides ning eraettevõtjate kaasamiseks operaatorfirmadena (hotell, restoran/kohvik, esinduslik maneež, väike ratsaspordikool, muuseum). Tori tõu kasvatajatele üle Eesti tuleks luua erandlik võimalus hoida oma parimaid hobuseid näidistena Toris peaaegu või täiesti tasuta
- Nõukogu arutab vajaduste ja rahaliste võimaluste suhet, lähtudes eesmärgist rajada tõesti rahvusvahelisel tasemel keskus ja lõpetades vähemalt keskuse valmimiseni kohaliku tegevuse finantseerimise.
- Edaspidises tegevuses peaks Toris olema võimalused esitada Eesti hobusekasvatuse parimaid saavutusi sellistes tingimustes, et kasvatajad oleksid Torisse ajutise tallikohtade saamisest huvitatud ja see oleks isegi odavam kui kodus, sest Tori maade ja metsa majandamisest saadava rahaga saaks hobuste ja inimeste Toris viibimist toetada.
- SA palgal ei peaks olema rohkem inimesi kui kõrgepalgaline ja võimekas juht ning mõni hoonete korrashoiuga tegelev inimene. Head elutingimused nii inimestele kui hobusekasvatajatele peaksid meelitama ratsastajaid, treenereid, hobuseomanikke, üliõpilasi, seminaride, hobuste ülevaatuste korraldajaid, hindekohtunikke, lektoreid, isegi kontsertide korraldajaid, ka lihtsalt huvilisi leidma Toris oma tegevuseks parima koha. Ja turismi- ning toitlustusettevõtjate kaasamine on endastmõistetav.