Olen alati tahtnud saada Eesti meistriks. Koos selle aastaga olin osalenud juba viis aastat järjest meistrivõistlustel, kuid kuidagi ei tahtnud see kuld minu kaela jõuda.
Minu EMV debüüt algas 2018. aastal, kui olin 13 ja võtsin osa nii poni- kui lasteklassist. Kahjuks lõppesid need meistrivõistlused õnnetusega, millest sain ühe tõsise luumurru. Elu esimesed meistrivõistlused ei lõppenud küll heal noodil, kuid usun, et see kõik oli minu arengus ratsutajana vajalik.
Järgmisel aastal naasesin taaskord lootusega võita. Peale laste EM-il käimist võtsime otsuse EMV-l lasteklassides mitte osaleda ja võtta kohe juunioride klass. Kindlasti oleks olnud lihtsam endavanustega konkureerida, kuid soov end proovile panna hüpates kõrgemaid oli suurem. Saavutasime selles klassis 4. koha. Kahjuks tol aastal poniklassis, kus oleks mul olnud reaalne medalivõimalus, ei olnud mu poni parimas vormis ja tookord jäid võistlused meil ära.
Aasta hiljem, 2020, osalesin poni-, juunioride- ja noorteklassis. Poniga saavutasime minu esimese EMV medali, pronksmedali, peale mida otsustasin lõpetada varakult oma poniaastad. Hobusega sai peale esimest päeva otsus tehtud, et osalen medaliheitluses ikka juuniorides. Kahjuks teisel päeval teises voorus tuli kaks viga sisse ja lõpetasin klassi täpselt joone all – 4. kohal.
2021. aastal võtsin taaskord ette nii juunioride kui noorteklassi, kuid seekord erinevatel hobustel. Juuniorides osalesin Brennetiga, kus platseerusime hõbemedalile. Oma endise põhihobuse Ciao Belo’ga leppisime taaskord 4. kohaga noorteklassis.
2022. aasta alguses seadsin endale eesmärgiks osaleda suvel seenioride meistrivõistlustel. Ehkki alguses tundus see ulmeline, hakkas see plaan pärast edukaid võistlusi Poolas ja Pärnus üha rohkem reaalsena tunduma. Minu hobusele Haloubet’ile pakuvad kõrgemad tõkked rohkem pinget, mis rääkis sellele otsusele samuti kasuks.
Taaskord osalesin juunioride klassis Brennetiga, kes tegi mõlemal päeval oma töö perfektselt ära, kuid minu pimestav soov kõige säravamat medalit saada põhjustas paar viga, mis viis meid medalikonkurentsist välja. Minnes mõlemal päeval seenioride klassi, oli mul 0 ootust ja lihtsalt tungiv suur soov oma Brennetiga tehtud vead ära parandada. Tundus, et Haloubet sai samuti aru, et nüüd on vaja meil mõlemal end teistele tõestada. Meil oli mõlemal päeval parem koostöö kui kunagi varem. Pärast esimest päeva olime 4. kohal.
Esimese päeva puhas sõit oli juba väga suur ime ja sellest tulenevalt tahtsin teisel päeval lihtsalt sama korrata. Ka teisel päeval oli hobune super ja läbis esimese vooru vigadeta. Nüüd oli teada, et juhin võistlust ja pean teise vooru samuti puhtalt sõitma. Olles mitu korda pidanud oma võiduunistuse tõttu alla vanduma, otsustasin, et ei tee enam seda viga. Läksin teist vooru sõitma lihtsalt kaine mõistusega ja plaaniga sõita see parkuur lõpuni. Süsteemil tuli üks latt maha, kuid sõitsin lihtsalt edasi ja ei lasnud sellest end häirida. Platsilt lahkudes olin sooritusega väga rahul, kuid olin veendunud, et olin ühe vea tõttu medali kaotanud.
Ma arvan, mulle jääb eluks ajaks meelde, kuidas hakkasin hobusega platsilt välja jalutama ja mulle jooksid vastu minu sõbrannad, kes olid väga õnnelikud ja ütlesid, et olime saanud kuldmedali. Ma ei suutnud sellel hetkel oma õnne uskuda. Kui olin juba lootuse kaotanud, tuli õnn viiekordselt tagasi. Teadsin, et olime teinud õige otsuse Haloubet’i ostes ja teadsin, et seenioride klassi hüppamine õigustas end sel aastal täielikult ära. See oli igati meeldejääv sündmus.
Ma väga loodan, minu ja Haloubet’i lugu inspireerib nooremaid ratsanikke pürgima kõrgemale ja uskuma endasse ja hobusesse isegi siis, kui keegi teine neisse ei usu.
