Uuringud on näidanud, et traavlid võivad joosta raudadeta kiiremini, ent samal ajal suurendab raudadeta jooksmine kabjade kulumise ja kahjustuste riski. Värske Rootsi uuring näitab aga, et mitte ainult kabjahooldus ja söötmine, vaid ka hobuse geneetika mängib olulist rolli selles, kui hästi kabjad “paljajalu” võistlemisele vastu peavad.
Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli (SLU) teadlased uurisid Rootsi soojavereliste traavlite kabja kasvutsooni kudesid piirkonnas, kus moodustub uus kabjakude.
Kaks hobuste rühma
Uuringus võrreldi kahte hobuste rühma:
-
Raudadeta sageli võistelnud hobused, kes olid oma karjääri jooksul suutnud võistelda ilma raudadeta vähemalt kolm korda ühe kuu jooksul.
-
Hobused, kes võistelnud harva raudadeta. Nende kabjad vajasid enamasti raudu kabja kaitseks ja nad said ilma raudadeta startida vaid üksikutel juhtudel, kusjuures võistluste vahele jäi vähemalt 45 päeva. Treenerid kinnitasid, et need hobused ei suutnud raudadeta sageli võistelda just kapjade liigse kulumise tõttu.
Tugeva ja vastupidava kabja geenid
Kaasaegse RNA-sekveneerimise abil tuvastasid teadlased viis geeni, mille aktiivsus erines rühmade vahel: ACCS, IRX2, TRAPPC6A, MT2A ja SLC35F3.
Need geenid mõjutavad kabja tugevust ja funktsiooni erineval moel. Geenid ACCS, IRX2 ja TRAPPC6A aitavad tugevdada kabjakudet ja muuta selle kulumisele vastupidavamaks. MT2A osaleb oluliste metallide tasakaalu hoidmisel, mis on vajalik kudede kasvuks ja taastumiseks. SLC35F3 võib mõjutada verevarustust kabjas, mis omakorda on oluline hapniku ja toitainete juurdevoolu seisukohalt.
Koos aitavad need mehhanismid muuta kabjad tugevamaks ja vastupidavamaks. Need on omadused, mis on hädavajalikud hobustele, kes võistlevad raudadeta.
Kabja kvaliteet ei sõltu ainult hooldusest
Uuring kinnitab seega, et kabja kvaliteet ei ole vaid õige hoolduse ja söötmise tulemus, vaid sellel on ka selge geneetiline taust. Teadlased uurisid, millised geenid on kabjakudedes aktiivsed ja järgmise sammuna plaanitakse tuvastada ka konkreetsed DNA variandid, mis neid erinevusi põhjustavad. Tulevikus võiks neid teadmisi kasutada hobuste valikul, et leida paremini raudadeta võistlemiseks sobivaid traavleid. See võiks parandada nii sportlikku sooritust kui ka hobuste heaolu.
Uuring viidi läbi koostöös Rootsi Traaviliiduga ja seda rahastas Rootsi Hobusuuringute Sihtasutus.
Laura Lemming: kabjahooldus peab lähtuma hobusest
Sepana töötav Laura Lemming ütleb, et tema jaoks ei olnud uuringu tulemused üllatavad. “Loodan, et analoogsed uuringud pakuvad initsiatiivi kapjade kvaliteedi senisest suuremaks tähtsustamiseks aretuskriteeriumina ka sporthobustele. Nagu uuringuski viidatud, on kapjade kvaliteedil hobuse sooritusvõimele ja eduka võistluskarjääri pikkusele ilmselge mõju,” leiab ta. Siiski oli uuringus tema jaoks üllatavat. “Minu jaoks oli huvitav uuringust lugeda, et just võistlusteks võetakse rauad ära ja treeningperioodil on “paljajalu” traavlid siiski raudus. Ratsahobustega toimitakse tihti vastupidi – spetsiaalne, võistluse pinnast ja tingimusi arvestav rautus kindlaks võistluseks ja kodusel treeningperioodil on hobune raudadeta,” toob ta välja.
Laura rõhutab, et kabja “kvaliteeti” võib tõlgendada vägagi erinevalt. “Kas sarnase pidamise, söötmise, kabjahoolduse juures võivad ühe hobuse kabjad olla negatiivsetele välismõjudele olla vastupidavamad kui teisel? Või ka näiteks hobuse enda ebakorrektsest kehaehitusest või muudest liikumisaparaadi probleemidest tulenevatele biomehaanilistele mõjudele vastupidavamad kui teisel? Loomulikult.”
Laura toonitab, et hobune vajab raudu, kui tema kabi kulub kiiremini kui kasvab. Samuti siis, kui hobuse kasutusest tulenevalt on vaja paremat pidamist, kui rauata kabi võimaldab. Näiteks murul kõrgete takistuste hüppamine, jääl liikumine jne. Samas teinekord ka hoopis vähemat pidamist (näiteks lääneratsutamises kasutatavad slider-tüüpi rauad). “Ja kolmandaks kasutatakse raudu siis, kui hobuse omanik, loodetavasti sepa või veterinaariga konsulteerides, selle kasuks otsustab,” loetleb ta.
Kõikidele veterinaaridele, sportlastele, kasvatajatele ja huvilistele on siinkohal hea uudis. Juba jaanuari lõpus toimub Eesti Maaülikoolis välislektoriga koolitus “Welfare Farriery: Interval Barefoot Approach for the Competing Sport Horse”.
Koolitusel jagab oma teadmisi maailma tippu kuuluv Martí Sala Bayés, kes on lõpetanud Ühendkuningriigis Hereford School of Farriery sepakolledži, mille õppekava on antud erialal üks põhjalikumaid ja nõudlikumaid maailmas. Samuti on ta olnud aktiivne ratsasportlane, olles teinud kaasa Rahvuste Karika (FEI Nations Cup) tasemel kolmevõistluses. Oma igapäevatöös värgib ja rautab ta kuni viie tärni võistlushobuseid, kes võistlevad edukalt nii raudadeta, komposiit- kui tavaraudades erinevatel ratsaspordialadel.
Täpsema info koolituse kohta leiad SIIT.