Järjekordne aasta on saamas ajalooks, lõpule jõuab ka ratsaspordihooaeg. Võistlused on peetud, medalid ja karikad jagatud, edetabelid koostatud. Selgelt on igaühel oma isiklik vaatenurk mööduva aasta õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, siinkohal esitame autori ja toimetuse nägemuse 2010. a. olulisematest sündmustest Eesti ratsaspordis.
Kas muutume üha rahvusvahelisemaks?
Rahvusvahelistumine on meie muutuvas maailmas trend. Internetiajastu on muutnud maailma tunnetuslikult väiksemaks kui see paistis veel kümnekonna aasta eest. Omandamaks kõrgemat professionalismi ja teadmisi, siirduvad välisriikidesse paljud meie üliõpilased ning spetsialistid. Suuremad turud pakuvad suuremaid võimalusi. Sellest on lähtunud paljudki ratsaspordiga seotud inimesed alustades sportlastest lõpetades tallimeestega.
Küsimus, kus meie ratsasport oma tasemelt siiski asub, mõlkus ehedalt peas ühel aprillikuu nädalavahetusel, taustaks valdav arvamus, et asjad on meil vägagi halvasti. Tollel kõnealusel nädalavahetusel võistles kaks meie takistussõitjat Genfis MK-finaalis, kaks Itaalias CSI3* tasemega võistlusel, lisaks peeti kodumaal ERL-i Takistussõidu Talvise Karikasarja finaali. Mainimata ei saa jätta Kivisildi auhinnalisi kohti Genfis ning Raagi võite Itaalias. Samal nädalavahetusel võistlesid kestvusratsutajad Soomes CEI2* tasemel, võites nii distantsi pikkusega 120 km kui 80 km. Lisaks kolmevõistlejad Leedus ja koolisõitjad kodumaal. Nagu näeme ja teame, jagus võistlejaid piisavalt nii kodu- kui välismaale.
Tiit Kivisild ja Torrero. Foto: erakogu
Kas sellist tulemust võime lugeda heaks? Kui lugeja mäletab, esitasin sarnase küsimuse just analüüsitava nädalavahetuse järgselt tollal Genfis „tuhavangis“ viibinud Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuse esimehele Heiti Häälele. Vestluses Häälega keskendusime põhiliselt meie positsioonile rahvusvahelisel tasandil. Vaadeldes põhiliselt takistussõitu, leidis Hääl, et meie hobuste tase ei jäägi niivõrd alla maailma tippudele, kuid vajaka jääb kogemustest ning võistlusnärvist.
Itaalias Raagi poolt 140 cm tasemel saavutatud võitude valguses leidis ERL-i juhatuse esimees, et just sellel tasemel olemegi maailmas, kõrgemale tuleb veel pürgida. Heaks näiteks oli Pilli ja Kivisildi treeneri ütlus Genfis pärast legendaarse briti vanameistri John Whitackheri puhast sooritust 150 cm tasemel: „Temale oli see üks tavaline päev kontoris …“ Väide on täpne, teades, et tituleeritud britt stardib erinevatel hobustel MK-finaaliga sarnasel tasemel vast 40 või rohkemgi nädalavahetust aastas, meie meestele-naistele on selline võistlus aga suursündmus, põhjustades konkurentidega võrreldes oluliselt tõsisemat lisapinget. Analoogia võime takistussõidust tuua teistelegi aladele.
Seega saame öelda, et meie ratsasportlased ja nende taustajõud on valinud ainuõige suuna. Tahad olla rahvusvahelises konkurentsis, treeni ja/või võistle sealsel tasemel. Selge on see, et rahvusvahelisele tasemele siirdumine ei ole mitte esimene, vaid ei-teagi-mitmes samm arenguteel. Algteadmised ja -tase tuleb omandada kodumaal.
Järelkasv, järelkasv, järelkasv …
Siit jõuamegi tõenäoliselt olulisima kitsaskohani meie ratsaspordis või täpsemalt kogu spordis. Tänavu hilissügisel toimunud Eesti Spordi Kongressil konstateeriti kvalifitseeritud treenerite tohutut puudujääki. Treener samas on hindamatu tähtsusega järelkasvu ning laia kandepinna tekkel.
Analüüsides tänast pilti meie ratsaspordis näeme, et tipus on valdavat sportlased, kes alustanud nõukogude süsteemi ajal. On puhas õnn, et meie alal on aktiivne sportlasiga oluliselt pikem kui teistel aladel ning tänased pealt 40sed tipud võivad huvist-motivatsioonist-tervisest lähtuvalt võistelda veel rohkem kui kümmekond aastat. Samas tunnetame olulist puudujääki juunioride ja noorte võistlusklassides. Paljud tänavused noorte klassi edukamad võistlevad tuleval aastal täiskasvanute konkurentsis, samuti liiguvad mitmed juuniorid noorte klassi.
Kätlin Sehver. Foto: Reio Avaste
Vaadates pilti näiteks takistussõidus, on selge, et võistluste raskusastmeid kõnealustes võistlusklassides tuleb uuel aastal alandada, saavutamaks mõistlikku võistlejate arvukust. Parem ei ole olukord ka koolisõidus ega kolmevõistluses, kus harrastajate arv pidevalt kriitilise piiri peal olnud. Kestvusratsutamises küll on viimastel aastatel võistlejate arv kasvanud ja seda valdavalt juunioride tasemel.
Treenerite kvalifikatsiooni tõstmine peab saama meie lähiaastate prioriteediks ratsaspordi arengus. Tean, et samal seisukohal on ka ratsaliit ning selles suunas liigutakse. Siinkohal pean vajalikuks märkida, et areng peab olema meie kõikide sihiks, mistõttu kutsun üles ratsaliitu mõtete ja tegudega selles osas toetama. Oleme väga väike alaliit ning vaid paari inimese, kes meie alaliidu igapäevase juhtimisega tegelevad, jõust ning energiast oluliseks sammuks ei pruugi piisata, arvestades asjaolu, et korras tuleb hoida muudki liidu tegevust puudutavad aspektid.
Vaatamata majanduslangusele ei lange võistluste arvukus
2009. a. alguseks oli kõikidele eestimaalastele selge, et majandusmull on lõhkenud ning ees tunduvalt viletsamad ajad. Ratsaringkondades ennustati nii võistluste kui huviliste arvu olulist langust. Täna saame rõõmuga tõdeda, et nii see ei läinud. Vaadates tagasi nii 2009. a. kui kohe lõppeva 2010. a. kalenderplaanidele, siis leiame sealt võistluseid igale tasemele ja igal alal. Tänavu täheldasime isegi teatud konkurentsi samadele nädalavahetustele sattunud võistluste vahel. Nuriseda ei saa algava aasta plaanegi analüüsides.
Jätkuvalt on korraldajad koostöös Ratsaliiduga suutnud läbi viia traditsiooniks muutunud karikasarju – Palladium Cup, Talvine Takistussõidu Karikasari, Suvine ja Talvine Ponikarikas, Koolisõidu Karikas jne. Uue sarjana algatati tänavu Koolisõidu ABC Karikasari pakkumaks rohkem võimalusi algajate tasemele. Lootkem, et ideede tasandilt jõuavad peagi reaalsusesse ka kolmevõistlejate ning kestvusratsutajate sari.
Dina Ellermann ja Royal Pokemon, ERL Koolisõidu Karikasarja Finaal, Ruila 2010. Foto: Külli Tedre
Võistluste korraldamist silmas pidades saame mainida koheselt mööduvast aastast kolm ajaloolist sündmust. Esmakordselt viis Eesti märtsikuus Saku Suurhallis läbi Kesk-Euroopa takistussõidu MK-liiga finaalvõistluse. Esimest korda toimus Kurgjärvel peetud rahvusvaheline kestvusratsutamise võistlus, alguse sai loodetavasti traditsiooniks kujunev rahvusvaheline Ruila Kevadtuur takistussõidus. Pärast aastast vaheaega korraldas Kurtna klubi taas rahvusvahelise kolmevõistluse, kus jällegi esmakordselt oli kavas CIC2* taseme võistlus. Jätkus 2008. aastal ilmavalgust näinud rahvusvaheline takistussõidusari Baltic Riders\’ Tour, mille üldvõidu tõi Eestisse Urmas Raag.
Rahvusvaheline kestvusratsutamise võistlus Kurgjärvel, mai 2010.
Kokkuvõtteks
Leian, et vaatamata mitmetele kitsaskohtadele võime lõppeva ratsaspordiaasta korda läinuks lugeda. Tänaseks on teada, et mitmed eelpool analüüsitud suunad meie ratsaspordis jätkuvad tulevalgi aastal – toimub palju rahvuslikke võistluseid ja sarju, korraldatakse neljal ratsaspordialal rahvusvahelised võistlused, sportlased on teinud plaane võistlemaks rahvusvahelisel tasandil.
Kodumaiseks suurimaks ülesandeks peaksime seadma väikese sammukese astumise treenerite ning seeläbi tulevaste ratsasportlaste taseme tõstmiseks.
Soovin siinkohal kogu hobumaailm.ee toimetuse nimel jõudu ja innukust tulevaks aastaks kõikidele sportlastele ja nende taustajõududele, klubiaktivistidele, võistluste korraldajatele ning väikesearvulisele ratsaliidu tegevjuhtkonnale.
Lugemiseni juba uuel, 2011. aastal