Mis on rajakoppel?
Kujutage ette tavalist koplit. Selleks on enamasti suur niit või ruudukujuline ala. Kuidas erineb sellest rajakoppel (paddock paradise)? Rajakoppel on kontrollitud ligipääsuga karjamaaradade süsteem, mis innustab hobuseid rohkem liikuma, pakkudes vajalikku vaimset ja füüsilist stimulatsiooni. Rajakoppel imiteerib võimalikult palju hobuste liigiomast elukeskkonda.
Inglise keeles nimetatakse sellist lahendust track system või paddock paradise. Selle tõi 2005. aastal laiemalt esile Jaime Jackson oma raamatus “Paddock Paradise – a Guide to Natural Horse Boarding”. Tuginedes metsikute hobuste liikumismustrite uuringutele, töötas ta välja soovitused, kuidas sarnane süsteem võiks toimida ka koduhobuste puhul. Vabas looduses liikuv hobusekari on pidevas liikumises, läbides siiski kindlaid radu, mis kokku moodustavad nende territooriumi.
Rajakoppel imiteerib hobuse liigiomast elu, mis on ülesse ehitatud inimkeskkonda. Rajad on kujundatud nii, et hobused liiguvad erinevatel tasapindadel ja materjalidel, hobused on 24/7 karjas ja saavad omavahel suhelda. Hobuseid söödetakse tihti ja korraga vähe. Koresööta antakse heinavõrkudest või söödamajast, olenevalt rajast on ligipääs ka vähesele koplimurule.
Miks tekivad hobusel käitumuslikud- ja terviseprobleemid?
Kõik hobused on looduse poolt disainitud elama karjas ja olema pidevas liikumises, läbima igapäevaselt suuri vahemaid leidmaks vett, varju ja paremaid toidukohti. Jah, inimene on hobuse teatud omadusi aretusega palju muutnud, kuid liigiomased põhivajadused on eesti tõugu hobusel samad, mis KWPN-l.
Kui paneme hobuse keskkonda, mis ei ole talle loomulik, näiteks täielik isolatsioon teistest hobustest või karjatamine väga rammusal kultuurheinamaal, siis hakkavad esinema käitumuslikud ja terviseprobleemid.
Rajakopli poolt pakutav 24/7 liikumine ja elu karjas, sagedased söögikorrad ja stimulatsiooni pakkuv keskkond tagab selle, et hobusel ei ole igav ja ei teki käitumishäireid, mis võivad tekkida elust üksikkoplis ja boksis pidamisest- künahaukamine, maohaavandid, õpitud abitus, puidu närimine, kraapimine, tammumine, agressioon jms.
Kontrollitud söötmine tagab optimaalse kaalu ja see ennetab ülekaalust tekkida võivaid terviseprobleeme.
Milline näeb välja tavaline rajakoppel?
Klassikaline rajakoppel näeb välja nagu staadioniring, milles on kitsamad ja laiemad osad, mängu-, puhke- ja söödaalad. Oluline on see, et nurgad oleksid lauged ja rada hobustele läbimiseks piisavalt lai ja loogiline. Liikumisrajad on umbes 5-7m laiused ja pori vähendamiseks on nad kaetud sõelmete, kruusa, liiva või puiduhakkega. Rada ei tohiks olla kitsam kui kõige suurema hobuse kehapikkus x1,5.
Pakkumaks hobustele nii vaimset kui ka füüsilist stimulatsiooni on rajale asetatud palke, vanu rehve, kive, ehitatud väikeseid künkaid, tiike ja püherdamiseks liivaalasid. Sageli on koplis ka puud ja hekid, mis pakuvad kaitset ilmastiku eest. Samuti võib hobustele teha soola-, vee- või mineraalibufee ja luua ürdiaia.
Rajakoppel sobib kõikidele hobusetõugudele olenemata suurusest ja distsipliinist. Karjad on komplekteeritud sarnaste vajadustega hobustest, ehk ei panda kokku 17-aastast laminiitikut 1-aastase noorhobusega.
Taastootmise olukorras valiksin varssadele, märadele ja noorhobustele 24/7 koplimuruga niidu.
Teadusuuringud toetavad rajakopli kasulikkust
Hiljutised Suurbritannias läbi viidud uuringud on näidanud, et rajakoplitest võib olla palju kasu. Ühes uuringus võrreldi ribakarjatamist ja rajakoplit ning leiti, et viimases vähenes hobuste vaheline võitlus rohu pärast ning hobused liikusid rohkem.
Teises uuringus osales 18 eri tõugu hobust, kes viibisid kas tavalises koplis või rajakoplis. Enamikul neist oli probleeme ülekaaluga, mõnel lisaks ka hingamisraskusi, mis piirasid nende võimet piisavalt treenida. Kolme kuu möödudes olid rajakoplis karjatatud hobused kaotanud keskmiselt 3,4% kehakaalust, samas kui tavalises koplis viibinud hobused olid juurde võtnud 1,5%. Samuti kontrolliti kapjade seisundit ning leiti, et rajakoplis viibinud hobuste kapjade konditsioon paranes.
RAJAKOPLI KASUTEGURID ON JÄRGMISED:
- IMITEERIB HOBUSE LOOMULIKKU ELUKESKKONDA
- SUURENDAB LIIKUMIST
- VÄHENDAB AINEVAHETUSHAIGUSTE TEKET
- VÄHENDAB/ELIMINEERIB PROBLEEMKÄITUMISI
- PAKUB VAIMSET JA FÜÜSILIST STIMULATSIOONI
- ÜLIMADAL RISK TAVALISTE TERVISPEROBELEEMIDE TEKKELE-LAMINIIT, KOOLIKUD, MAOHAAVANDID.
Rajakopli loomise väljakutsed Eesti oludes
Põhjaliku rajakopli loomine ja hooldamine Eesti oludes on pigem keerukas ja kulukas ettevõtmine. Suurimaks väljakutseks on meie kliimas korraliku porivaba pinnase loomine. Et tagada radade kestlikkus ja kasutuskõlblikkus ka vihmasel ajal, tuleb liikumisteed katta porimattide, liiva, sõelmete kruusa või puiduhakkega. See aga eeldab märkimisväärseid investeeringuid, mida kõik hobuseomanikud endale lubada ei saa.
Hobuseid üüritallis või rendimaal pidades pole samuti alati võimalik ega mõistlik suuremahulisi pinnasetöid teha. Ajutiseks porivabaks lahenduseks võib olla pinnase katmine puiduhakkega. See laguneb paari aastaga huumuseks ja pinnast ei muuda.
Talvine periood lisab omakorda oma raskused. Miinuskraadidega on sõnniku koristamine praktiliselt võimatu – külmunud hunnikuid saab kangiga küll lahti lüüa, kuid rada ei õnnestu täielikult puhtaks teha. Nii koguneb sõnnik lume alla ning kevadel sulades tuleb kogu talvine kogus korraga koristada, mis võib võtta päevi. Lisaks soodustavad rajale jäänud väiksemad sõnnikuosakesed muru vohamist, mis hoolduseta jätmisel võib kahjustada kogu raja katet. Selle vältimiseks on hakatud rajama nn talveradu – näiteks sõelmetega kaetud rajakopli kõrvale murupinnale. Miinuskraadide ajal, mil muru enam ei kasva ja pori ei teki, saab hobused sinna tõsta. Kevadel, kui olud paranevad, viiakse nad tagasi põhialale ning talveradadelt saab sõnniku järk-järgult koristada, hoides kallist rajaosa liigse koormuse ja rikkumise eest.
Kaalu ja ainevahetusprobleemide seisukohalt ei pruugi rajakoppel olla iseenesest imerohi. Kui rajad on loodud ainult murupinnale ning hobusel on võimalik saada päevas rohkem energiat, kui ta kulutab, ei too see kaasa kaalukaotust. Praktika näitab, et optimaalse tervisliku seisundi saavutamiseks toimib rajakoppel kõige paremini siis, kui see ühendab kaks aspekti: hobuse liikumise suurenemise ja päevase kaloraaži kontrolli. Alles nende kahe koosmõjul on võimalik vältida ülekaalu ning toetada ainevahetuse tasakaalu.
Artikli järgmises osas võtame fookusesse juba praktilise poole. Kuidas rajakoplit planeerida ning milliseid samme ja materjale selle ehitamisel silmas pidada? Räägime erinevatest lahendustest, millised on nende plussid ja miinused ning jagame kogemusi, mis aitavad vältida tüüpilisi vigu. Nii saab rajakopli ehitamise teekond olla läbimõeldud ja tulemus hobustele turvaline ning omanikele võimalikult kestlik.