Tänavu kevadel kaitses Elisabeth Ein Eesti Maaülikoolis (EMÜ) magistritöö “Koolikute esinemine hobustel Eestis”, milles uuris koolikute esinemist Eesti hobustel. Töö põhines küsimustikul, mis viidi läbi hobustega tegelenud või tegelevate inimeste seas. Küsimustikule vastati kokku 207 hobuse kohta.
Töö teemavalik oli sügavalt isiklik, sest koolikud ei ole Elisabethile võõrad. “Valisin selle teema, kuna minu hobusel on mitu korda olnud koolikud ja tahtsin süvitsi teada, miks või millest need tekivad ja kas mul oleks võimalik omanikuna midagi veel rohkemat teha, et neid ennetada,” selgitab ta. “Kui mul siiski ei õnnestu neid ennetada, siis tahtsin uurida, mida saab erinevat tüüpi koolikute puhul teha, et hobust aidata.” Teiseks põhjuseks oli teema püsiv aktuaalsus. “Koolikud on üheks peamiseks hobuste surma põhjustajaks kogu maailmas, seega tahtsin teada saada, kui palju on Eesti hobuseomanikud selle teemaga kursis ja millised on nende kogemused.”
Elisabeth jõudis oma töös järeldusele, et ehkki koolikuid ei ole võimalik täielikult ennetada, esineb nüansse, mis koolikute esinemist kas suurendavad või vähendavad.
Mis on koolikud?
Koolikuid defineeritakse kui kõhuvalu, millel on erinevaid liigid, põhjused ja vormid ning sestap ka erinevad riskitegurid. Koolikud on üsna levinud hobuste surmapõhjuseks, mis vajab kiiret sekkumist ja vajadusel arstiabi. Omaniku oskus märgata varases staadiumis koolikuid on kriitilise tähtsusega hobuse ellujäämisel.
Mõistmaks koolikuid tuleb mõista hobuse söötmise eripärasid. Hobune on rohusööja, kes on kohanenud sööta otsima umbes 15 tundi ööpäeva jooksul ja vabatahtlikult ei veeda nad sööda otsimiseta kauem kui kolm tundi. Uuringud on näidanud, et söötmine on koolikute riski võtmeelement ja see on olnud mitmete uuringute keskmes. Ideaalis võiks koresööt moodustama vähemalt 60% päevasest söödakogusest ja koresööt võiks olla vabalt saadaval.
Koolikute tekkepõhjused on tihedalt seotud seedesüsteemiga, mis on kohanenud pidevaks söödatarbimiseks. Suurem tõenäosus koolikuteks on juhul, kui söödetakse kontsentreeritud söötasid, muudetakse äkiliselt sööta või kui hobust ei karjatata. Koolikute risk suureneb oluliselt ka teravilja- või jõusööda söötmise korral.
Teravilja ja granuleeritud söötasid tuleks sööta ainult vajaduse korral. Teravilja või maisi söötmisel ühe kilo võrra suureneb koolikute risk 70%, võrreldes 100% heinaga söödetud hobustega. Granuleeritud sööt suurendas koolikute riski 6-9,5 korda. Suhkrurikkad söödad suurendasid koolikute riski 4-7,5 korda.
Uuringutes on leitud, et karjatamine vähendab koolikute esinemist, ideaalis võiksid hobused veeta karjamaal 12 tundi päevas. Samuti on karjamaal viibimise pikendamisel korduvate koolikute risk väiksem.
Heinapallist söödetavatel hobustel suureneb koolikute risk, kuna pallide kvaliteet langeb erinevate ilmastikutingimuste ja õues hoidmisega. Samuti tuleks vältida heina söötmist maapinnalt liivastel aladel, sest süües sisse liiva, võib see häirida soolestikku ja selle motoorikat.
Sööda kõrval on oluline roll vee kättesaadavusel. Kui hobune veedab 1-2 tundi ilma veeta, siis suureneb koolikute risk mitmeid kordi.
Uuringu tulemused
Eestis ei ole varem koolikute esinemist hobustel uuritud. Selle uuringu jaoks koostati veebiküsimustik, mida jagati hobustega seotud inimestele, sealhulgas Facebooki grupis „Eesti hobuseinimesed“. Küsitlus viidi läbi 27.03.2024–30.04.2024 ja sellele vastamine oli anonüümne. Kokku saadi tulemusi 207 hobuse kohta.
Küsimustik sisaldas kokku 24 küsimust, millest 22 olid kohustuslikud ja 2 vabatahtlikud. Kohustuslikus osas küsiti üldist teavet nii hobuseomanike kui ka hobuste kohta ning täpsemaid küsimusi hobuste pidamisviisi, kasutusala, söötmise ja koolikute esinemise kohta. Vabatahtlikud küsimused pakkusid hobuseomanikele võimalust kirjeldada, kuidas nad koolikuid ennetavad.
Küsimustiku üldosa tulemused:
- Kõikide hobuste vanusegrupid ja sood olid esindatud. Kõige enam jagati teavet hobuste kohta, kes olid vanuses 9-15;
- Küsitluses jagati andmeid 99 mära, 89 ruuna ja 19 täku kohta;
- Kõige enam jagati informatsiooni eesti sporthobuste kohta (30%), järgnesid eesti hobune (14%) ja tori hobune (12,6%);
- Hobuseid kasutati valdavalt võistlemiseks (tipp- ja harrastussport) (41,5%) ja hobihobustena (42,5%);
- Hobusepidamise eesmärkide võrdlemisel koolikute esinemisega selgus, et pidamiseesmärkidel ei olnud suurt seost koolikute esinemisega;
- Hobustel, kes tegelevad võistlusspordina koolisõiduga, esineb koolikuid enam võrdluses teiste ratsaspordialadega.
Enam kui pooltel hobustel (52,7%) ei ole koolikuid esinenud. Kõige enam on esinenud hobustel koolikuid ühel korral (25,1%). Koolikutüüpidest, kui need olid kindlaks tehtud, on sagedasemad gaasikoolikud (12,1%) ja sooleummistus (9,7%).
Valdavalt on koolikud lahenenud kergelt ja hobused on vajanud ravimeid (28,5%). Pisut vähem kui veerand hobustest vajas veterinaari sekkumist (23,2%) ja osadel hobustel läksid koolikud ose üle (11,6%). See peegeldub ka ellujäämise tulemustes- suurem osa hobuseid on jäänud elama, koolikutesse on surnud vähesed (3,4%).
Enamikul hobustel on koresööt vabalt kättesaadav
Positiivne on seegi, et valdaval osal hobustel on koresööt vabalt kättesaadav (74,9%). Viiendikul juhtudel antakse koresööta kolm korda päevas (20,3%). Ühest söögikorrast teiseni jätkub 81,6% hobustest koresööta ning 18,4% ei jätku.
Küsitluse tulemused ei näidanud seost koolikute ja selle vahel, kas koresööta jagub ühest söögikorrast teiseni. Hobustel, kellel jätkub koresööta ühest söögikorrast teiseni on koolikud esinenud 83 hobusel (49,1%) ning 86 hobusel (50,9%) ei ole. Hobustel, kellel ei jätku koresöödast ühest söögikorrast teiseni, on koolikud esinenud 15 hobusel (39,5%) ja 23 hobusel (60,5%) ei ole.
Üsna võrdselt on hobuseid, kes söövad sööta, mis ei sisalda teravilja (38,6%) ja neid, kelle sööt sisaldab teravilja (37,2%). Umbes viiendik hobuseid ei saagi jõusööta (18,4%).
Jõusööda söötmise kogus ja sagedus tõstab koolikute riski
Küsimustiku tulemused ei näidanud seost koolikute esinemise ja jõusöötade söötmisega. Tulemustest selgus, et hobustel, kelle müsli/graanulsööt sisaldab teravilja, esineb vähem koolikuid (40,3%) kui nendel hobustel, kelle sööt ei sisalda teravilja (56,3%). Samas näitasid andmed, et hobustel, kes söövad kaera või ei saagi jõusööta, esineb samuti vähem koolikuid.
Koolikute esinemise, jõusööda koguste ja söögikordade vahel leiti seoseid. Hobused, kes saavad jõusööta 0,5-1kg või 1,1-2kg üks kord päevas, esineb koolikuid vähem (vastavalt 37,0% ja 20,0%). Hobused, kes saavad jõusööta kolm korda päevas 0,5- 1kg, esineb koolikuid rohkem (66,7%).
Olulisemgi seos esines koolikute esinemise ja jõusööda andmise sageduse vahel. Küsitluse tulemused näitasid, et mida sagedamini antakse hobusele jõusööta, seda suurema tõenäosusega esineb neil koolikuid. Hobustel, kellele antakse jõusööta ainult üks kord päevas, esineb koolikuid vähem (41,7%). Hobustel, kellele antakse jõusööta kaks või kolm korda päevas, esineb rohkem koolikuid (vastavalt 51,7% ja 57,9%). Hobused, kes jõusööta ei saa, on koolikute esinemine ja mitte esinemine suhteliselt võrdne.
Vabapidamine aitab ennetada koolikute esinemist
Peaaegu pooled hobustest elas vabapidamisel (42,5%). 19,3% käib väljas 6-10 tundi, 16,9% käib väljas rohkem kui 10 tundi ning 10,1% käib õues 1-5 tundi. 13 hobust (6,3%) käivad õues vastavalt päeva pikkusele.
Küsitluse tulemused näitasid, et oluliselt vähem esineb koolikuid kui hobuseid peetakse vabapidamisel. 88st hobusest esinesid koolikud vaid 35-l hobusel (39,8%). Ka nende hobuste seas, keda viiakse õue vastavalt päeva pikkusele, esineb vähem koolikuid (30,8%).
Rohkem esines koolikuid hobustel, kes said väljas olla 1-5 tundi. Mõneti üllatuslikult esines palju koolikuid hobustel, kes veetsid väljas 6-10 tundi või rohkem kui 10 tundi. 40st hobusest 20-l esinesid koolikud olles väljas 6-10 tundi (50,0%) ning 35st hobusest 19-l esinesid koolikud, olles väljas üle 10 tunni (54,3%).
Kuidas ennetavad hobuseomanikud koolikute esinemist?
Vabatahtlikule küsimusele, mis uuris hobuseomanike praktikaid koolikute ennetamiseks, vastati kokku 155 korral. Saadud vastuste pinnalt sai järeldada, et üldine teadlikkus on hobuseomanike seas heal tasemel ning paljudel on kasutusel mitmed meetmed, millega viia koolikute esinemine nii madalale kui võimalik.
Peamiseks meetmeks oli kvaliteetse koresööda ja puhta joogivee kättesaadavus ööpäevaringselt. Niisamuti peeti oluliseks seda, et hobustel oleks võimalik pikalt õues viibida ja liikuda ning tagatud oleksid liigiomased pidamistingimused. Talvisel ajal anti hobustele sooja vett ja leotatud sööta.
Kuna koolikuid ei ole võimalik täielikult ära hoida, on oluline teadvustada asjaoludest, mis suurendavad või vähendavad koolikute esinemist.
Kuidas kommenteerib tulemusi töö autor? Elisabeth on tulemustest positiivselt üllatunud. “Tulemused olid selles mõttes positiivselt üllatavad, et enamus inimesi olid väga teadlikud koolikutest ja nende esimemisest, sealhulgas teadsid palju ka ennetamisest. Ka enamik hobuseid said terveks,” toob ta välja. “Samas, kuna uuritavate hobuste arv oli Eesti kontekstis pigem väike, siis kahjuks tegelikku olukorda see päriselt ei peegelda,” möönab Elisabeth. Koolikute teemat peab ta huvitavaks. “See on minu arust ülipõnev ja mitmetahuline teema, mis hõlmab nii paljusid erinevaid hobusepidamise tegureid. Ma ise õppisin töö kirjutamise käigus väga palju uut ja loodan, et selle töö sisu aitab veelgi tõsta teadlikkust koolikute olemusest ja ennetamise võimalustest.”
Elisabeth Eini tööga on võimalik tutvuda SIIN.