Mõned aastad tagasi hakkasime abikaasaga tõsisemalt sporthobuste kasvatamisega tegelema.Nii sai minust ka sage külaline ja klient ratsavarustust müüvates poodides. Põhiliselt ostsin varustust ühelt kenalt Müüjalt.
Üsna pea hakkasid minu kõrvu kostma hoiatavad vihjed selle Müüja kahtlasevõitu konfliktidest oma klientidega. Mitmed tuttavad soovitasid mul ettevaatlik olla ja vihjasid endi negatiivsetele kogemustele. Kahjuks jäid minu kõrvad neile hoiatustele kurdiks. Ikka ja jälle käisin seal poes oma rahakotti luhvtitamas. Silme ees keerlesid vaid tuntud brändide tooted, mida müüdi “lõpumüügis” müstiliselt soodsate hindadega. No kes ei tahaks väärt kraami odavalt osta? Ka seekord pidas paika vanasõna, et loll saab ka kirikus peksa.
Möödunud sügisel sai minu ostlemine selles poes ootamatul kombel otsa. Nimelt postimüügi teel ostetud tekkidest ühele ei olnud võimalik kaelaosa kinnitada. Pärast mitte kõige meeldivamaid kirjalikke vaidlusi kirjutas Müüja: (kirjapilt muutmata) “Palun saadke tagasi tooted millega oli probleeme ja teeme teile tagasi kande. Andke teada kuna ja mis firmaga kauba tagasi saadate.”
Saatsingi ühe kaelaosa originaalpakendis Müüja poole teele ja teavitasin sellest sõnumiga ka Müüjat. Järgmisel päeval helistas mulle ilmselgelt ärritunud häälel Müüja meessoost esindaja ja teatas, et Müüja saadetist vastu ei võta, kuna mina olen üks kaval kelm, kes püüab ausat Müüjat tüssata!
Lõik telefonivestluse lindistusest:
“Mis kaelaosa sa tagasi saatsid? Kas seal oli kirjutatud 145 cm? Ahh? Oli või ei olnud?“
“Eeee- ei olnud. Seal olid hoopis mingid tähed,” kogelen ehmunult.
“No näed! Mis kaelaosa sa tagasi saatsid? Tunnista üles – sa tahad lihtsalt petta! Vaata arvet!”
Tuut-tuut-tuut.
Paar tundi pärast kõne lõppu potsatas mulle e-posti kiri helistajalt, kes teatas pühalikult, et selles poes mind enam ei teenindata. Kirja lõppu oli lisatud kummaline lause: “Meil lapsehoiu teenust ei osutata!” Kuna olin sellest poest kõik kaubad ostnud firmadele, sirvisin läbi paari eelnenud aasta ostuarvete kaustad. Ja ennäe kavalpead! Müüja oli arvetele kirjutanud: “kaelaosa”- 3 tk, “tekk”- 3 tk, “sadul”-1 tk jne. Mis tekk – kas päevatekk, suletekk, hobusetekk? Mis kaelaosa? Ei ainsatki vihjet, et tegemist on hobuse teki kaelaosaga-rääkimata viitest tootjafirmale. Nii ka sadulaga. Ma ei suuda kuidagi tõestada, et olen selle sadula Müüjalt ostnud. Ka passi ei antud poest kaasa. Juhul, kui ostjal peaks sellest poest ostetud kaubaga probleeme tekkima, ei saaks kuidagi arvega oma ostu sisu tõestada. Muideks, paljud sama poe eraisikust kliendid kinnitavad kui ühest suust, et on kauba eest teinud ülekande hoopis Müüja erakontole ega ole saanud arvet ka korduval nõudmisel.
Poolteist kuud hiljem võttis minuga ühendust Cargobus. Nad olid mures minu poolt Müüjale saadetud pakikesega. Nimelt keeldus Müüja seda vastu võtmast, väites, et ta pole mingit pakki soovinud. Palusin siis Cargol see pakike koos nendepoolse kirjaliku selgitusega mulle tagasi saata.
Mõned päevad hiljem liitusin Facebookis foorumiga “Hobuinimeste varjupool” ja lugesin aina uutest Müüja petulugudest. Nii nagu minul – olid ka neil probleemid enamasti postimüügi teel ostetud kaubaga. Kellel olid rõivastel etiketid eemaldatud, kellel sootuks määrdunud ja katki. Mõnel tootel olid osad detailid lihtsalt puudu. Uuena ostetud jopel olid eelmisel aastal tootjatehases ilusti eesti krooni ajal käibel olnud sendid taskusse pistetud. Uskumatu kuidas lõunaeurooplased eesti krooni jumaldavad!
Võtsin siis ka foorumis sõna. Järgmisel päeval saadeti mulle kuri e-kiri: “Palun tõestada antud väidet või vabandada valeinformatsiooni esitamise eest. Juhul kui Te ei ole nõus seda tegema, esitatakse antud nõue Teile kohtu kaudu.” Sellise sisuga kirja oli Müüja saatnud aastaid tagasi ka ühele teisele hobuvarustust müüvale inimesele. Toonases kirjas nõuti konkreetset summat Müüja au ja väärikuse solvamise eest! Kohtusse ei ole see vana lugu siiani veel jõudnud.
Aust ja väärikusest on minu loo kangelasel tõepoolest kummaline arusaam. Eelmise aasta alul soetas üks tubli eesti pere kaks hobust. Nüüd said pere kaks vanemat last hobuseomanikeks ja ühiselt seati pereema eestvõtmisel sammud Müüja esinduslikku poodi. Kuna vanema lapse hobune vajas uut hüppesadulat, saadi Müüjaga kenasti kokkuleppele, et sadula saab alati ümber vahetada, kui see ei peaks hobusele sobima. Sadula ja ka muu ostetud kraami eest maksti sularahas, arvet saamata. Sadula passi ostja siiski sai. Proovides selguski kurb tõde, et sadul ei sobi. Samal õhtul saatis murelik ema Müüjale sõnumi. Pärast mõningast erimeelsust soostus Müüja sadula vahetusega. Nii läks ema taas poodi, kaasas keskmine laps ja sadul. Vahetuseks saadi demosadul, millele passi ei antud. Ema maksis Müüjale sularahas sadulate hinnavahe maksumuse ega saanud ka seekord arvet. Ema oli õnnelik, sest see sadul sobis hobusele ja ta uskus siiralt, et see hetkeline arusaamatus Müüjaga leidis mõlemaid pooli rahuldava lahenduse.
Päevi hiljem helistati pereemale politseist ja anti teada, et Müüja avalduse põhjal algatati tema veel põhikoolis õppiva lapse suhtes kriminaalasi! Ema pidi ehmatusest kraavi sõitma. Peatanud teepeenral auto, kuulis ta politsei selgitusi, endal käed-jalad värisemas. Müüja väitis politseile tehtud avalduses, et laps, kellele ema äsja oli sadula ostnud, on interneti teel Müüjale korduvalt tapmisähvardusi teinud! Ka olevat laps käinud poes märatsemas ja Müüjat ähvardamas! Politsei lõpetas algatatud kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Müüjal polnud oma avalduses esitatud arutu laimu tõenduseks ainsatki süütõendit. Ei olnud ei videosalvestisi poes toimunust ega ähvardusi internetis. See koletu süüdistus oli olnud vaid Müüja järjekordne fantaasia.