Põhjamaade meistrivõistlustel (PM) takistus- ja koolisõidus osalesid eestlastest kolm takistussõitjat ja üks koolisõitja. Kõrgeima kohaga naases juunioride klassi takistussõitja Grete Veske, kelle üldarvestuse 7. koht on läbi aegade parim tulemus Põhjamaade meistrivõistlustelt takistussõidus.
Põhjamaade meistrivõistluste võistlusnädal algas osade sportlaste jaoks juba kolmapäeval, kus esimesed sportlased tegid oma esimesed stardid. Grete ja Porche olid juunioride klassi 135 cm sõidus juba esimesel päeval auhinnalisel 10. kohal, millele järgnes neljapäevane sõidu võit ja laupäevane 5. koht, mis andis üldarvestuses kokku 7. koha.
“Minu jaoks oli see esimene kord vōistelda PMil. Meie väike Eesti tiim oli nii kokkuhoidev ning toetav, kōik elasid üksteisele väga kaasa. Mul on olnud vōimalus vōistelda mitmetel rahvusvahelistel vōistlustel Euroopas ning harjutada raskemate parkuuride sōitmist. Arvan, et see andis mulle ka kindlama tunde PMil, kuna sealsed parkuurid olid väga tehnilised. Jäin oma sōitude ning tulemusega väga rahule. Meie koostöö Porschega on kestnud alles mōned kuud, olen väga rõõmus, et oleme leidnud omavahel niivõrd hea klapi. Eesmärk oli endast parim anda ning teha sōidud, millega nii mina kui ka minu treener rahul oleksime,” kommenteerib Grete kogu nädalat.
Uus tase
Kõigi nelja eesti sportlase kokkuvõtvad kommentaarid Põhjamaade meistrivõistluste taseme kohta on laias laastus samad: PMi tase on tunduvalt kõrgem kui see, millega meie sportlased harjunud on.
Lasteklassis esindas Eestit takistussõitja Marii Parve, kelle parim tulemus tuli viimase päeva finaalsõidus, kus koos hobusega Dior saavutati 120 cm kõrgusel 11. koht. “Olen suure kogemuse võrra rikkam. Rajad olid väga tehnilised ja sellise keerukusega parkuure pole mul varem olnud võimalust sõita. Väljakutseks oli ka see, et kahel viimasel päeval olid kahevoorulised parkuurid, mõlemad üsna pikad ning pidime mõlemad Dioriga pingutama ja ennast proovile panema. Saime palju uusi kogemusi, õppisime sellest võistlusest palju. Olen motiveeritud parandama vigu, mis PMil sisse tulid,” räägib Marii.
125 cm kõrgusel poniklassis võistelnud Johanna Tafenau sõnul on samuti PMi ja Eesti võistluste tasemevahed märkimisväärsed: “Eestis toimuvaid võistlusi võrreldes PMiga saan öelda seda, et PMi parkuurid olid kordades raskemad, plats suur ja pinnas hea ning parkuurid olid väga tehnilised, vahed keerukad ja parkuurid kõrgemad kui Eestis.”
Võistluspaik ja emotsioonid
Selleaastase ainukese koolisõitjana oli Eestit esindamas Rose Marie Skjoldby, kelle jaoks oli see juba neljas PM: “Koht oli suurepärane ning meeleolu oli võimas. Minul kahjuks sõidud ei läinud eriti hästi sellel aastal, kuid sellegipoolest ei kahetse sinna minemist. Iga aasta imetlen seda meeleolu, mis iga riigi tiimid koos olles tekitavad – kõik on uhked, et saavad oma riiki esindada ning nendevaheline võistlus selle üle, mis värvi lipud annavad tribüünidel kõige rohkem tooni. Ma loodan, et ühel päeval saame ka Eestist kokku suure tiimi ning tõstame sini-must-valgete lippude osakaalu areenil tublisti juurde.”
Nii Grete kui ka Marii nõustuvad, et võistlus oli väga hästi korraldatud ja võistluskompleks hästi üles ehitatud. “Emotsioonid on positiivsed, väga soojalt võeti meid vastu. Kõik olid sõbralikud ja elasid üksteisele kaasa,” räägib Marii.
Teamwork makes the dream work
Marii Parve treenerina kaasas olnud Kristiina Raudnageli sõnul olid samuti emotsioonid väga positiivsed: “Vōistluspaik ja korraldadus olid väga head ja meie pisike meeskond hoidis väga kokku. Võistlusklassid ja tasemed muidugi olid rasked. Olime hüpanud küll 125 cm radu, kuid mitte nii tehnilisi. Konkurendid ja nende hobused olid ikka väga heal tasemel. Kindlasti on selline võistlus väga hea kogemus noortele sõitjatele võistelda enda vanuseklassis ja saada kogemust rajal. Põnev oli näha, kuidas toimisid Rootsi, Taani, Norra, Soome tiimid ja kuidas kaasa elati: “team work makes the dream work“.
Miks seada endale eesmärgiks PM?
Kristiina Raudnageli sõnul on PM hea eesmärk, pannes noorsportlasi rohkem pingutama ja sõitma kaasa raskemaid radu rahvusvahelisel tasemel.
Rose Marie soovitab kindlasti kõikidel enda vanuseklassi liidritel PMile minna: “Kogemus on unustamatu ning sellest õppida on palju. Olen veendunud, et nii Eesti kui ka teised Baltimaa riigid suudaksid Põhjamaadele konkurentsi pakkuda küll kõikidel aladel, kuid tiimide väljapanek teeks selle tõenäosuse suuremaks ning edu silmapaistvamaks.”
Johanna Tafenau sõnul on PMi kogemus hindamatu just enda arengu mõttes: “PMil osalemine oli kindlasti hea otsus, õppisin väga palju ja sain ka teada oma nõrgemaid kohti. Minu arust on oluline käia ka välismaal võistlemas eelkõige kogemuse pärast, kindlasti näitab see ka nõrgad kohad välja ja aitab leida teistele probleemidele lahendusi.”
