Seitsmendad Maailma Ratsaspordi Mängud (WEG) Normandias on jõudnud poolepeale ning on õige hetk muljeid vahetada. Emotsioonid on vaheldunud seinast seina nagu ühele suursündmusele kohane.
Hobumaailma toimetuse jaoks on see esimene kord viibida maailma ratsaspordi suurimal sündmusel, mida peetakse iga nelja aasta tagant, seega puudub meil võrdlusmoment eelmiste mängudega, kuid emotsioone kogenumatelt kolleegidelt tasub siinkohal arvesse võtta. Ei tahaks kohe alustada halvaga, ehkki üldine hoiak on, et seekordne WEG ei ole hästi korraldatud. Paljuski mängib siin rolli see, et erinevad alad asuvad üksteisest väga kaugel – isegi peastaadioni ja nn village’i (mängude küla) vahel on umbes 3 km -, ning keelebarjäär, kuivõrd paljud korraldusmeeskonna liikmed ei valda peale emakeele midagi. Samas prantslaste jaoks ongi nende keel rahvusvaheline ja kindlasti ei teeks paha seda hoopis ise osata.
Vabatahtlikud igasugustelt elualadelt
Kõikidel WEGidel pressitiimis töötanud belglanna Edith De Reys lisab samas: „Nad on öelnud seda iga WEGi kohta. Iga kord, kui järgmine tuleb, hädaldavad kõik, et just see on halvim.“ Samas ei eita ta, et Normandia pole just Aachen (2006. aasta WEGi ja iga-aastase suurfestivali Aachen CHIO toimumispaik, mida peetakse maailma parimaks ratsavõistluste keskuseks). Nagu igal üritusel, kujundavad selle näo just konkreetsed inimesed, kes peavad külalistega suhtlema. Edith on musternäidis sellest, milline peab olema meediaosakonna töö, ning paljud tema tiimikaaslased üritavad olemasolevate võimaluste juures anda parimat. Normandia näol on küll tegemist tõelise hobusearmastajate piirkonnaga, kuid kindlasti ei puuduta see absoluutselt kogu elanikkonda. Siiski on kohalikud üldiselt väga uhked, et just see piirkond on saanud õiguse WEGi korraldada ja seetõttu on tegelikult suur osa vabatahtlikest üldse mitte hobustega seotud, vaid lihtsalt kohalikud elanikud, kes soovivad üritusele kuidagi kaasa aidata.
Täis pakitud pressiruum kolmevõistluse toimumispaigas
Halvimad mängud läbi aegade?
Aitamise osas on muidugi olukord nii ja naa. Ühest küljest on vabatahtlikke, kes teeks midaiganes, et külalised end siin vähegi hästi tunneksid, kuid on ka neid, kes on segaduses, infopuuduses ning suudavad suhelda ainult prantsuse keeles. Ei ole ilmselt mõtet konkreetset süüdlast otsida, kuid fakt on see, et kogu ürituse korraldus on jätnud soovida, eriti arvestades, et prantslased on spetsiaalselt rõhutanud oma pikaajalist kogemust ja professionaalsust ratsavõistluste korraldamisel. Austraalia väljaanne The Horse Magazine, mis on tuntud väga kriitiliste artiklite poolest, on mängude akronüümile andnud lausa uue tähenduse – Worst Ever Games (halvimad mängud läbi aegade – toim).
Mis siis on nii valesti? Räägitakse, et korraldusmeeskond ei halda ratsaspordi spetsiifikat ning pole kunagi varem ratsavõistlusi organiseerinud. See fakt on osaliselt kuulujutt, kuid samas kuuldud mitmest allikast. Olles käinud tallides ja soojendusväljakutel, mis on sportlastele üliolulised, ei oska nende kohta samas midagi halba öelda. Samuti on väga hea pinnas D’Ornano staadionil, mis on üle elanud mitmeid vihmahoogusid.
Tallid
Soojendusväljakud
Suurimat muret valmistabki ilmselt logistika. Viidastus on kohutavalt halb, millegi üles leidmiseks võib kuluda terve igavik. Samuti ei ole plaanikohaselt käinud meediabussid, isegi mitte need, millele on tulnud end ekstra kirja panna. Sellisel põhjusel jäi näiteks pildistamata kestvusratsutamise start, kus Kairit oli muide lausa esimene olnud! Kell 4 hommikul väljuma pidanud buss jättis lihtsalt tulemata. Näited on veel kuhjaga. Meedia jaoks spetsiaalselt korraldatud transpordikoosolekul üritati vähemalt ajakirjanikke informeerida arengutest nii palju kui võimalik, seejuures transpordipealiku nägu oli suisa kaame, sest busside organiseerimine pidi olema tõeline õudusunenägu.
Kestvusratsutamise starti hilinemise tõttu uudistasin alguses ringi vet-alas, mille ette seatud suur tribüün oli välja müüdud
Transpordist veel rääkides on muidugi suured probleemid parkimisega, kuna linnatänavad ei ole kuigi laiad ning inimesi on kokku sõitnud enam kui pool miljonit. Samas tehakse väga tihedat koostööd kohaliku politseiga, kes aitab toimuvat üsnagi hästi reguleerida. Suureks mureks on just võistluspaikade üksteistest nii kaugel asetsemine. Nagu eelnevalt kirjutatud, võistlesid kestvusratsutajad Caenist 100 km ja kolmevõistlejad 70 km kaugusel, rakendisport, parakoolisõit, reining ja voltižeerimine on põhiareenist umbes 3-4 km kaugusel. Kolmevõistluse kross tekitas vast kõige suurema kaose, kuna oodatud 55 000 pealtvaatajat istusid kõik tundide kaupa ummikus ning paljud loobusidki lõpuks kohale tulemast. Ajaloolises Le Pini riiklikus hobusekasvanduses kolmevõistluse koolisõidu ja krossi korraldamine ei olnud ehk kõige parem otsus, kuna sinna viivad teed ei olnud suutelised sellist massi läbi laskma. Abiks ei olnud sugugi ka pikalt sadanud vihm, mis muutis parklad nii poriseks, et osaliselt need lausa suleti. Vesteldes rohkem informeeritud kolleegiga Hollandist selgus, et korraldajad otsustasid Le Pini kasvanduse kasuks, kuna tahtsid sellele kuulsale kohale rohkem rahvusvahelist tähelepanu. Kasvandus ise muidugi nägi väga ilus välja, kahjuks õnnestus seda vaadelda võrdlemisi kaugelt. Krossirada asus kasvanduse maadel, mis samuti polnud pinnase osas ideaalsed. Tihe vihm oli selle muutnud nätskeks ja libedaks, ehkki väidetavalt tehti raja parandamise nimel palju tööd – ehitati drenaaži ja tugevdati täitematerjaliga.
Le Pin hobusekasvandus
Kolmevõistlusel õnnestus hobustel siiski pääseda suurema sopata, mida ei saa kahjuks öelda pealtvaatajate kohta.
Piletid on tegelikult täiesti taskukohased
Võistlusele on kokku loodetud müüa pool miljonit piletit ning ilmselt see number ka täitub, sest juba avapäevaks oli müüdud üle 330 000. Hinnad varieeruvad 5st eurost 90ni olenevalt alast. Mõistagi on kallimad distsipliinid takistussõit, koolisõit ja kolmevõistlus, aga ka reining, mille finaal on täiesti välja müüdud. Täismajale läksid ka kestvusratsutamine (piletid stardi-finišipaigas, rajale võis minna tasuta), kolmevõistluse koolisõit ja takistussõit, kuid väga täis oli D’Ornano staadion ka koolisõidu küri ajal. Piletite osas on samas olnud palju hämmingut, sest tundub, et siin puudub nende osas ühtne online-süsteem, mille alusel saaks ülevaate ostuvõimalustest. Näiteks pea nädala kohapeal veetnud eestlased said mitmest kohast informatsiooni piletite otsalõppemisest, ometi oli siiski kõrval asuvast järgmisest putkast võimalik just sellele „välja müüdud“ sündmusele pääset soetada.
D'Ornano staadion peaaegu täis koolisõidu vabakava ajal
Eestlased kaasa elamas
Grandioosne avamine
Positiivsena saab vaieldamatult esile tuua suurejoonelise avamistseremoonia. Kui mainisime varasemalt ühes uudises, et tegu oli paari aasta taguse Eestimaa show (TIHS 2012) kallima koopiaga, siis väga vale see ei olnud. Idee poolest kujutas avamine dialoogi spordi, kultuuri ja ajaloo vahel, rännakut üle maailma, suhet inimese ja hobuse vahel läbi aegade. Etendusest võttis osa u. 100 hobust ja 300 erinevat artisti (nt. tantsijad, Lorenco) ning kogu show’d toetasid suurepärased valgus-, heli- ja 3D efektid. Suudeti tõesti luua meeldejääv avamine, mis võiks vabalt konkureerida Olümpiamängude omaga, abiks oli siinkohal kindlasti üüratu eelarve (mitteametlikeil andmeil 800 000 eurot).
Kuna avamise valgus-show vajas pilkast pimedust, tuli paar tundi alguses täita kõige muuga. Neli tundi kestnud tseremoonia avas lennuga üle staadioni Prantsusmaa õhujõudude demonstratsioonmeeskond (Patrouille Acrobatique de France), mis on üks maailma vanimaid ja osavamaid sel alal. Järgnes võrdlemisi igav hobusetõugude tutvustus, kus esitleti Ahhal-Tekiine, Maroko Barbi, quarterhorse’i (veerandmiilihobune) ja Normandia Cobi, kes midagi peale areenil ringi tiirutamise eriti ei teinud, kuid publikule tundus meeldivat. D’Ornano staadion mahutab 21 000 pealtvaatajat ning pole ime, et säärases rahvamassis tekib igast väiksemastki asjast suur sündmus.
Prantsuse õhujõudude lipulaev Patrouille Acrobatique de France lendamas üle staadioni, avamaks mänge
Maroko Barb
Järgnes 76 riigi esindajate paraad, mille hulgas suurimad koondised olid loomulikult Prantsusmaal (54 sportlast), USA-l (49), Saksamaal (48), Austraalial (40), Rootsil ja Itaalial (37) ning Suurbritannial (36). Eestil oli samuti väljas täiesti korralik esindus, kuigi kestvusratsutajad hilise saabumise tõttu üldsegi avamisest osa ei võtnud. Kui meie koolisõitjad võib-olla massiga ei löönud, siis oma iluga päris kindlasti. Nõuetekohaselt andsid paraadi lõpus vande ausalt võistelda ja hinnata kohtunike poolt para-koolisõidu kohtunik Anne Prain (FRA) ja sportlaste poolt takistussõitja Kevin Staut (FRA). Pärast mitte väga pikka ametlikku osa oligi aeg pidutseda, sest väljas oli läinud pimedaks ja staadionitäis rahvast end sisse seadnud.
Prantslastele oli avamine tõeline pidupäev
Eesti esindus avamisel (vasakult): Laura Sarap, Ivika Kokker, Nathalie Garchey, Alla Gladõševa, Dina Ellermann, Eva-Mari Vint-Warmington, Grete Barake, Silja Malmberg
Tuled kustusid ja pimedale areenile tekkis galaktika, mis muutus maailmakaardiks – igas maailma otsas armastatakse hobust omal erilisel moel.
Ajakompassi keerlemise saatel ilmusid justkui maa-alt vaiba-mustrilised suured koonused, mis tähistasid nii mägesid kui telke üheaegselt – steppide värviküllus, nomaadide telgid, mis moondusid järsku hiiglaslikeks koobasteks koos koopajoonistega hobustest.
Areenile „valgus vesi“, millel hakkasid ujuma normannide laevad – oli saabunud viikingite aeg. Olime jõudnud Normandiasse – looduse, hobuste ja kunstnike maale. Just siin sündisid impressionism ja hobuste-teemaline maalikunst.
Saumuri Cadre Noir’ ratsanikud ja hobused esitlesid kadrilli ja erinevaid kõrgemaid koolisõidu elemente. Cadre Noir on Prantsuse ratsaväe akadeemia eliitgrupp, mis koosneb parimatest hobusetreeneritest mitte ainult Prantsumaal vaid kogu maailmas. Lisaks igapäevasele hobuste treenimisele annab trupp arvukalt etendusi.
Ajalooline Bayeux Tapestry (Bayeux’ seinavaip), mis on 70 meetrit pikk, kirjeldab piltide vahendusel sündmusi, mis viisid Inglismaa vallutamiseni normannide poolt 11ndal sajandil.
Kolmes erinevas allüüris ringi tiirutav nähtamatu hobune jätab rajale oma jäljed.
Maailm on üks suur malelaud, kus ainult hobused kepsutavad.
Meri (Mont-Saint-Micheli tõusulaine) kannab inimesi ja hobuseid vabaduse suunas, just siin, Normandias, saavad alguse lood hobustest, kes vallutavad tervet maailma.
Prantslased ise on avamistseremoonia üle enam kui uhked, on ka põhjust; neile on kombeks vaatemängulisus ja peenetundelisus. Väga ilus näeb välja ka põhiareen, D’Ornano saadion, kus peetakse populaarseimad alad. Staadion on nädala jooksul juba mitmeid kordi olnud peaaegu täis ning publik on siin väga emotsionaalne ja viisakas. Plaksutatakse lahkelt absoluutselt kõigile, olenemata sooritusest, ning eriti maruliselt muidugi staaridele või ka tundmatumatele sportlastele, kes teevad väärt esituse. Tuleb muidugi tunnistada, et staadioni logistiline pool on pisut keeruline ja võttis lausa päevi, et õppida, millisest uksest sisenedes soovitud tasandile või sektorisse saab, (nimelt ei ole kõik sektorid sees omavahel ringikujulise käiguga ühendatud).
Mängude küla
Publiku, kuid, miks mitte, ka sportlaste jt osalejate jaoks, on linna ehitatud ka nn mängude küla (Games Village), millest on loodetud kujundada nn „ürituse süda“. Külas toimuvad õhtuti kontsertid (Alltech Music Festival), päeval erinevad hobustega seotud etteasted, on lasteala koos ponisõidu võimalusega, avatud tallid uudistamiseks, raskeveohobuste nurgake, restoranid, ja loomulikult saab müügitänavatelt, kus on väljas u 250 eksponenti, osta kõike, mis hobustega seotud. Külla on võimalik siseneda kas mõne samal päeval toimuva ratsavõistluse piletiga või 5 euro eest. Tuleb tunnistada, et ehkki reiningu hall asub külas sees ja seda on ka korra õnnestunud külastada, pole me kumbki jõudnud muud selle ümber asuvat uudistada. Pühapäeval, mis oli vaba päev avamistseremoonia ja esimese võistluse vahel, avanes Küllil siiski võimalus osa saada avakontsertist, mille andis legendaarne Kool and the Gang. Võistluste peasponsor Alltechi sõnul otsisid nad võimalust, kuidas liita omavahel erinevaid kultuure, ning muusika on nende sõnul just see õige lahendus, mis muuhulgas toob üritusele ka hobukaugemat publikut. Seetõttu on artistid valitud samuti erinevatest riikidest ning stiilidest, toimunud on näiteks juba iiri, Quebeci, kantri ja Caeni teemalised õhtud.
Kool and the Gang avas kontsertite seeria
Caenist endast
Caen (prantsuskeelne hääldus ka:n) on ligi 113 000 elanikuga linna Alam-Normandias, olles muuhulgas Calvadose departemangu keskuseks. La Manche’i väin jääb linnast ligi 15 km kaugusele, Pariisini on kaks tundi rongisõitu. Merega ühendab linna kanal. Linna on esmakordselt märgitud 11. sajandi alguses. Caeni asutajaks peetakse William Vallutajat (Prantsuse päraselt Guillaume le Conquerant), mistõttu on linna ajalugu värvikas.
Linna ajaloolisemaiks vaatamisväärsuseks on Caeni Kindlus (Château de Caen), mis loodud William Vallutaja poolt 1060.a. Tegemist on Lääne-Euroopa ühe suurima säilinud kindlusega. 1182.a. jõulupidustuste ajal kohtusid kindluses Henry II poegadega, Richard Lõvisüda ja John Lackland koos neid saatnud tuhande rüütliga. Teise maailmasõja ajal täitis kindlus sõjaväelaste baraki ülesandeid.
William, kellest 11. sajandil sai Inglismaa kuningas pärast 1066.a. võitu Anglo-Saksi kuninga Haraldi üle, on rajanud Caen`is tänaseni säilinud kaks kloostrit – meeste kloostri (Abbaye aux Hommes) ja naiste kloostri (Abbaye aux Dames). Kloostrite loomise ajendiks sai tema tüli paavstiga. Nimelt soovis toona 28aastane Normandia kuningas võtta naiseks kauni Matilda Flandriast, kes aga osutus tema hõimlaseks, millele katoliiklik maailm vastu seisis. Paraku lahendas probleemi, nagu sadade aastate vältel hiljemgi, raha – William ehitas kaks katoliikliku kloostrit ja paavst nõustus tema valikuga. Meeste klooster on tänapäeval ühtlasi Caen`i raekojaks, kus töötab linnavalitsus.
Abbaye aux Hommes
Olulisemate faktidena saame veel nimetada, et sellest linnast sai 14. sajandil alguse Saja-aastane Sõda. 1944.a. peeti liitlaste Normandia dessandi käigus Caenis ja selle lähistel üks olulisemaid lahinguid. Viimaste käigus hävines ligi 70% linnast, mistõttu erineb täna Caeni arhitektuur paljudest teistest Normandia linnadest. Taastamistööd viidi läbi aastatel 1946-1962.
Üks väheseid piirkondi (Vaugueux), mis on säilinud teistest maailmasõjast puutumatuna.
Olulist kohta linnas mängib Caeni Ülikool, mis loodud 1432.a. Inglise kuninga Henry IV poolt. Täna õpib ülikoolis 25 000 tudengit.